Sõnumitooja Jüri Arrak

Mária Egri, kunstiteaduste doktor

Arrak näeb Kristuse inimkujus oma loomingu determinatsiooni.

Jüri Arrak. Poolik teade. 2004. repro

 

2005. aasta Budapesti kevadfestivali ajal võis ungari publik tutvuda Jüri Arraku kahe näitusega: graafikavalik oli väljas Art9, maalid ja vaibad Ungari kujutavate ja tarbekunstnike liidu galeriis.

 

Jüri Arrakus on alati elanud vaatleja, justkui kogeja teine mina. Tema sümboolika tekitab mitmeid isiklikke küsimusi: inimese koht, oskused, tegevusvõimalused (?Tornid?). Milliseid substantse kannab endas inimene? Kas ta on võimeline kandma täiuslikku maski? Kui palju suudab ta ennast varjata (?Illusionist?, ?Mängur?, ?Mask?, ?Kloun?)? Kas ta on ennast pärast sügavikku langemist tundnud sageli nii nagu Arraku ?Otsija?, kes tema poole ulatuvate käte vahel eksleb ning välise vaatlejana iseennast uurib? Arrak on alati inimesi niiviisi näinud: upsakate, rumalate, vihkavate, kadedatena, aga samas nõrkade, kaastunnet äratavatena; igal juhul sellistena, keda armastatakse. Nagu 1983. aasta iseendaga tõtt vaatav tiiger maalil ?Armastav loom?.

Arrak leiab oma sümboolse väljendusviisi jaoks alati sobiva vormi ja tehnika. Ta kasutab paljundusgraafika pea kõiki meetodeid, eelistades viimastel aastatel siiditrükki. Tema katsetav loomus tuleb ehk kõige paremini välja reljeeftrükis ja segatehnikas. Nagu ka mitmed ungari popkunstnikud, on Arrakki üle võtnud vaid popkunsti stiilielemendid. Mõningaid elemente on ta kasutanud hiljem uuesti oma sõnumi paremaks vahendamiseks. Näiteks nagu raami servale asetatud Juuda käes olev köis, mis osutab selgelt enesetapule (?Juuda surm?).

Arraku sümboolse kujutamisviisi juurde on alati kuulunud loomamaalid. Teda on alati huvitanud looma ja inimese kontaminatsioon. Tema töödel esinevad mitmed loomapea, inimkäte ja -kehaga olendid. Elevandilont osutab seksuaalsusele (?Aia taga?, ?Elevant?), linnunokk vägivallale (?Valvurid?, ?Köiel?), eeslikõrv rumalusele (?Elu fragment? II), ükssarvik mehelikkusele, jõule, kaitsjale (nii graafikas kui vaibal esinev ükssarv). Kunstniku arvates moodustavad inimesed ja loomad terviku, bioloogilise maailma, kus inimene seisab oma abstraktse mõistuse, vaimse energiaga veidi kõrgemal.

Arraku kunstilooming on alati olnud figuratiivne. Mitte ainult seetõttu, et ta lähtub inimolemusest ja ta pliiats töötab alati koos ajuga, vaid ka seetõttu, et tal on oma arvamus ning ta vahendusviis on põhimõtteliselt antropomorfne. Nii on kujunenud välja lainetavate juuste, tugevate näojoontega kohmakad kujud, kelle kaudu saab väljendada ükskõik millist inimlikku situatsiooni. Nende liikumine, käed, silmad ja näojooned kannavad endas nende iseloomu, kavatsusi, tegevussuundi. Maalidel esinevatesse figuuridesse projitseeritud deformatsioonid, hirmud, suletus, vägivald ja negatiivsed tunded kajastavad aastakümneid väldanud poliitilisest situatsioonist. 1980ndatest on Arraku sümbolism muutunud järjest avaramaks, assotsiatsioone on ammutatud järjest laiemast ringist.

Eesti rahvalaulud ja eepos ?Kalevipoeg? on ikka kunstnikku inspireerinud, paljude kompositsioonide kohavalik meenutab aga keskaegse Tallinna südalinna. Suletust, köidikutest vabanemise püüdlusi, põgenemissoovi sümboliseerivad Tallinnale iseloomulikud trepiastmed, paksude müüridega kindlusesarnased ehitised, kaarjad avaused. Enesestmõistetavalt liitub sellega huvi arhailise, peamiselt varakristluse müütide ja sümbolite vastu. Varakristluse pildilise ja mõistelise pärandi kaudu otsib kunstnik päritolu-küsimusele lahendust. Lõuna-Prantsusmaal Carcassone?is saadud muljete mõjul hakkas teda huvitama XI ? XIV sajandil elanud katarite askeetlik usufanatism, hea ja halva jumaluses peituv dualistlik usk, ketserlikuks peetud eluviis, aastakümneid kestnud hävitamislugu.

Prantsusmaalt saadud mõjude ja loetu põhjal on sündinud õlimaal ?Kaks linna?. Katarite usu dualismi tunnetame ülemiste ja alumiste elementide eristamise kaudu. All on mitme torniga kindlus, selle jalamil mitu kokkupressitud ehitist. Pime reaalsus, kitsaste, suletud akende, üheainsa võlvja läbikäigu, väljapääsuga maailma. Ülal heledad korrapärased sini-valged linnamüürid, ?taevalik selgus?. Kahte maailma eraldab läbitungimatu veripunane pilv.

Kuldses keskeas on tekkinud ka Arrakul nagu igal teiselgi mõtleval inimesel küsimus, kust me tuleme, kuhu kuulume, kes lõpuks siin maailmas oleme. Jüri Arrak on hakanud ka kirjutama: esseedes püüab ta ka iseendale selgitada Jumala ja universumi, sealhulgas Jumala ja inimese suhet; teaduse reeglipärasust ja usu piire. Arrak otsib selgitust maailma loomise algusele ja seda koos hoidvale hierarhiale, otsides samal ajal loova energia ja loomejõu kokkukuuluvust, kunsti kohta maailmas. 

Hakates jumalast mõtlema, jõuab kunstnik äratundmisele, kui nõrk, manipuleeritav, mõjutatav on inimene. Arrakut on hakanud huvitama rahvamassi hingeelu. Juhitud rahvamass muutub suuremaks ja liigub mõtlemata etteantud suunas; üksikisik käitub huvide, instinktide, tunnete järgi. Nii käitub mass kunstniku graafilistel lehtedel ?Paabeli torn? ja ?Kuldvasikas?, kus sädeleb ka Arraku sarkastiline huumor. Pärast esimest kiriku tellimustööd, Halliste kiriku altarimaali, valmivad Arrakul üksteise järel peamiselt Vana Testamendi ainetel graafilised lehed ja õlimaalid. Piiblile toetudes hakkab Arrak kujutama kogetud situatsioone, saatusetüüpe, või teeb juba avalikuma poliitilise varjundiga töid ?Võitlus lohega?, ?Märter?, ?Monstrumi lagunemine?. Viimased kaks viitavad selgesti punase ja sinise vastandusega värvisümboolikale, samamoodi nagu ka sinine maal ?Jeeriku pasunad?.

1980ndatel valminud ?Kandjad? ja ?Juuda suudlus?, keskaegsest pildilisusest ja vaimsusest inspireeritud maalid on psühholoogilise inimkujutamise tippd. ?Juuda suudluse? kaks alasti nägu väljendavad kõike: inimjumala vaates on kõiketeadmine, vältimatu lõpp, valu, meeleheide, Juuda vaates aga seguneb salakaval kahepalgelisus, ahnus ebakindluse, halva eelaimdusega. Poegi oma verega toitev lind (?Toitja?) on eneseohverduse ja Kristuse sümbol. ?Tuhandenäoline? peegeldab massi, kelle eest Kristus ristile löödi.

Käskude kristliku eetika mõtestamises võtab Arrak kokku inimeste kooselamise kui inimkonna püsimajäämise võimaluse. ?Kas jumal on mõelnud selle peale, et ta looming ebaõnnestus?? küsib Arrak. Jumal lõi reeglid, sest ta tahtis oma loomingut enesehävitamise eest hoida. Kümme käsku tõestavad inimese alateadvuses, iseendale ja teistele ohtlikke ihasid. Piibel on selliste juhtumite ja neile järgnevate sanktsioonide näitekogu. Aga Arrak suhtub inimese paremaks muutumisse pessimistlikult. Risti all Lunastaja lina üksteise käest kiskujaid on kujutatud 1998. aasta maalil ?Jagajad?, mis konstateerib kadeduse, egoismi, ennasthävitava rumaluse ja peamiste negatiivsete inimloomuse joonte aegumatust. Inimeste põhilised iseloomuomadused on püsinud aastatuhandeid. Seda Arraku järeldust toetavad ka näited mütoloogiast. ?Käsutooja? Mooses viib rahva Egiptuse orjusest välja, juhatab nad üle mere tõotatud maa poole. Aga rahvas on ikka rahulolematu. Pole juhuslik, et Arraku vihaseks saanud Mooses lööb rusikaga kaljust vee välja, kuigi piiblivariandis teeb ta seda kepikesega.

Arrak on veendunud, et maailm sai Kristuse inimkuju kaudu semiootilise märgi, mida tuleb aktsepteerida ja järgida. Kunstnik näeb selles oma loomingu determinatsiooni. Graafilisel lehel ?Teade? toovad-viivad värvilised olendid teadet, andes seda edasi teatepulga, küünlavalgusena. Kas teade ka meieni jõuab? Või jääb pooleli ja kõik on ilmaasjata? (?Poolik teade?).

Budapest, aprill 2005

Ungari keelest tõlkinud Anu Kippasto