Punane leek Põhja-Soomest

Erja Kärkkäineni värvilised maastikud ja Anssi Hanhela tabudeta suhtumine seksuaalsusse ei kummuta küll põhjala kuvandit, kuid kutsuvad suhtlema.

HEIDI IIVARI

Anssi Hanhela ja Erja Kärkkäineni maalinäitus „Uus maastik“ Tartu Kunstimajas kuni 11. II.

Kaheksa-aastasena kukkusin vanaema köögi põrandaluugist tagurpidi keldrisse. Selg sai haiget ja nädal aega käisin kõveras ringi. Mulle öeldi, et sain nõianoole. Mis asi see nõianool on? „Kalevalas“ on juttu Lapimaa kurjast nõiast, põhjala emandast Louhist. Lõuna-Soome ja Karjala runolauljad nimetasid teda – võib-olla kadedusest – oma värssides ka libuks, sest Louhil oli palju abieluväliseid suhteid ja lapsi. Mõned tema pojad, eriti koledad nõiad saatsid inimeste pihta nõianooli ehk haigusi ja nuhtlust. Louhil olid ka äärmiselt seksikad tütred, kelle turuväärtust oskas Louhi ära kasutada. Need Põhjala neiud tegid Väinämöineni ning teised Lõuna-Soomes ja Karjalas kuival olevad vennad himust pööraseks, nii et neil ei jäänud muud üle, kui minna pimedasse Põhja­lasse õnne otsima.

Mina kukkusin keldrisse Lõuna-Soomes Hämes. Sealt jääb müütiline põhjala, ja ka Lapimaa, väga kaugele. Kui Sodankyläst võtta, siis umbes 850 kilomeetrit. Põhja-Soome on oma pilkase pimeduse või täieliku valgusega mulle sama eksootiline kui ükskõik millisele eestlasele. Iga kord mõne Lapimaalt pärit inimesega kohtudes püüan ennast nende asjadega rohkem kurssi viia. Lõunasoomlasena on mul oht põdeda ka kollektiivse südametunnistuse piina. Läbi aegade on Lapimaad ning sealseid elanikke (väär)koheldud kui võõrast, Teist. Eriti jõhkralt on soomlased käitunud Lapimaa põlisrahva saamidega. Praegugi on Soomel ÜRO põlisrahvaste õiguste konventsioon ratifitseerimata.

Võõras võib tunduda hirmutav, aga ka eksootiline või ahvatlev. Soomes on levinud klišeed Lapimaast või Põhja-Soomest kui müstilisest, metsikust, ürgsest (sealt tuleb ka ohjeldamatu või ülearenenud sugutung) ja algupära­sest kohast, kus inimestel on loodusega tihe side. Inimesele on seal üldse omane maniakaalne või depressiivne käitumine. Aga eks see ole iseloomulik vaat et kõigile soome-ugri rahvastele: vaadake soomeugrilast suvel, kui tal on kolm kuud kestev orgasm, või talvel, kui maad on võtnud depressioon, mille vastu aitavad ainult orgasm ja kunst.

Punane (l)iha

Millisest Lapimaast või Põhja-Soomest räägib Anssi Hanhela ja Erja Kärkkäineni näitus? Olen näinud Hanhela maale varemgi Eestis Soome Instituudi Lapimaa nüüdiskunsti tutvustaval ränd­näitusel „Karvavahetuse aeg“ (kuraatorid Indrek Grigor ja Markus Toompere) ning Tartu Kunstimaja näitusel „Kuidas lugeda pimedas?“ (kuraator Tanel Rander). Siis tema maalid mind väga ei kõnetanud. Võib-olla olid need liiga väikesed? Tartu Kunstimaja galerist Indrek Grigori sõnul sündis aga juba siis Tartus Anssi Hanhela fänniklubi.

Seekord on maalid suuremad, neid on palju, aga mitte liiga palju, et neist tekiks tüdimus. Näitusetervik toob Hanhela kunsti ilusti välja ja mõjub väga hästi. Tema esitusviisi, käekirja pole vaja liiga tõsiselt võtta: see on kohmakas, naivistide laadis lapselik esitus. Hanhela relv on aga tema tormakas ekspressiivsus, mis tegi vähemalt minu relvituks.

Hanhela puhul ei saa mööda seksuaalsusest. Ta on paljudes maalides keskendunud mehe ja naise kooselule ning mehe hingeelule, ikka talvise Põhja-Soome lumme mattunud looduse keskel või ka kodus, mida ümbritseb halastamatu loodus. Vähemalt mulle tundub külm ja pime aeg halastamatuna. Meest ja naist hoiab koos elujaatav iha, mis Hanhela maalides – puust ja punaseks tehtuna – on peenised ja tuped paisutanud suureks, ilusaks ja värviliseks. Kooselu vähem ekstaatilisest küljest räägivad konfliktid, arusaamatused ning põhjamaale nii omane üksildustunne.

Hanhela peategelane on mees, kuid naine on tema võrdne partner. Feministlikku pilku võiks rõõmustada seik, et kuigi Hanhela töödes on ohtralt seksi, ei ole seal kübetki seksismi. Tema kujutatud liha ei ole patuselt nõrk, vaid lihtsalt himulik.

Sugutungi ja armastuse kõrval on eksponeeritud ka praegust poliitikat kritiseerivaid teoseid. Paljaste pepude ja anaalse tegevusega poliitikud mõjuvad naeruväärsetena.

Aga ega Soomes seksita saa. Louhi ja paljude teiste Lapimaa loometegelaste kõrval on seksuaalsust käsitlenud ja sellega (ning selle ümber) skandaale tekitanud Põhjala Picasso Reidar Särestöniemi (1925–1985) või Eestiski tundud kirjanik-kunstnik Timo K. Mukka (1944–1976). Ka kirjanik Rosa Liksom (1958) kirjutab põhjasoomlaste ihast ja vihast keerutamata, mõnikord küll parodeerides. Hanhela vahetu neuroosita suhtumine seksuaalsusse ei kummuta, pigem kinnitab Põhja-Soome inimese kuvandit, kelle liha punetab ihast.

See pole just kõige õigem tõlgendus, sest Hanhela ei olegi pärit Lapimaalt. Tema sünnikoht Kiiminkijoki asub Põhja-Pohjanmaa maakonnas, nagu ka praegune kodulinn Oulu. Tõsi küll, ta on elanud mõni aeg Rovaniemis ehk päris Lapimaal.

Punane valgel hangel

Värve on Hanhela ja ka Erja Kärkkäineni töödes ohtralt. Eriti palju on erkpunast, mis on muuseas ka seksuaalsuse, elujõulisuse ja ellujäämise värv. Punasest küllusest hoolimata ei ole nende teosed agressiivsed, pigem sümpaatsed. Kärkkäinenil on maal „Näen punast“, mis soome keeles tähendab ülekantud tähenduses „vihastan“, aga kunstniku maalid on kaugel raevust – pigem räägivad need armastusest, hoolivusest ning kohanemisest või loobumisest.

Hanhela teostes on kõike palju: tundeid, detaile ja värve. Seevastu teatritaustaga Kärkkäinen on keskendunud ühele-kahele motiivile, olgu see siis karu, lind, inimene või tall. Tema motiivid kannavad võimsat sümboolset sõnumit. Metsa­kuninga ehk karu pea on alandlikult allapoole vajunud ning tema kroon lebab valgel lumel. Selles võime näha inimese ja karu võimusuhete muutumist, aga ka inimest, kes on pidanud loobuma oma jõust, võimust või aust. Põhjapõtra Erja Kärkkäineni teostes ei näe, sest kunstnik on Sallast, Ida-Lapimaalt, kus tema enda sõnul on põhjapõdrakasvatus ja loodus väga olulised identiteedi osad. Praegu elab ka Kärkkäinen Oulus, aga käib tööl Lapimaal, kus ta on elanud suurema osa elust.

Kärkkäineni maalides on ikka kohal loodus, enamasti talvine, lumine loodus. Siin tekib vägisi küsimus, millal lumi ühendab, millal viib inimesi lahku. Tema maalides ei ole siiski midagi müstilist või hirmutavat, pigem on need realistlikud. Mõlema soome kunstniku maastikud kutsuvad ligi, suhtlema, nagu avatud ja siirad inimesed ikka. Nende ühisnäitus on nagu tulipunane soojendav leek.