27.03.2015

Rubriigist „galeriiring“

Heie Treier

Reimo Võsa-Tangsoo mustvalged fotod näitusel „Tabada tuuma ja põrgusse tagajärjed“ on riigikogu valimiste visuaalne uurimus. Kunstnik pildistas 31. I – 28. II avalikel üritustel poliitikasse pürgijaid. Ta lootis kohata heroilisi oraatoreid, kuid leidis eest tavalise inimese. Mustvalge filmi ja analoogkaamera kasutamisega püüdis Võsa-Tangsoo vabaneda ajakirjanduslikust töörütmist ning jätta sisse pildistatu, sündmuste, emotsioonide ja lõplike valikute vahel nii-öelda ajaline viivitus.

„Jalutuskäik galeriides“ ehk galeriiring on kultuuri nädalalehes päris hea formaat. Teles esindab sellesarnast lähenemist saade „OP kunst“. Galeriiring võimaldab suhestada samale ajale sattunud galeriinäitusi ning monitoorida reaalajas galeriide tegevust. Rubriik annab kirjutajale vabad käed: tee juttu sellest, mis sulle korda läheb või tundub hetkel aktuaalne, etteantud maht on piisav, et ära öelda olulisem, aga väga tihendatud laadis.

Kuna kevadel on kiire ja aina kiiremaks läheb, valisin Tallinna galeriide ülevaatuseks ühe vabama päeva, 22. märtsi. Selgus, et pühapäev on siiski mitmetes olulistes galeriides puhkepäev (mitte teisipäev, nagu see on muuseumides), nii et aeg-ajalt tuli seista lukus ukse taga. Keskendusin väiksematele väljapanekutele, kuna Vaala ning Temnikova ja Kasela galerii on Sirbis (20. III) juba saanud küllaldase kajastuse.

Kus üldse liigub teave näituste kohta? Mitte enam Sirbi kultuuriinfo külgedel nagu vanasti. Infoallikana toimivad minu e-postkasti laekuvad pressiteated, aga eelkõige Facebook. Praegu elame Facebooki ajastul, mis toodab ka spontaanset „Facebooki kunstikriitikat“ – see on kollektiivse aju kujuline uus analüütiline kriitikažanr.

EKA noored

Helena Keskküla ja Art Nõukase näitus „Loogiline laul“ EKA galeriis kuni 29. III ja EKA graafikaosakonna näitus „20:84“ Hobusepea galeriis kuni 30. III, kuraatorid Ats Nukki, Mari Prekup ja Ede Raadik.

EKA ja Hobusepea galerii on üliõpilaste päralt. Mitte väga kaua aega tagasi oli galeriimaastik tugevalt kaldu noorte kunstnike ja üliõpilaste poole, praegune tendents näitab suunda tasakaalustatusele.

EKA galeriis esineb skulptuuriosakonna tandem Helena Keskküla ja Art Nõukas. Mida õpivad tänapäeva skulptorid? Kahju oleks, kui üldse mitte enam modelleerimist. Ja kuidas nende videod ja installatsioonid erinevad näiteks graafikute omast? Näitus ei tundunud esimesel vaatamise ringil kommunikatiivne, aga oli kummalisel kombel põnev. Oli aru saada, et tööde tegemisel on lähtutud huvitavast kontseptuaalsusest, kuid kunstnikel on tegemist iseenda otsimise ja defineerimisega ning nad ei muretse veel oma mõttekäikude seletamise pärast.

Nagu praegusel ajal „head kunsti“ Eestis defineeritakse: kunstnik olgu uurija ning kunstiteos uurimus. Keskküla ja Nõukas lähtuvad ühest laulust kui uurimise ja dekonstruktsiooni objektist. Sellele vastupidine mitteverbaalne lähenemine oleks öelda sõnum välja laulu kaudu, nagu on teinud Shirin Neshat, kes on kasutanud laulu islami kultuuriruumis keelatud teemade käsitlemisel. Muusikateos kui kunstiteose lähtekoht võib olla ülivõimas vahend kunstniku käes. Võiks olla hea mõte püüda ühendada muusikateost ja skulptuuri, installatsiooni. Jõudu selleks noortele kunstnikele.

Hobusepea galerii on EKA noorte graafikute päralt, siin esineb 21 noort kunstnikku. Galerii keldrisse on lavastatud justkui graafikaeriala alateadvus, kust leiab ajaloo ja trükipressi ja unetud ööd. Esimesel korrusel etendatakse graafika nii-öelda puhtaks küüritud fassaadi. Hea kuraatorlik mõte, mis annab võtme ka näitusekujundusele!

Ehted luigemuna koorest

Kristiina Lauritsa näitus „Mõned õnnelikud“ Hopi galeriis 7. – 24. III.

Väike Hopi galerii on ehtekunstnikele ilmselt nagu kodugalerii, sest kohe sealsamas asuvad nende ateljeed ja kauplus (Hobusepea 2). Kristiina Laurits esitas näitusel „Mõned õnnelikud“ uusi ehteid, milles ta on edasi arendanud oma üsna töö- ja ajamahukat autoritehnikat. Nimelt kasutab ta keede ja kõrvarõngaste ühe materjalina munakoort (kohati ka luigemuna koort): ehte pinnale on kinnitatud väikesed munakoorekillud, mis mõjuvad dekoratiivselt ja ühtlasi nagu vintage.

Kui otsida eesti kunstist nähtust, mis võiks alluda noorte kunstiteadlaste hiljutise ajakirjaprojekti „Uus materjal“ (2014) analüüsi kriteeriumidele ehk uusmaterialismi teooriale, siis võiks ehtekunst olla hea lähtekoht. Rahvusvahelistes tippehtekunsti ringkondades tuntakse üht segmenti eesti ehtekunstist nii-öelda Tallinna koolkonnana, kuhu kuulub ka Kristiina Laurits (ÕhuLossi rühmituse kaudu). Just selle koolkonna kunstnikud on programmiliselt katsetanud väga ootamatute ebaehtelike materjalide ja nende tähendustega.

Päevauudiste kunst

Reimo Võsa-Tangsoo näitus „Tabada tuuma ja põrgusse tagajärjed“ Draakoni galeriis kuni 4. IV.

Erinevalt „igavikulistest“ abstraktsionistidest, keda on järjest eksponeerinud Kunstihoone galerii – Lola Liivati maalinäitus on praeguseks asendunud Anne Parmasto maalinäitusega „Vertiigo“ –, eksponeerivad Tallinna Linnagalerii ja Draakoni galerii noorema põlvkonna nii-öelda päevauudiste kunsti. Jutt on siis Liisi Eelmaa ja Minna Hindi viimaseid päevi avatud ruumiinstallatsioonist „Jõusaal POWER“ ning Reimo Võsa-Tangsoo mustvalgetest fotodest näitusel „Tabada tuuma ja põrgusse tagajärjed“, mis on tegelikult 1. märtsi riigikogu valimiste visuaalne uurimus.

Nii-öelda päevauudiste kunsti on seni kõige võimsamalt ja valusamalt viljelenud NO99 teater oma samuti uurimusel põhinevate etenduste, poliitkooli ja reaalajas internetti ilmuvate tekstidega. Kiirreageerimine poliitikas toimuvale aitab õhku puhastada ning edastada poliitikutele signaali, et nemad on (rahva) pideva jälgimise all. NO99 mõttekaaslastest kunstnike töövahendiks dokumenteerimisel on muidugi foto ja video.

Kas võiks teha üldistuse, et maalikunsti vahendid kui sellised tingivadki objektiivselt teatud teistsuguse visuaalse mõtlemise ning igavikulisema ajataju kui foto-video? Ehkki maalilgi on omad kriteeriumid ja mitte iga abstraktsionisti puhul pole selge, millisesse kunstiajaloolisse või filosoofilisse süsteemi ta end positsioneerib, eeldusel, et maalijagi võiks need tasandid teatavaks teha.

Galeriide „Hea tava“ juhend

Tami galeriis oli näituste vahetus ning välja on kuulutatud Malle Leisi „Kollane suvi“. Üks sellise pealkirjaga väga edukas näitus (kulka preemia ning rahvusvahelise tippkaastööga mahukas kataloog) Tartu kunstimuuseumis just lõppes, mis laseb järeldada muuseumi ja galerii sõbralikku koostööd. Tartmus (muuseumi uus ametlik nimi) saatis laiali aga märgukirja, et seost galeriiga tal pole ning tegemist on pigem teise intellektuaalse vara omastamisega. Kuidas siis mõista fakti, et veebruari alguses kehtestatud galeriide „Hea tava“ juhendi* on allkirjastanud ka Tami galerii? Aga näe, olukord muutub lausa tundidega: 23. III hommikul saabunud pressiteates nimetatakse peatselt avatavat näitust juba „Eesti kunsti klassiku Malle Leisi lillede maailmaks Tami galeriis“. Loodetavasti on olukord nüüd osapooltele rahuldavalt lahenenud.

Uus Fahle galerii

Jaan Klõšeiko näitus Fahle galeriis kuni 24. IV. Fahle galerii asub Fahle majas Tartu mnt 84a, C-korpuse II korrusel.

24. märtsil avati uus Fahle galerii, esimeseks näituseks on Jaan Klõšeiko fotod. Ilmselt tunnevad väga paljud kolleegid, kunstiteadlased ja institutsioonid Jaan Klõšeiko ees (tänu)võlga, on ta ju väga stiilselt ja kontseptuaalselt jäädvustanud kaasaegseid, ent jäänud ise „nähtamatuks“, nagu pildistaja ikka. Klõšeiko pärand väärib suurt ja põhjalikku ülevaadet, aga seniks tundkem rõõmu Tami galerii kureeritavast, EKKA ja TMW koostöös valminud näitusest, mis on ülesehituselt mitmekihiline.

* Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse kodulehel http://www.ecadc.ee/activities/hea-tava-juhend/.

Vaatamisi: 465