Raamat on tulevikku suunatud žest

Allan Appelberg

Brett Bloom ning Brandon LaBelle kunstnikuraamatust ja selle kirjastamisest. Möödunud reedel esitleti Kumu auditooriumis kunstnikuraamatu intensiivkursusel „Make Your Own Press” ehk „Tee endale ise kirjastus” valminud trükist. Trükises käsitletakse raamatu valmimise ning kirjastamise etappe ja koostisosi. Eesti kunstiakadeemia intensiivkursusel keskenduti kunstnikuraamatute ajaloole ja kirjastamisele ning praeguse olukorra kriitilisele analüüsimisele. Trükise esitlemisel esinesid ettekannetega Brett Bloom Taanist, Brandon LaBelle Norrast ja Põhjamaade väikekirjastuste võrgustiku „Publishing as (part-time) Practice” ehk „Kirjastamine kui (poole kohaga) töö” esindajad Peter Ström ja Mattias Jakobsson Rootsist. „Tee endale ise kirjastus” on Eesti kunstiakadeemia, Bergeni kunsti- ja disainiakadeemia ning Jüütimaa kunstiakadeemia koostööprojekt, Tallinna ürituse (24. III – 4. IV) korraldasid Brett Bloom, Brandon LaBelle, Indrek Sirkel, Laura Toots ja Anu Vahtra koostöös Põhja- ja Baltimaade kunstikõrgkoolide võrgustikuga KUNO (Tallinna projektijuht on Sandra Sule). Bergenis viidi kursus läbi 3. – 14. veebruarini.

Ameeriklasest kultuurikriitiku Johanna Druckeri arvates on kunstnikuraamat XX sajandi olulisim kunstivorm. Kuidas suhtute kunstnike ja kirjastajatena sellesse väitesse?
Brett Bloom: Kunstnikuraamatu mõju-
sfäär on suurem, kui arvatakse: ideed levivad selliseid teid pidi, mis pole traditsiooniliste kunstivormide puhul mõeldavad, muudel juhtudel võivad need pärssida kunstniku ideede levikut. Kunstnikuraamatu näol on tegemist väga olulise tasakaalustajaga.
Brandon LaBelle: Mind huvitab raamatute kui objektide puhul nende vaikne, aga jõuline kohalolu. Mõtlen raamatust kui jagatud ruumist: raamatu olemuse määratleb tõsiasi, millises maailma osas see asub ja kes seda loeb. Lisaks on raamatud pidevalt kohal: ostsin Tallinnast kaks 1942. aastal välja antud raamatut. Raamat on radikaalse kultuuri märk.

Kursusel käsitlesime kirjastamise eri tahkusid. Toimetamine, kujundamine, trükkimine, levitamine – need selgelt liigenduvad ülesanded tuleb väikekirjastajatel tihti ise täita. Kas näete seda nuhtlusena või on igas etapis osalemine kirjastamise võlu?
Bloom: Mulle meeldib küll raamatu tegemise igas etapis osaleda, aga mõnikord, kui eelarve seda lubab, on mõistlik koormust jagada. Olla pidevalt kõigi trükiste valmimise juures läheks igavaks, iga projekt väärib oma lähenemisnurka.
LaBelle: Ma leian, et kaasatuse korral on kirjastamistegevus pidev õpikogemus. Eeskätt õpetab see teistega koos töötama.

Maailmas on sadu väikekirjastusi,  tuhandete külastajatega kunstnikuraamatute messe ja kasvav arv sellele spetsialiseerunud raamatupoode. Kunstnikuraamatute tiraaž jääb aga enamasti 1000 piiresse, mistõttu on raske uskuda, et keegi kirjastaks mõne kunstnikuraamatu raha teenimise eesmärgil. Tegemist on vist ikka kogujatele ja asjatundjatele suunatud nišiga? Milles väljendub sellise kirjastamistegevuse kasutegur?
LaBelle: Kirjastamisvõimaluste avardumise tõttu võib täheldada raamatu tegemise renessanssi. Kindlasti ei saa selles kontekstis rääkida ühest nišist: pigem niššide paljususest. Pingutuse väärtus on suhete võrgustikus osalemine: mind motiveerib kirg ja usk raamatusse kui tähenduste kandjasse.
Bloom: Loomulikult leidub neid, kes püüavad väiketiraaže kirjastades tuua kunstimaailma eksklusiivsust ja ärilist külge, kuid käivitav jõud on pigem vastupidine impulss. Siiski püüab väga suur hulk kirjastajaid jõuda võimalikult laia hulga kaasamõtlejateni ning seeläbi tekitada ühtseks mõttevahetuseks loodud ruumi tunnet.  Paljud meie (kirjastuse Half Letter Press) trükised ei ole mõeldud tingimata ainult kunstiringkonnale.
Meie kirjastamistegevus on korraldatud nii, et saaks rahastada järgmisi projekte ja trükiseid. Tihti trükime suures tiraažis: Pekingis lasime trükkida 5000 voldikut, kuid müüki paneme vaid mõnisada. Ülejäänud on näitustel tasuta jagamiseks. Teenime kirjastamisega igal aastal pisut tulu, kuid seejuures on tähtis, et sellega saab rahastada oma edasist tegevust. Meile meeldib, kui meie trükised on taskukohased ja paljudele kättesaadavad. See on praeguses majandusolukorras oluline.

Bergeni kunsti- ja disainiakadeemia raamatukogus on loodud eraldi kunstnikuraamatute sektsioon. Kas iga endast lugupidav raamatukogu peaks koguma ka kunstnikuraamatuid?
Bloom: Kunstnikuraamatuid on keeruline hoiustada ja kategoriseerida, sest ühel või teisel viisil nihutavad need piire. Siiski võiks neid olla igas raamatukogus. Tegemist on äärmiselt elujõulise kirjastamisviisiga, mis on tänu kunstnike initsiatiivile viimastel aastatel taas plahvatuslikult kasvanud. Aga hädasti on vaja selle valdkonna paremini arhiveeritud ülevaadet.
LaBelle: Tingimata.

Kuidas teie kirjastamistegevuse juurde jõudsite?
Bloom: Hakkasime kunstnike rühmitusega Temporary Services välja andma trükiseid 1998. aastal, kui korraldasime Chicago töölisklassi linnaosas näitusi väikesel poevaateaknal. Trükiste levitamisega andsime oma ideedele näitustejärgse kandepinna. Oleme ka kirjastuse Half Letter Press eesotsas. Avaldame raamatuid, voldikuid, ajalehti ja plakatvoldikuid. Suure osa trükistest jagame näitustel tasuta ning need saab ka meie kodulehelt alla laadida. 
LaBelle: Asutasin 1992. aastal Los Ange-leses kirjastuse Errant Bodies Press, mis keskendus kunstnike kirjutistele ja kirjanike kunstiteostele. Otsisime kirjutamise ja kunstitegemise produktiivseid kokkupuutepunkte – hübriidset pinda hübriidsetele kehadele. 1999. aastal jõudsime esimese suurema väljaandeni, praegu keskendume heli ja ruumi vahekorra tõlgendamisele, performance’itele ning praegusaegsele poliitilisele mõtlemisele. Kirjastus toimib muu hulgas meie korraldatud üritusi jäädvustava ja laiendava platvormina. 2010. aastast peale korraldame Berliinis projektiruumi, mille tegevuse tähelepanu keskmes on linn ja sealne kunstnikkond.

Kuidas iseloomustate Bergeni kunsti- ja disainiakadeemia,  EKA ning Jüütimaa kunstiakadeemia koostööd selle projekti puhul?
Bloom: Pean projekti suureks õnnestumiseks. See on olnud suurepärane võimalus näha keelte, lähenemisnurkade ja hoiakute mitmekesisust. Projekti on panustanud mitmed hinnatud õppejõud. EKA eesotsas Sandra Sulega on teinud erakordselt head organiseerimistööd. Selle rahvusvahelise kursuse õnnestunud läbiviimist võiks kasutada argumendina, et saada ka tulevikus samalaadsetele kunstiprojektidele raha. Kõik tudengid töötasid tõesti kõvasti.
LaBelle: See on eriline, kuidas ühe trükise ümber arutletakse ja vaieldakse, ning selle valmimiseks on vaja väga erinevaid lähenemisviise ja erialaseid oskusi. Kursuse lõpptulemus ehk raamat on nende kohtumiste ja seal vallandunud energia kogum. See on loodetavasti edasise koostöö lähtepunkt. Usun, et raamat on tulevikku suunatud žest: ta ootab oma lugejat, tulevasi hetki.