Plahvatus ja nulltolerants

Kalle Keskrand

2012. aasta tegevuskunsti-festival „Nulltolerants. Mitmekesine universum. Plahvatus” („Zero Tolerance. Diverse Universe”) Tallinna Kunstihoones 17. IV ja Kirjanike Majas 18. IV. Kaks päeva väldanud festivali käigus esines Tallinnas terve plejaad tegevuskunstnikke igast maailmajaost. Tegemist on mööda maailma rändava festivaliga, mis läbib ühtekokku kakskümmend viis linna üheteistkümnes riigis, kaasates rohkem kui kakssada kunstnikku üle maailma. Märtsi keskel Ameerikas alanud ringreis jõudis aprilli keskpaiku otsaga Tallinna, alustades siit rohkem kui neli kuud kestvat Euroopa turneed. Üritus toimus Tallinna Kunstihoones ja Kirjanike Majas. Tallinna Kunstihoones antud avapauk raputas korralikult siinset kevadiselt unist kunstielu, pühkides enda teelt salongilikus rahus ja vaikelus kulgenud kevadnäituse teise osa. Otsa tegi lahti Kentucky vabamõtlejast filosoof ja lindprii poeet Ron Whitehead. Ansambli Son of The Widow saatel poeetilise manifesti vormis ette kantud „Nulltolerants” („Zero Tolerance”) toimis kogu festivali lähtepunktina – nulltolerants kõigi ja kõige suhtes. Tegelikult on raske tabada selle sõnakombinatsiooni tähendust, õigupoolest polegi see võimalik. Tähendus sõltub alati laiemast kontekstist ja kehtib nii, nagu parasjagu vaja. Null on teatavasti igasuguse skaala kõige neutraalsem positsioon, väljaspool igasuguseid hinnanguid ja olemist. See saab olla ainult üleminekuetapp, kus vesi muutub jääks, hea halvaks, maitsekas maitsetuks, alternatiiv muutub mainstream’iks jne. Salliv sallimatus võib kergelt minna üle sallimatuks sallivuseks. Piire ei ole kuhugi tõmmatud ja seega tähistab nulltolerants korraga nii totaalset korrastatust ja reglementeeritust kui ka absoluutset anarhiat. „Diverse. Universe” mängib sujuvalt tähendustega: nõuab publiku „vabatahtlikku” allumist galeriiseinte vahel valitsevale kultuurihegemooniale, mille kehtestanud institutsioonidele sellega virtuaalselt pasunasse antakse, teiselt poolt kutsub üles kunstnikkonda mitte alluma, mitte tegema nii, nagu (pseudo)kultuuri masinavärk oma fondide ja ministeeriumidega ette kirjutavad.

Mida siis kujutab enesest nüüdisaegne performance’i-festival? Ohtralt koledat (mitte) kunsti, verd, higi ja pisaraid. Kole ei pea tähendama otseselt negatiivset, siinses kontekstis käsitlen seda pigem kui vastandit n-ö ilusale, klassikalisele kunstile. Vastandusele üles ehitatud süžee peabki olema visuaalselt kole, kuna just selles seisneb sellise kunstisündmuse esteetika. Ka kõige parema tahtmise juures ei nimetaks ma ilusaks vereloigus püherdavaid ja teineteisele jalaga tagumikku togivaid ülikonnastatud kehasid (Peppe Rosviku performance „Häbiring”/„Circle of Shame”), ent oma jälkuses oli esitus äärmiselt tugev ja ületas selles osas kindlasti enamiku publiku ootused, mida ilmestab hästi ühe vanema daami kommentaar pärast etteastet: „… oh, pääsesin eluga sellest jubedast veresaunast!”. Lavastamatus ja spontaansus käivad performace’i juurde ning vaatemängulisus sõltub suuresti kunstniku ja publiku suhestumisest, kusjuures selle väljamängimine ei ole üldsegi mitte lihtne. Kindlasti sõltub see paljuski publikust, ent peamiseks on ikkagi kunstniku oskus tekitada vaheruum, saavutada kontakt pealtvaatajatega ja haarata nad diskursusesse. Mõni etteaste jäi selles osas hätta: publik oli, kunstnik oli, performance oli ka, kuid pinget ei olnud (Jacques Van Poppeli „Ühekordselt kasutatav 1”/„Disposable 1”). Kuidagi äraolevaks jäi ka Leo Lapini hingepõletamine Vabaduse platsil.

Kõige selgemalt esitas oma seisukohad kunstirühmitus C.n.o.p.t. etteastes „Moodsa maailma vastu” („Against the modern world”), lajatades oma sõnumi keerutamata nii visuaalselt kui verbaalselt kõigi „suurte ja kuulsate” kunstnike pihta, kelle najal nüüdiskunsti ajaloo kaanon veel tasapisi hinge vaagub. Kära, mürtsu, tuld ja suitsu jätkus igaühe jaoks. Rühmitus koosneb enamasti endistest ja praegustest nongratalastest ja see ilmneb väga selgelt kogu nende kunstipraktikas. Muide, kes soovib ennast Non Grata viimaste aastate tegemistega kurssi viia, soovitan heita pilgu äsja ilmunud raamatusse „Nähtamatute kunst” („Art of the Invisibles”), mida ka esitleti festivali avamisel ja kus kenake hulk suurepärast pildimaterjali ja juttu igas keeles. See on aukartust äratav biograafia ühest väiksest Eesti linnast välja kasvanud kunstirühmituse kohta, kes tegutseb viimasel ajal valdavalt väljaspool Eestit.

Üks huvitav asjaolu seoses Tallinna festivaliga on selle toimumise koht. Non Grata on oma olemuselt underground, nad on alati pannud rõhku alternatiivsusele ja igasugusele institutsioonivälisele kunstipraktikale. Seda ambivalentsema tähendusega on nende esinemine Tallinna Kunstihoones: kõige institutsionaliseeritumas valges galeriikuubis, kus üldse võimalik. Võib-olla on nad tunnetanud institutsioonilist paratamatust, kui tahad n-ö ametlikult kunstnik olla, või on see ajutine galeriihõivamine, võimudemonstratsioon, et näidata underground’i elujõulisust? Tõde on ilmselt kusagil vahepeal.

Äärmiselt positiivse ja heliliselt nauditava elamuse pakkusid CW1+Vj Poesiloe ansamblist Cleaning Women (Soome). Omavalmistatud, elektrilist tšellot meenutava instrumendi, looper’i ja trellpuuri abil tekitatud helivõnked projitseerusid visuaalidena taustal oleval ekraanil. Etteaste lõpetuseks deklameeris Kalamaja poeet Taave Tuutmaa oma luulet CW1 kahekeelelise, harjavarrest valmistatud basskitarri saatel. Kompositsiooniliselt päris huvitav kombinatsioon.

Tähelepanu köitis veel Prantsuse-Saksa tiimi Berlin Performunioni „Alasti köök” („Naked Kitchen”): suurde kilemulli kombineeritud köök ja selle ümber askeldav alasti köögitoimkond. Mängleva ja üpriski tantsulise etteaste esitas Lõuna-Koreast pärit Jung Hoon, kelle liikumise trajektoor ja dünaamika muutus vastavalt sellele, kuidas ta üha enam end musta värviga üle piserdas.

Tallinna Kunstihoones toimunu oli üldiselt väga intensiivne, etteasted toimusid kindla kava kohaselt vaheaegadeta kolm tundi järjest. Ühe performance’i lõppedes suunati publik järgmisesse ruumi, kus algas uus etteaste. Kaootilist ja spontaanset liikumist oli vähe, külastajate dünaamika oli korraldatud reeglipäraselt. Tuleb tunnistada, et publiku vähesuse üle sellel üritusel küll kurta ei saanud. Tundub, et Eestis huvi tegevuskunsti vastu kasvab. Kohati oli rahvast nii palju, et Al Paldrok oli sunnitud esimestes ridades seisjad megafonist kummargile kamandama. Kirjanike Maja üritus oli seevastu oma ülesehituselt reserveeritum ja rahulikum, pigem kirjandusliku kolmapäeva stiilis. Sellegi päeva peaesinejaks osutus Ron Whitehead, kelle avaetteaste kestis bändi saatel ühtekokku kuni 20 minutit ja kes tegi selle aja jooksul vaid paarisekundilisi hingamispause. Ülitihe ja kontsentreeritud tekst koosnes enamasti tänapäeva globaalset kapitalistlikku ühiskonda iseloomustavatest klišeedest – nii nagu üks korralik underground-poeem olema peab. Vaieldamatuks publiku lemmikuks osutus sel päeval hoopiski Taave Tuutmaa oma kolme eestikeelse sõna ja monoloogi vormis esitatud dialoogiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht