Rõõm, puhas rõõm

Maxim Mjödov: „Igal perel on oma arhiiv selles peituvate haruldustega, vaja vaid leida õige viis, kuidas arhiiviga ringi käia ja seda praeguses ajas võimalikult huvitavalt näidata.“

REET VARBLANE

Maxim Mjödovi näitus „Kanikulõ“ dokfoto galeriis kuni 27. VI.

Maxim Mjödov (1983) ei ole fotokunstis tundmatu nimi: 2014. aastal pälvis ta noore fotokunstniku autasu ja sellega kaasnes ka näitus „Vene album“ Tallinna Kunstihoone galeriis, möödunud aastal oli tal Draakoni galeriis näitus „Enesekaitse“, aga tal on olnud väljapanekuid New Yorgist Moskvani.

Tema dokfoto galerii väljapanek „Kanikulõ“ ehk „Puhkus“ pälvis juba enne avamist suurt tähelepanu: kas prügikasti kõrvalt leitud hüljatud perefotoarhiiv on väljamõeldis, turundustrikk või on tegemist tõepoolest ajastutruude kujutistega? Kui palju tohib sellisesse arhiivi sekkuda? „Kanikulõ“ on projekt, mis tõstatab veel palju küsimusi. Kuid on selge, et igasugune isiklik fotoarhiiv on säilitamist väärt ja loodetavasti suhtub nii mõnigi vaataja oma koduarhiivi pärast näituse külastamist märksa hoolikamalt.

Milline inimene – fotograaf, fotokunstnik peab olema, et tegeleda dokumentaalfotograafiaga?

Ma hakkasin dokumentaalfotograafiaga tegelema palju aastaid tagasi ja siis äkki taipasin, et see pole päris minu ala. Dokumentaalfotograaf peab olema hea psühholoog, et inimesi mõista. Ta peab teadma, mida tahab, ei saa lihtsalt ligi astuda ja hakata pildistama. Ma ei ole väga hea suhtleja ja seetõttu tundsin, et dokumentaalfotograafia puhtal kujul ei ole päris see, mida ma tõesti hästi teen. Tegelikult ongi mind huvitanud rohkem dokumentaal- ja kunstilise fotograafia piiriala.

Aga praeguse projekti puhul sain aru, et see on ideaalne dokumentaalmaterjal, millega ma tahan töötada. „Kanikulõ“ ei ole minu pildistatud, see on fotoarhiiv, kus on jäädvustatud lähedasi. Professionaalsete dokumentaalfotograafide puhul, ükskõik kui head nad ka pole, jääb enamasti siiski distants pildistaja ja pildistatu vahele, pildistatavad täienisti ei avane.

Maxim Mjödov: „Kui vaatasin vanaema kujutist lapselapsega, siin sain aru, et tegemist on puhkusega.“

Kuidas te ennast selle projekti puhul määratlete? Kas te olete autor, vahendaja või veel keegi?

Ma olen õnneseen, kellele on langenud osaks nähtamatuna imbuda sellesse perekonda ja veeta nendega aega niiviisi, et ma ei häiri neid. Ma elan koos nendega, aga ise olen nähtamatu. See on dokumentalisti unistus.

Selle projekti juures tuleb teravalt sisse eetilisuse küsimus. Need fotojäädvustused on intiimsed, neis pole küll midagi sellist, mida võõrad silmad ei tohiks näha, aga ilmselt ei oleks need inimesed võõra juuresolekul niiviisi käitunud ja vaevalt neist keegi mõtles selle peale, et neid fotosid näidatakse näitusel – avalikult kõigile huvilistele. Kas teie, nähtamatu õnneseen, olete ületanud eetilisuse piiri?

Üks põhjus, miks olen selle näituse teinud, ongi aru saada, kust piir läheb. Kuidas hakkavad asjaarmastaja fotograafi tööd toimima galeriikontekstis? Võib-olla mõni pildistatutest või nende sugulastest-tuttavatest näeb neid fotosid. Kuidas tema siis nendesse suhtub? Mis juhtub isikliku materjaliga avalikus ruumis? See on eksperiment.

Kui hakkasin selle projektiga tööle, esitasin ka endale küsimuse eetikast, kuid vastasin lihtsalt: kui see arhiiv oli visatud prügikasti kõrvale, siis selle omanikud on sellest lahti öelnud.

Kas see pole siiski võõrasse intiimsfääri sissetungimine?

See on loomulikult väga õrn piir, ma esitasin endale ka teise küsimuse: kuidas ma ise suhtuksin, kui see oleks minu arhiiv, kas ma lubaksin neid pilte näidata ja, mis kõige tähtsam, kas mul oleks neid huvitav teises keskkonnas näha? Ega ma vastust ei tea.

Arhiiv koosneb ligi neljakümnest karbist, mis sisaldavad üle tuhande negatiivi. Nendest umbes pooltel on kujutatud puhkust – kanikulõ. Ma ei tahtnud luua isikustatud lugu, see on oma aja ja elurõõmu peegeldus. Mõne karbi peal on ka nimed, ilmselt on tegemist paari perekonnaga – sõpradega, kes armastasid koos puhkust veeta. Aga selle projekti juures ei ole nimed tähtsad, vaid oma aja inimesed kui sellised. Need fotod on 1950ndate lõpust ja 1960ndate algusest, sellest ajast ei ole isiklikke arhiive just väga palju säilinud.

Millest lähtusite oma valikus?

Selle arhiivi autor – mees, sest meil on ka autoportree, kus ta ise ennast pildistab – on harrastusfotograaf, fotograafia oli tema tõeline kirg. Harrastusfotograaf teeb oma elu jooksul teatud hulga tõesti häid fotosid. Kindlasti oli ta andekas fotograaf: ta on suutnud tuua välja raskesti tabatavaid emotsioone, atmosfääri pooltoone jne. Kõige meeleolukamate kaadrite valimine oli väga põnev protsess, mõne aja möödudes leidsin ka keskse narratiivi, mille ümber näitus kokku pandud sai.

See on monumentaalne dokumentaalprojekt, kuid te ei ole ainult vahendaja, te olete neid fotosid ka töödelnud ja selles mõttes on tegemist juba kunstiprojektiga. Galeriis hakkavad kaasa mängima ka väljapaneku rõhuasetused – grupeeringud, fotode järjekord jne.

Ma ei tahtnud esitada pelgalt must-valgeid fotosid, vaid lisada midagi endast ja meie ajast ning seetõttu püüdsin nende väljenduslikkust tugevamalt esile tuua. Juba fotolaboratooriumis töötades sain aru, et kollaažilikku efekti andev toonitud taust on õige lahendus. Fotod hakkasid meenutama vanaaegset komöödiafilmi – kujutatu muutus veelgi rõõmsamaks. Ma ei tahtnud sellesse projekti tuua psühholoogilist alatooni. Kõik tundus irreaalne, nagu oleksin ajamasinasse sattunud. Olen veendunud, et just sellise töötlusega ilmutusviis on selle projekti puhul ainuõige.

Kas te oma perekonnaarhiivi puhul oleksite samasuguseid võtteid kasutanud?

Ei oleks, aga ainult ühel põhjusel: mul ei ole sellist arhiivi. Kui selline arhiiv oleks, siis oleksin seda teinud, kuid oma perekonna puhul ei oleks projekti ümber olnud seda salapära. Professionaalse fotograafina ma ei oleks suutnud selliseid fotosid teha. Oleksin hakanud otsima ideaalset kompositsiooni jne, see oleks olnud aga juba üks teine projekt. Kõige tähtsam, mida näen neil fotodel ja mida tundsin näituse ettevalmistusprotsessi ajal, on rõõm, oskus nautida elu.

Kui mõelda nõukogude fotograafia peale, siis on see täis kohustuslikke õnnekujutisi. Kuidas seote oma projekti kohustusliku õnnetundega?

Need kaadrid on isiklikud jäädvustused, siin ei ole propagandaga mitte midagi pistmist. Praegu on 1950ndate lõpust ja 1960ndate algusest väga raske saada autentseid visuaalseid dokumente, kus inimesed on tõesti rõõmsad. See on aga dokument, mis tõendab, et inimesed võisidki olla õnnelikud. See ei ole väljamõeldis. See pole seotud rahvusega, igas isiklikus arhiivis, olgu siis Eestis või Venemaal või mõnes teises riigis leiab selliseid autentseid õnnehetkede jäädvustusi. Elu põhiväärtused ei ole muutunud: ikka käiakse puhkusel, tehakse väljasõite ja kodutöid ning tuntakse üksteisest rõõmu.

Kas võib näha mingeid eeskujusid, nt filmidest-ajakirjadest, millest autor on lähtunud?

Minu arvates ei ole siin lähtutud eeskujudest. Kui vaadata läbi neid tuhandeid kaadreid, siis hakkavad silma mõned korduvad võtted nagu suur plaan jne, aga stiilist või ka eeskujudest ei saa rääkida. Pool negatiividest ei olegi õnnestunud. Aga siis kohtab negatiivi, mille puhul on selge, et sel päeval, selles kohas ja seda inimest pildistades on fotograafi tabanud kirgastumine, tegemist on ideaalse ülesvõttega. Aga nii saan ma öelda vaid praegu, 2018. aastal. 1960ndatel ei oleks ma neid kaadreid võib-olla üldse osanud hinnata. Praegu on selge, et nende väärtus ajas ainult kasvab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht