Raoul Kurvitza suurim projekt on elada kunstnikuna

Hanno Soans

Piia Ruber Kolmteist küsimust Raoul Kurvitzale Teed praegu mahukat retrospektiivi. Kas sinu loomingus on midagi, mida oled tagasivaatel teistmoodi hindama õppinud? No on ikka küll. Aga see ei ole nüüd üleöö juhtunud, et ma nüüd teen suu lahti, et oot, paistab hoopis teistmoodi. See on ikka pikem protsess. Rääkides konkreetselt varajasest Rühm T-st: need tunded ja meeleolud olid üpris teistsugused kui see, kuidas distantsilt hindan seda tegevust. Toona me ei sõnastanud, et lammutame ühiskonnakorda, me ei olnud otseselt dissidendid. Seda ei pea välja ütlema, aga igat kanti on näha, et meie tegevus oli lammutuslik. 1990ndate esimesed aastad läksid dekadentsi ja anarhismi tuules. Ei mingit poliitilist seisukohavõttu, sheer action.  Küllap ajalugu paneb takkajärele tähendused paika. Isegi kui Karlsruhes 1992. aastal küsiti meilt pressikonverentsil, mille vastu te protestite, kuna ilmselgelt on näha, et protest käib, siis ütlesime, et halva ilma vastu. Mida edasi, seda selgemini paistab poliitiline ja ka sotsiaalne kontekst. Tegelikult poliitilises mõttes me tollal tõepoolest olime anarhistid: vähe sellest, et me toonast sovetikorda lammutasime, me soovisime lammutada kogu süsteemi. Juba siis oli ilmselge, et see reaalsotsialism on kõigest kapitalismi üks versioone. Soovisime ikka terve süsteemi kallale minna, nagu meie eeskujud Pink Floydi poisid laulsid 1970ndatel ja nagu Briti punk kuulutas üle kogu maailma – joondusime ikka sellest. Kui me Eestis kambakesi selle (kunsti)jama kukutasime, siis oli tunne, et läheme asja kallale rahvusvaheliselt. Kuid piirid avanesid ja nägime, kui olematu see võimalus tegelikult oli. Meile avanes sügavalt kodanlik lääs. Pean sinu performance’i-loomingu üheks olulisemaks osaks eksperimentaalsete kvaasireligioossete teadvusseisundite produtseerimist. Kas sellel on oluline koht sinu ülejäänud loomingus? Täpselt nii, kvaasireligioossus. See on telg, mis mind on kogu aeg huvitanud. Erinevalt paljudest nüüdiskunstnikest ei viskaks ma religioossust kui sellist üle parda, liiatigi silmas pidades seda, et XXI sajand on paljutki muutnud: on jõuline moslemimaailma tõus, India oma süvitsi ootamatute religioossete asjadega. Kui läänemaailm võtab hoiaku, et religioon on ajaloo prügikasti minev nähtus, siis see on sügav eksitus. Peaksime religiooni olemuse ümber mõtestama, aga seda saab avalikult teha üksnes väga ettevaatliku protsessi kaudu. Algusest peale olen üritanud tõlkida religioosseid termineid teistesse keeltesse filosoofia ja kunsti kaudu. Tõenäoliselt tegelen sellega elu lõpuni. Alustades kas või sellest, et ma ise pole kasutanud sõna „jumal”, ma räägin pigem olemisest. Jumal – see on olemine, mitte lihtsalt olemine, vaid kirgastunud olemine. Oma performance’ites olen tekitanud seisundeid, mis minu enda kogemuse  põhjal võiksid avardada tunnetuse sellisteks kogemusteks.

Sul on hiljuti olnud kogemusi oma varasemate installatsioonide ekspordiga. Kas „Katedraali” hiljutine eksponeerimine sedavõrd laetud keskkonnas nagu Jeruusalemm puhastas midagi tähenduslikult olulist välja selles installatsioonis? 
„Katedraali” algsest tähendusest meil üldse ei räägitud: see oli kummastav, kuna tegemist on ju täiesti otsesesõnu kirikukujulise objektiga. Ikka läks kõik kodutute kella külge. Aga seevastu tõusid Iisraelis väga selgelt välja teemad, milleks ma selle objekti üldse püstitasin. Seal sai iga vaataja aru, et see on katedraal kõikidele religioonidele, kaasa arvatud ka ateistidele, nagu mulle kirjutati. Moslemid pidasid seal kenasti oma palvuse ja tulid rahulolevalt välja. Ka juudi rabid läksid sisse, uurisid küll enne umbusklikult oma raamatuid, kuid välja tulid väga rõõmsate nägudega – koššer oli. Installatsioon oli kolme suure religiooni lahingukoht. Minu soov oli tuua rahu nende seinte vahele. Ainult sõjakad moslemi äärmuslased olid selle vastu, avaldasid oma arvamust ka intervjuudes.

Sa oled erakorraline kunstnik, kellega võib sattuda rääkima praegusaegse kunsti viiteraamistikust täiesti väljapoole jäävatest probleemidest. Näiteks viimati vestlesime põgusalt Scotus Eriugena jumalakäsitlusest. Kas sul pole tunne, et pead kunstnikuna end vahel vabastama sellest pagasist?
Huvitav, mul pole selliseid probleeme. Liigun enesestmõistetavalt kõigi nende probleemide ja teemade vahel. Scotus Eriugena oli see, kes ütles, et „kõik, mis on olemas, on üksnes jumal, jumal on üksnes kõik, mis on olemas”. See panebki paika, et jumal on olemine. Mind huvitab väga zenbudism, aga ma ei soovi sellesse klammerduda. Mul ei ole mingit konflikti rääkida üheaegselt ja samas võtmes kristlusest ja paganlusest. Kuid ma ei taha tegeleda läänekristluse ajaloolise taaga, sotsiaalpoliitilise manifestatsiooni, religiooni kui võimu vahendiga. Minu jaoks on religioon eelkõige tunnetuse instrument. Viimati tõdesin seda, kui näitasin Portugalis installatsiooni „Maelström”.  Portugal on teatavasti lauskatoliiklik maa. Minu kuraator Mario Cueiro on vasakpoolne katoliiklane, marxistlik katoliiklane. Meil on selline kombinatsioon ilmvõimatu. Seal käivad need asjad kokku küll. Cueiro tõlgendas minu installatsiooni lausa skolastiliselt kui European Spirit’i väljendust. Ja ma siis avastasin, et polegi võimatu tuua sisse suisa keskaegseid mõtteskeeme.

1990ndate lõpul, kui oli toimunud Rühm T näitus, kus esitasid oma postapokalüptilisi maastikke ja kui alustasid oma nõgesetöödega, jäi mulje, et sa oled loobumas pildilis-jutustavast kunstist arte-povera’liku materjalikasutuse kasuks. Ometi jätkasid sa mõlemat liini. Mida annab sulle korraga mitmes vastandlikus registris töötamine?
Millenniumivahetuse paiku hakkasin märkama, et minimalistlik kunstikeel ei toimi sootsiumis. Enne oli mul selline illusioon, et oleme soveti haridustaagas, aga kui ma mitmel pool maailmas ringi sõitsin, siis märkasin, kui totaalselt on eemaldunud publik avangardse minimalismi nonfiguratiivse kunsti keelest. Nad ei tahagi sellest aru saada. Ka meie tegevus 1980ndatel Eestis oli ikkagi suunatud laia publikuga kontakti astumisele. Ma ei soovinud kuhugi nišši ära kaduda. Teadvustasin endale: kui publik ei taha meie tegevusest midagi kuulda, siis …
Kuidas Muhamedi ja mäe lugu oligi? Kumb pidi kumma juurde minema? Nii mõtestasingi enda jaoks kunsti ümber. Kas on võimalik mõlemas registris tegutseda? Ma vastuolu ei näe. 1980ndatel tegin ju ka figuratiivseid maale ja vägagi ambivalentseid performance’eid.

Oled kasutanud eri meediume. Ometi pole su tööviis sugugi projektikunstniku oma, kes võtab idee ja leiab siis sellele sobiva rätsepakostüümi. Pigem on sulle oluline ühe ideevälja jaoks paralleelsete materiaal­suste hõlvamine. Kuidas leiad õige väljendusregistri?
Protsess on tegelikult jahmatavalt valuline. Võib-olla avalikkus on märganud, et mul on olnud pikki perioode, kus ma midagi ei tee, midagi ei avalda. Tegelikult teen ka siis väga palju: istun ja mõtlen. See ei ole ratsionaalne protsess, see on kontemplatsioon. Sa käid idee läbi: see peab sul kogu aeg  silme ees olema. Aga idee ei ole pädev, kui sellele ei leidu sobivat kujundit. Kujundit ei saa tekitada nii, et see mõtet illustreerib: mõte ja kujund peavad üksteisest läbi põimunult esile tulema. Ideaalne on, kui õige kujund  tuleb n-ö laksust, idee ja kujund tekivad korraga. Võib juhtuda, et fookus on olemas, aga konkreetset kujundit ei leia aastaid – siis järsku lahvatab. Nagu Kumu õues eksponeeritav uus installatsioon. Ikka olid mul otsad lahti: kujund oli olemas, vorm oli olemas, aga sedapuhku polnud fookust. Lõpuks tekkis see pealkirja „More About Trains” ehk eesti keeles „Veel rongidest” abil. See pealkiri võtab minu jaoks kokku väga paljud asjad. Eeldan, et vaataja peab natuke kursis olema ka minu varasemate töödega: rongiseeriaga, rongi kui industriaalse aja kujundiga. Siis hakkavad seosed tekkima.

Materjalid, mida kasutad, pärinevad tihti dekulturatsioonitsoonist: hämaralast, kus loodus on võimust võtmas, kultuur on varemeis. Kuivõrd tuleb see sinu postromantilisest meelelaadist või kuivõrd on materjalikasutus omandanud sinu töödes metonüümi rolli?
Mul on raske öelda, miks see nii on, aga see ongi minu lemmiktsoon, selles ma töötan. Olen töötanud ka puhta loodusega, aga tunnen, et ei kuulu puhtasse loodusesse. Olen kasvanud industriaalses keskkonnas, see käib minuga kaasas. See on nagu varajasest lapsepõlvest, kui mängisin tõngermaal, et see on California kanjon või „Stalkeri” film või  Einstürzende Neubauten. Romantika, aga selline karge romantika. Tavaliselt romantik vist ei ole esmajoones industrialist. Mulle meeldibki konfliktne kooslus, kus mõlemad pooled üritavad kuidagi ellu jääda, survival territory.

Oled oma tööde pealkirja tasandil markeerinud Ida-Euroopa kunstikultuuri sekundaarsust. Kuidas ise sellega toime tuled, et kogu sinu enda kunstile rakenduv kirjeldusalus on kreenis, läänekeskne?
Kuidas ma sellega toime tulen, et kogu minu looming on sekundaarne a priori? Eks see valus värk ongi. Aga mulle meeldib piiripealne liikumine. Palju magedam on minu meelest tulla ja teatada, et ma olen mainstream’i tüüp. Ma ei taha iialgi olla nagu Bon Jovi, see on minu meelest mage. Ükskõik kui ahvatlev see ka poleks. Minu sümpaatia kaldub hoopis Blixa Bargeldi poole.

Kui mõtled tagasi Rühm T kui eesti kultuuris ühe väga erilise eksperimendi peale loomingulise kollektiivsuse vallas, siis kas sulle tundub, et see mudel oli pigem aja, s.o 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse kohane või oli see siis pigem noorele kunstile sobiv väljendusviis? Kuivõrd muutusid sina? Kuivõrd teisenes kultuurimudel?
Arvan, et see kuulus teatud vanuse juurde. Muusika on mulle olnud peamine muusa, eeskujud on alati tulnud just sealt: just nimelt selline kraapivat sorti rokkmuusika. Seal on ju selgelt näha, et noored teevad bändi, siis kasvavad bändist välja ja hakkavad sooloprojekte tegema. See on praegu ka niimoodi.

Millised on sinu loomingu kinniskujundid, Raoul Kurvitza alfabeet?
Vanasti armastati rõhutada, et roosid ja kalad. Kõik küsisid: mis see kala on? Müstiline kujund. Sellepärast see mind huvitaski. Ma pole kaladega kaua tegelenud, aga nende seos Voolu’ga on mind ikka huvitanud, märksa varem, kui jõudsin Voolu teooria juurde: mu loomingust on vee ja valguse teema kogu aeg läbi käinud. Siis tulid seenetaolised asjad, mis võimaldasid mitmesuguseid tõlgendusi. Need on nagu Deleuze’i platood, tuumaplahvatused, psühhedeelilised allusioonid, neis peitub teatud ohtlikkus. Mind huvitab kujund, mis on visuaalselt võimas ja kiirelt reprodutseeritav, siis saab seda igat moodi käidelda. Ja muidugi spiraalid. Viimases otsas on mind hakanud huvitama topeltspiraal: see on täiesti imeline asi. Nagu Kumu hoovi objekt: sa lähed ühest otsast sisse, käid keskel ära ja tuled välja täiesti teistsugust teed mööda, nii et sisseminemise ja väljatulemise teekond ei kohtugi. Labürinditeemas olen seda enda teadmata varemgi käsitlenud. Isegi Rühm T performance’itest käisid spiraalid läbi, ka „Pentatonic Colour’ist”.

Mida tähendab olla kunstnik?
Võib-olla ei ole ilus seda välja öelda, tavaliselt olen seda vältinud. Aga olgu, seekord ütlen selle ära. Minu jaoks on kõige olulisem kunstnik olemine ise. See on minu arvates kõige suurem projekt: elada kunstnikuna. Kui tahtsin saada kunstnikuks, ei kujutanud ma ette seda, kui raske see on. Selle juurde kuulub, et olen 25 aastat olnud vabakutseline kunstnik, põhimõtteliselt töötanud ainult lepingulisena. Võib-olla olen jõhker teiste kolleegide suhtes, aga minu meelest on kunstnik vaid see inimene, kelle amet ongi olla kunstnik. Kui ta on õppejõud või kateedrijuhataja, siis on ta sekundaarses mõttes kunstnik. Selliseid esmaselt kunstnikke Eestis vist väga palju pole.

Mulle tundub, et Raoul Kurvitza imperatiiv eesti kunstikultuuris on kohustus mõelda ja tegutseda mastaapselt. Mida soovitaksid praegu alustavatele kunstnikutele?
Mõelge algusest peale nii suurelt kui vähegi võimalik. Reaalsus on paraku see, et isegi küpse kunstnikuna on oma asju mastaapselt teostada väga raske. Kui teostama hakkate, alles siis näete, mis võimalused tegelikult on. Alati tuleb kahandada. Kuidas selle kohta Jüri Üdi ütleski; „ … on tahtmine taevariik ja saamine riigipiir, pikk ja viltune valguskiir”.