Raul Kelleri võimas tulemine

EKKMi isikunäitus on kunstniku seni suurim projekt, kus iga teos astub ruumiga tihedasse kontakti.

RAGNE NUKK

EKKM vappub madalsageduslainetest. Raul Kelleri monumentaalne EKKMi kolme korrust läbiv installatsioon on madalsageduslik mitmeosaline heliteos, mis kompab heliobjektide ja arhitektuurse ruumi, inimtaju ja harjumuslikkuse suhteid, pakkudes ohtralt sügavuti minevaid ruumi ja taju transformatsioone.

Raul Kelleri valdkondadevaheline profiil on kunstiajaloolased-kriitikud kimbatusse ajanud: kas paigutada tema looming kunsti- või muusikaväljale? Tegemist ei ole ilmselgelt ainult visuaalkunstiga, kaugel sellest. Kuivõrd on aga eksperimentaalheli seotav visuaalkunsti maailmaga? Selleks et midagi endale või lugejale-vaatajale selgeks teha, tundub kategoriseerimine ja asjadele „õigete” nimetuste otsimine kõige otsem tee. Sellest teguviisist pole ilmselt ükski kirjutaja täiesti vaba.

Helikunstnik ja -teoreetik Douglas Kahn ei poolda helikunsti konkreetset kategoriseerimist, kas kunsti- või muusikaväljal, sest see ähvardab kunstiliigi nišistada (mis, võib öelda, on praeguseks juhtunud meediakunstiga). Helikunst on ja ilmselt ka jääb interdistsiplinaarseks ja avatud kunstiväljaks. Helikunsti mõistet on mõttekas kasutada selles artiklis siiski ainult niipalju, et tähistada vana kunstiliigi taasastumist laiemale areenile ja kindlasti ka mõningast institutsionaliseerimist, eriti viimastel aastatel. Mõelgem kas või Ida-Euroopa helikunsti ajaloo ülevaatenäitusele „Elektrilise keha heliks muutmine: kunsti ja muusika eksperimendid Ida-Euroopas 1957–1984” („Sounding the Body Electric: Experiments in Art and Music in Eastern Europe 1957–1984”) Poolas Łódźi kunstimuuseumis 2012. aastal, Kumu ülevaatele Eesti kunstiväljast eelmise aasta näitusel „Sünkroonist väljas” või sellele eelnenud MoMa näitusele nüüdishelikunstist. Väheoluline pole ka fakt, et Łódźi näituse kuraator Daniel Muzyczuk viis eelmisele Veneetsia kunstibiennaalile Konrad Smolenski, kes on nii eksperimentaalmuusik kui helikunstnik.

Heliminimalism kohtub šamaanitrummiga. Smolenskil ja Kelleril on teatud mastaapides ühiseid jooni. „Minimalism” ja „kontseptuaalsus” tunduvad olevat nüüdishelikunsti olulisemad märksõnad. Nii Smolenski kui Jaapani minimaalse heli superstaar Ryoji Ikeda kõrval lülitub siia ritta hästi ka Kelleri askeetlik, industriaalne elegants. Aga nad ei tegele hillitsetud heliga. Heliminimalism võrdub nende puhul sagedusliku võimsusega ning mõjuvate, immersiivsete installatiivsete ruumidega.

Raul Keller on kunstivälja äärealadel tegutsenud juba peaaegu viisteist aastat. Tema nimi oli veel mõnda aega tagasi laiemalt vähe tuntud, kuid viimaste aastate esinemised ei jäta teda enam varju.

Keller töötab enamasti kohaspetsiifiliselt. EKKMi isikunäitus on tema seni suurim projekt, kus iga teos astub teda ümbritseva ruumiga tihedasse kontakti. Kelleri lähtepunkt näitusel on olnud mitmetähenduslik etnograafiline ese – šamaanitrumm. Ta transformeerib sellest saadud idee heli ja ruumi intensiivsuhtesse ning demonstreerib, kuidas minimalistlike heliliste ja skulpturaalsete vahenditega saab täielikult muuta ruumi kontseptsiooni, rääkimata selle tajust. Keller on mitmete installatsioonide puhul tõmmanud tekstiilimembraani pingule nagu nõiatrummi ja projitseerib sinna kas tagant või pealt helipeadest tulevad sagedused mis panevad membraani resoneeruma. Trumm on antropoloogias üha olulisem uurimisaines. Trummirütmil väidetakse olevat ravitoime ning sellest levivad vibratsioonid lasevad kehal, vaimul ja meeltel tasakaalustuda ning avarduda. Kelleri loodud madalsagedushelid ja membraanid tekitavad trummilaadse koosluse, kus puudub membraani ja helitekitaja otsene kontakt, ent tulemus on trummirütmilik vibratsioon.

Helilised ruumimängud. Kellerit on huvitanud ruumi jätkuvuse, lõpmatuse ja võimatuse probleem. Ta manipuleerib tavapärase arusaamaga ruumist, toob esile ruumifüüsika kitsaskohad. EKKMi seinad ei neela heli, vaid peegeldavad seda. See tekitab ruumis helilainete kontrollimatu levi, mis tähendab, et igas ruumi punktis kuuleb pisut teistsugust heli. Heli on füüsikaliselt lihtne seletada. Akustilises mõttes on heliallikas võnkuv keha, mis paneb õhu liikuma. Õhu kaudu jõuavad helilained ehk võnkumine inimese kõrva, see paneb kõrva trummikile omakorda võnkuma, kordama helikeha võnkumist. Inimorgan kordab ehk peegeldab seega väliskeskkonnast tulevat ärritust. Rääkimata sellest, et Raul Kelleri kasutatavad võimsad madalsagedushelid panevad võnkuma mitte ainult trummikile, vaid läbistavad kogu keha.

Esimese korruse teises ruumis on Keller üritanud lülitada välja nägemismeele. Pilkaselt pimedasse ruumi püstitatud kahemeetrised puidust kastid ilmuvad nägemisvälja küll mõni hetk pärast ruumi sisenemist, kuid ruumi teisi parameetreid pole vaatajal võimalik tuvastada. Puukastidesse püütud madalsageduslikud helid hajutavad ruumipiire veelgi. Tegelikkuses mõjuvad kitsad kõrged kastid nagu kahepoolne uks, kuhu vahele oleks justkui suurem ruum sisse pigistatud ning kuuldav heli ja võnked on tekitatud selle kokkupressitud ruumi vabanemissoovist. Või siis on need šamanistlikud ajaränduri masinad, millest teisel pool ootavad neljas, viies, kuues dimensioon.

Ruum, kus Kelleri teosed eksisteerivad, on arhitektuurne. Tavapäraselt staatiline ruum on transformeeritud kogemuslikult akustiliseks ruumiks, mis on iseeneses lõpmatu. Kuna Keller töötab ainult minimaalselt eristuvate helidega ja rütmiliste kordustega, on ajaline faktor siinkohal täielikult arbitraarne. Vaataja-kuulaja transporditakse ajavälisesse heli-ruumi suhtesse.

EKKMi šahtiruumis kasutab Keller pimeduse asemel kuiva jää ja tossumasinaga tekitatud aurupilve, et kaotada seinad ja tugevalt kaldus lagi ja põrand. Kuivjää hoiab auru maadligi ning alla peidetud sinised valgustid annavad aurule rahuliku kuma. See on meditatsiooniruum. Kuigi kõrvadele see rahu ei anna, sest tervet maja läbivat helikompositsiooni ei ole võimalik vaigistada, näitab see Kelleri võimekust ümber käia mitmekesiste efemeersete materjalidega valguse ja heli kõrval. Pisut suuremas mõõdus meenutaks see ehk Olafur Eliassoni „Ilmaprojekti” („Weather Project”) teoseid.

Tegelikud ruumiparameetrid on hägustatud valguse abil, ruum on lahustunud sinivalgesse auru. Aur, millest silmad tahtmatult läbi tahavad puurida, on nagu pilk horisondile, mille taha pole võimalik näha. Ebakindlus, teadmatus ja oma tajupiiride füüsiline tunnetamine panevad ootamatu kogemuse üle sügavalt mõtlema.

Performatiivne ruum ja vaataja aktiveerimine. Performatiivse ruumi aspekti toob sisse teise korruse kulissidega tuba. Lõpmatu ruumi kõrval on Keller võtnud käsitluse alla ruum ruumis kontseptsiooni, ruumi korduse. Tuhmi punase valgusega pimikut meenutav ruum on eraldatud arhitektuursest ruumist. Keller näitab taas kirgliku üleolekuga füüsilise ruumi piire akustilise ruumiga võrreldes.

Enne lõppakordi ehk kuiva jää aururuumi püütakse vaataja tähelepanu veel kord ja intrigeeritakse nähtava-nähtamatu kuuldava-kuuldamatuga. Näituse kõige vaiksem heli on mähitud nn varjatud paljastuse kütkeisse. Heliallikad ja võimendi on eksplitsiitselt nähtavad, kuigi vaatajal-kuulajal võib kuluda mõni minut, et kõik need pusletükid üles leida. Seda kummastavamana mõjub trepialusesse valge kuubi ruumi nähtavalt asetatud võimendi, mida tõlgendame kogemuslikult otsese heli allikana ja mille tagajärjel üritame oma meeli teravdada, et leida see konkreetne heli. Klaasvatiga kaetud katusealusele kitarrikeeltena tõmmatud traadid ümisevad madalatel toonidel, sundides kuulajat nende kuulmiseks välja lülitama ülejäänud ümbritsevad läbitungivad helid. Keller suudab kuulaja aktiveerida, panna ta oma meeleelundid ja kogemusliku tunnetuse teisiti programmeerima.

Niivõrd suure isikunäituse teostamine ainult uute töödega on alati risk nii kunstnikule kui ta esinema kutsunud institutsioonile. Sellise näituse taga seisab palju vaataja silma eest varjatuks jäävaid detaile. Need jäävadki väljaspool seisjale ebaoluliseks tulemus on õnnestunud. Loodetavasti jätkub Kelleril piisavalt jõulisust ja ideid aktiveerida ka EKA uue meedia osakond uue juhi ja professorina.