Rahulik, ent mõjuv alustus

Evald Okka muuseumi XVII hooaja avanäitustega on taas ajaloolise hoone kõik korrused ja eriilmelised sopid väga hästi ära kasutatud.

JUTA KIVIMÄE

Aime Kuulbuschi skulptuurid Evald Okka muuseumis kuni 23. VI (kuraator Aime Kuulbusch), Jaan Elkeni maalinäitus „Kohad ja paigad“ kuni 30. VI ja Evald Okka varased akvarellid kuni 15. IX (kuraator Mai Levin).

Evald Okka muuseum Haapsalus on juba aastaid olnud üks Eesti suvise kunstielu dominante. Muuseumi olemust ja iga­suviseid sisukaid näitusi ning programmilist tegevust hoiavad ülal ühe perekonna mitu põlvkonda, kellele on muuseumi pidamine osa elustiilist. Tänavu avati muuseumi XVII suve­hooaeg mõjuva suurejoonelisusega.

Esimene skulptuurinäitus Okka muuseumis. Aja kihistustest välja puhastatud muuseumi esimese korruse ruumidesse on laotunud Aime Kuulbuschi aastakümneid hõlmav skulptuurinäitus. Ajalooga hoone interjöör toimib koos kolmemõõtmelise kunstiga väga hästi. Kuraator Mara Ljutjuk on valinud autori, kelle ajas tagasi ulatuva loomingu saab Okka muuseumis sõna otseses mõttes uuesti avastada. Ses majas on ruumi ja eriilmelisi soppe, nii et vaataja võib suhestuda kõikjalt otsekui välja kasvavate skulptuuridega kohemaid välisuksest sisse astudes. Erinevad põranda- ja seinapinnad, vana punane tellis, akvarelselt mahedate laikudena laotuv krohvipind ja kulunud tsement põrandal ning ajamärke kandvad laudised ümbritsevad sõbralikult Kuulbuschi seitsmekümnendail loodud šamottfiguure ja ka teistel kümnenditel valminud pronks-, puu- ja kipsskulptuure. Kunstniku portreed ongi ehk kõige laiemale publikule tuntud, sest mitmed neist on kunstimuuseumide ekspositsioonis ja ongi toodud näitusele Eesti Kunstimuuseumist, Tartu kunstimuuseumist, nüüd ajaloomuuseumiga liitunud teatri- ja muusikamuuseumist või kunstnike liidu kunstikogust. Aime Kuulbuschi varasemat loomingut on Eesti suurtes kunstikogudes päris arvukalt ja Okka muuseumi ainulaadses ruumimõjus tõusevad need skulptuurid väga eriliselt esile.

Aime Kuulbusch on osalenud kunstinäitustel nüüd juba poolsajandi. Kuigi alustanud ning tuntuse saavutanud just andeka portreekunstnikuna, on Okka muuseumis pilgupüüdjateks ka viimase kümnendi galeriinäitustest välja astunud elegantsed minimalistlikud vormid oma abstraktsete võimalustega. Vaataja võib rahulikult jalutada skulptuuride ja vormide vahel, teostele väga lähedale tulla ja üllatunult avastada, et pronksina näivad reljeefid seinal ei olegi kallist materjalist, vaid kunstnik on saavutanud mängulise illusiooni plastikuga. Võib avastada, et ühes ruumisopis põrandapinnast kerkiv installatsioon kapitaalselt mõjuvate maalitud torudega koosneb tegelikult imekergest vahtplastist, mida kasutatakse soojustus- või pakkematerjalina. Meenutan siinkohal, et viimastel isikunäitustel ongi Aime Kuulbuschi huvitanud subjektiivne nägemus skulptuurist: näitusel „Hommage“ (2019) Tallinna Jaani kiriku kunstisaalis olid väljas kunagiste portreede kordused kipsmaskidena, näitusel „Puudutused“ Vabaduse galeriis 2017. aastal ja Viimsi Püha Jaakobi kirikus 2016. aastal abstraktsete lahendustena esitatud reljeefid jne. Viimaste kümnendite kõikvõimalikel sümpoosionidel või materjalipõhistel skulptuuripäevadel ongi autor enamasti valinud just nüüdisaegselt mõjuva lahenduse.

Aime Kuulbusch on eesti kultuuriheerostele püstitatud mitmete monumentide autor, ka Haapsalus seisab Cyrillus Kreegi mälestussammas helilooja kunagise kodumaja ees. Tema loomingu Okka muuseumis eksponeeritud subjektiivsem osa on olemuselt küll niisama väljapeetud kui ajatud monumendid, kuid pühendatud vormimängudele ja naudingule kasutada oma professionaalseid skulptorioskusi üllatavalt minimalistlikus kujundiarenduses. See aga ei ole välistanud klassikalist modelleeritud skulptuuri. Kõige värskemad kipsfiguurid näitusel ongi modelleeritud ja kipsi valatud ainult pisut aega enne näitusele toomist. Need kolm üsna tinglikult üles ehitatud figuuri kujunesid omaette huviväärsuseks näituse avamispäeval, mil tabasin huvilised pärimas ja autori selgitamas, kuidas savist modelleeritud teost toestatakse, et see vormi võtmiseni koos püsiks, ja kuidas see lõpuks ikkagi püsivamasse materjali jõuab.

Skulptori näituste ja erialaste ürituste mitmekülgset nimekirja lugedes jäävad muu hulgas silma ka mitmed lume- ja jääskulptuuride sümpoosionid ning võistlused, kus peagi olematuks sulavast materjalist tuleb luua täiuslik vorm väga lühikese tööaja jooksul. Kindlasti on sellised kogemused mõjutanud ka klassikalise skulptorihariduse saanud kunstniku mõtlemist ja tema suhestumist oma loomingu materjaliga.

Jaan Elken ja Evald Okas. Avatud kandekonstruktsiooni ja kõrge viiluga pööningul on eriline mõju: vanad krohvijälgedega sarikad loovad kargelt sakraalse ruumielamuse ja erilise valguselamuse, mida ei leia mujal eesti näitusepaikades just sageli. Jaan Elkeni maalinäitus selles katedraalilaadses ruumis kannab pealkirja „Kohad ja paigad“, ent võiks olla nimetatud ka kuidagi teisiti. Väljapeetult redutseeritud koloriidiga abstraktsed maalid on valitud nii aastates tagasi rännates kui ka viimaste näituste loomingust väga õnnestunult eelkõige just ruumimõjuga arvestades. Elkeni rikkaliku hallvalge koloriidiga maalid mõjuvad oma tuttavlike faktuuridega siin kuidagi eriti värskelt, luues koos interjööriga mõjuva tervikliku ruumielamuse. Elken on produktiivne maalija, kes on korraldanud näitusi tavapärasest sagedamini. Ka väljapanekut saatva teksti on verbaalselt andekas maalija kirjutanud enamasti ise. Nii teab vaataja tema meditatsioonide allikaist ja maalikunsti eeskujudestki rohkem,  kui on eesti kunstnike puhul tavaline. Tõelised ja metafüüsilised rännakud maailma inspireerivatesse paikadesse, ängistus häviva maailma pärast ja kunstniku enda subjektiivsed seisundid on Okka muuseumi näitusel vaatajale avatud.

Millegipärast jäid kiusama ilusad koobaltsinised aktsendid. Meenus ühe vana pallaslase kunagine kinnitus 1970ndatel Tartus, et Berliini sinine korrastab ükskõik millise maalipinna.

Evald Okka maalide ja graafika püsiekspositsiooni teisel muuseumikorrusel rikastab sel hooajal Mai Levini koostatud näitus meistri varastest akvarellidest. 1943. aastal Venemaal tagalas talvistel päevadel akvarellitud linnamaastikud ja olustikumaalid on täpselt dateeritud, nagu oleks tegemist sõjapäevikuga. Ent akvarellitoas on ka hilisemaid töid kunstniku Itaalia-reiside ajast ja Venemaa mälestuste pinnasest välja kasvatatud muinasjutulisi raamatuillustratsioone. Vanemale põlvkonnale meenub kindlasti üks sõjajärgse ajastu kaunimaid lasteraamatuid, Evald Okka illustreeritud „Tsaar Saltaan“.

Aime Kuulbuschi dekoratiivsed šamottfiguurid „Homunculus“ I ja II (1975) mõjuvad krohvipinna taustal praegugi väga efektselt ja ajakohaselt.

Mara Ljutjuk

Jaan Elkeni rikkaliku hallvalge koloriidiga maalid mõjuvad Evald Okka muuseumi pööningukorrusel eriti värskelt ja loovad tervikliku ruumielamuse.

Stanislav Stepaško

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht