Punktuatsioonist, tsitaadist ja rebelrock’ist

Mario Laul

Taavi Talve ja Dénes Farkasi näitus „Allmärkused 3” („Snoski 3”) Hobusepea galeriis 2. – 14. X.


Mul on üks hea kunstihuvilisest sõber, kellega koos olen viimasel ajal külastanud mitmeid näitusi. Näitustelt lahkudes oleme nähtu kontekstis läinud korduvalt vaidlema nüüdiskunsti üle. Tihti lubab ta endale väiksema või suurema kunstiteadliku põhjendusega arvamusi, mida ma mujalt ei kuule. Osaliselt kindlasti seetõttu, et tal puuduvad igasugused investeeringud kohalikul kunstiväljal. Tal pole kaasvõitlejaid ega konkurente, veel vähem kuskil kultuurikomisjonis hindamisel avaldusi või positsioonikohaselt poliitkorrektseid ning kõigile küsimustele vastavaid kantseliitkeelseid mantraid. Tema arvamus ei huvita kedagi, aga kriitilise pilguga kunsti tarbida talle meeldib.

Eriti negatiivselt sütitab minu sõbra kunst, mida tema sõnul iseloomustab sügavuse etlemine, lihtsakoelise sisu mittevajalik peitmine peenetesse vihjetesse ning igasugune üleliigne intellektualism laiemalt. Meeltmööda pole talle ka see, mida ta nimetab „vormistuslikuks laiskuseks”: näiteks füüsilise mõjuta ootuspärased ruumilahendused või vähemalt näiliselt töömahutu ja „aladisainitud” minimalism. Meie diskussioonides vastandub tihtipeale taju- ehk elamuspõhine ning refleksiivne kunstikogemus. Kui me Hobusepeasse Taavi Talve ja Dénes Farkasi näitusele „Allmärkused 3” ( „Snoski 3” ) sisse astusime, mõtlesin esimese hooga: „Hakkab pihta …”

Napisõnalise pressiteate järgi oli tegemist näitusega „punktuatsioonist, tsitaadist ja rebelrock’ist”. Ülemise korruse valgete seinte vahel ei leidunud muud kui nurka asetatud kõlar, kust vene keeles kinnitati järjekindlalt: „Seda revolutsiooni ei kanta üle”. See on 1960ndate USA kodanikuõiguste liikumise loosung, mille on populariseerinud suurepärase sama pealkirjaga luuletusega Gil Scott-Heron. „The Revolution Will Not Be Televised” põhisõnum oli tõdemus, et sotsiaalse muutuse tõeline allikas jääb kaamerasilmale alati tabamatuks. Selleks on muutus inimeste mõtlemises ning väikestes igapäevastes ilmingutes, mis saavad alguse nii-öelda lava tagant, põranda alt. Põranda alla olid Talve ja Farkas peitnud ka esimese viite selle kohta, millisest revolutsioonist kõlarist kõlavas tsitaadis juttu võiks olla. Alumine korrus oli kontrastina üleval laiuvale ruumilisele tühjusele vallutatud autorite poolt varemgi kasutatud valgete tähtobjektidega. Kui seeria varasemates väljapanekutes on Talve ja Farkas eksponeerinud tähekombinatsioone „TAPTY” ning „APT” (vt näiteks Aliina Astrova arvustust 17. XI 2011 Sirbis), siis seekord oli terve ruumi täitnud „PUSSYAPT*”. Formaalne struktuur sõna-tärn-allmärkus seob seeria küll vormiliselt ühtseks, ent käsitletud teemad on erinevad. Teine vihje seekordse töö sisulise tähenduse kohta oli peidetud näituse kaasteksti, kus oli tsiteeritud möödunud suvel Pariisis vene punkbändi Pussy Rioti teemalist näitust kureerinud Andrei Jerofejevit. Jerofejevi tsitaadi järgi näeb väike osa vene elanikkonnast 2012. aasta veebruaris toimunud ning mitme bändiliikme vangistusega lõppenud Pussy Rioti punkpalve performance’it patriootlike väärtuste saatanliku ründamisena, mis on inspireeritud „välismaisest kaasaegsest kunstist”. Talve ja Farkasi uurimise all on siinkohal sotsiaalsed ja sümboolsed struktuurid ning nende muutumise võimalikkus. Kõike, mis on inimese loodud, on ju võimalik muuta. Aga kuidas seda võiks teha?

Käisime sõbraga mitu korda trepist üles ja alla, justkui kinnitamaks endale, et sellega näitus piirdubki. Mõtlesin endamisi, et teema on oluline ja huvitav ning et lihtsa, ent tabava vormistusega on autorid sidunud mitu tähendusvälja: protestikultuur, revolutsioonilised aktid ja nende vastuvõtt, meedia piiritletus ja võimalused jne. Samal ajal tajusin, kuidas kapriisse sõbra keelel hakkas vaikselt jõudu koguma teistsugune tulemus. Erilise emotsioonita teataski ta õige pea, et näitus on lihtsalt igav. Järgnes juba tuttav diskussioon, milles mu kaaslane on varasemalt nii mõnegi näituse suutnud minu silmis ära nullida. Seekord see tal ei õnnestunud. Ütlesin sõbrale, et ta kõlab nagu kultuuriminister Lang, kes pärast Farkasi Veneetsia biennaali näituse külastamist antud intervjuus ütles, et vägev töö on ära tehtud, kuid tavapublikul pole sellel näitusel midagi teha. Lepituse leidsime vastastikuses tõdemuses, et hea kunstihuvilisest sõber ei tähenda tingimata hea kunsti huvilisest sõpra.

Paar päeva hiljem kohtasin oma kaaslast uuesti ning astusime üheskoos Toompea mäest alla. Kui lõpuks Hobusepea galeriist möödusime, ütles sõber mulle: „Selline elamusevaene kunst on mulle alati arusaamatuks jäänud. Aga ma kuulasin seda Scott-Heroni lugu. Väga hea lugu on.” Mina naeratasin endamisi.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht