Pintsliga tsibipudinat tabamas

Enamik CERNi residentuuri kunstnikest on jõudnud kaugemale katseseadmete ekraanidest ja valemitest ning püüdnud teadlaste abiga avada ka sügavama tagamaa.

JAAK KIKAS

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Näitus „Murtud sümmeetriad“ Kumus kuni 21. II, eriolukorra tõttu on Kumu suletud kuni 17. I. Kuraatorid Mónica Bello ja José-Carlos Mariátegui, kunstnikud Julieta Aranda, Alan Bogana, Diann Bauer, James Bridle, hrm199, Yunchul Kim, Mariele Neudecker, Lea Porsager, Semiconductor, Suzanne Treister ja Yu-Chen Wang, koordinaatorid Charlotte Horn ja Kati Ilves, kujundajad Mark Murphy ja Tõnu Narro, graafiline kujundaja Mikk Heinsoo (Stuudio Stuudio).

Selle artikli pealkiri on osalt võrukeelne ja osalt ebatäpne. Võru keel vajab ehk tõlkimist: tsibiputin on subatomaarne osake ehk aatomituumast väiksem osake. Tõlkimisega on tegemist ka rändnäitusel „Murtud sümmeetria“: kunstnikud on tõlkinud osakestefüüsika kontseptsioone, meetodeid ja avastusi üldarusaadavamasse (?) kunstikeelde. Näitusel osaleb üksteist kunstnikku ning enamik töid on valminud Euroopa tuumauuringute keskuses ehk CERNis (Conseil Européen pour la Recherche Nucléaire) residentuuride käigus.

CERNi lai haare. Genfi äärelinnas Prantsusmaa ja Šveitsi piiril asuv keskus haldab maailma suurimat osakestefüüsika laborit. CERN asutati 1954. aastal ja hõlmab praegu 23 liikmesriiki. Möödunud aasta 19. juunil kirjutas ka Eesti alla assotsieerumisleppe CERNiga. 1. jaanuarist on Eesti CERNi assotsieerunud liige. Keskuse tegemistes osalevad aktiivselt Tallinnas asuva keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi, Tartu ülikooli füüsikainstituudi ja Tartu observatooriumi teadlased.

CERNi tegevus ei piirdu aga kaugeltki vaid osakestefüüsika alusuuringutega. Keskuse eesmärkide hulgas on ka tehnosiire rakendusvaldkondadesse, nagu näiteks meditsiin, infotehnoloogia (WWW on CERNist sündinud) jt, aga ka teaduse populariseerimine ja üldisemad kultuurieesmärgid. Viimseid teenib CERNi kunstnikele mõeldud residentuur, mille tulemusi tutvustataksegi kõnealusel näitusel. Näituse maailmaturneel, mis algas 2018. aastal, on Tallinn Liverpooli, Barcelona, Brüsseli, Taichungi (Taiwan) ja Nantes’i järel kuues peatus.

Artikli pealkiri pole päris täpne selles mõttes, et klassikaline pintslimaal pole meedium, mida näitusel palju pruugitud oleks. Enamasti on tegemist multimeediumi installatsioonidega. Ega kunstnikel ole kerge olnud, sest hoopis teise taustaga vaataja pilk jääb esialgu ikkagi peatuma välisel. CERNi ja kõrgete energiate füüsika puhul on selleks hiiglaslike katseseadmete ekraanid, kus kuvatakse nendes toimuvat, ja müstilise salakeelena mõjuvad valemid, mis neid protsesse kirjeldavad. Enamik kunstnikest on sellest siiski kaugemale jõudnud ja püüdnud teadlaste toel ja abil avada ka sügavama (ehk isegi filosoofilise) tagamaa. Konkreetsed kontsentrid, mille ümber ja najal eksponaadid on formeerunud, on muidugi teadust tegevad inimesed ja aparatuur, mida nad selleks kasutavad, aga ka katseandmed kui sellised, mis on lahus nende konkreetsest teaduslikust tähendusest.

Kumule pole see esmakordne kogemus kõrgete energiate füüsikaga rinda pista: tasub meenutada Ryoji Ikeda menukat näitust „Supersümmeetria“ aastatel 2015. ja 2016. Mis puutub antud näituse pealkirja, siis sümmeetria üldiselt ja murtud-rikutud sümmeetria sealhulgas on osakestefüüsikas, aga ka füüsikas üldisemalt võimas ja universaalne töövahend. Nende varal saab kirjeldada universumi väga varase arengu­staadiumi protsesse, mille tulemusel moodustusid meile praegu tuntud väljad-osakesed, aga ka selliseid nähtusi tahkistes nagu ferromagnetism, ülijuhtivus, kristallisatsioon jms. See põhjendab ehk ka näituse pealkirja enam, kui seda konkreetsetest eksponaatidest välja saab lugeda.

James Bridle. Patuseisund. Installatsioon, 2018. Kunstniku loal.

Pressifoto / Rob Battersby

Keskkonnamure. Yu-Chen Wangi töö „Praegu ei suuda me seda veel tõestada, aga me teame, et see on olemas“ pealkirjas kajastub motiveeriv usk, mis tiivustab paljusid teaduse eesliinil tegutsejaid. Töö ideeliseks lähtepunktiks on seade, mis teeb nähtavaks nähtamatute osakeste jäljed – mullikamber. Üks sellelaadne seade, Wilsoni udukamber, töötab ka Tartu Ahhaa keskuses. Yu-Chen Wangi töös integreeritakse kunstiliseks tervikuks mullikambri pildid, seadmete skitsid ja helid. Heiastuvad Hiina tušimaalid ja Leonardo da Vinci joonised.

Yunchul Kimi kolmeosaline installatsioon „Kaskaad“ sisaldab tegelikult toimivat kosmilise kiirguse tekitatud müüonite detektorit. Paraku ei töötanud minu näituse külastamise ajal installatsiooni kaks osa, kuid ega teadlasele selles midagi üllatavat ole. Installatsioon annab näitusel vahest kõige paremini edasi moodsa füüsika eksperimentaalseadmete suurejoonelise, aga ka salapärase paatose. Lisamõõtme saavad installatsioonid nende tööjooniste-skitside esitamise tõttu saali seinal.

Alan Bogana töö „Ioniseeri, ioniseeri“ on konkreetsema füüsikalise taustaga kui enamik teisi töid. Stsintillaatorid on materjalid, mis teevad nähtavaks otseselt tajumatud osakestemaailma protsessid. Kiiretel stsintillaatoritel on näiteks ka rakendus meditsiinis, positronide emissiooni tomograafias – teema, kus koostöös CERNiga tegutsevad ka Tartu füüsikud. Pimeduses helendavad geomeetrilised objektid, mis on jäädvustatud ühes Utrechti tehases videole, loovad omapärase vaatajat lummava valguskehade maailma.

Diann Baueri töö „Skalaarne võnkumine“ pealkirjas sisalduvad märksõnad viitavad füüsika tarvis vägagi tsentraalsele võnkumiste kontseptsioonile, aga ka skalaarväljadele, mille ainsa esindajana tunneme praegu 2012. aastal avastatud Higgsi bosonit. Kahelt ekraanilt vaataja peale paiskuv immersiivne ja intensiivne videoteos (ettevaatust, epileptikud!) tekitab tunnetusliku kaose, milline võiks ehk vallata ka uurijat, kes püüab kvantmaailmas toimuvat meie igapäevase makroskoopilise kogemuse keelde tõlkida. Teose ühe allikana viitab autor füüsikule ja teaduse popularisaatorile Carlo Rovellile, kelle aimeraamat „Aja kord“ on ka eesti keeles olemas.

Lea Porsager konfronteerib oma teoses „CØsmic strike“ konkreetsed, kuigi efemeersed fundamentaalosakesed neutriinod märksa esoteerilisemate kontseptsioonidega. Ka reaalse katseseadme osa neutriinosarv on saanud Lea Porsagerile müstiliste elamuste allikaks. Kuigi, miks ei võiks ka selline dissonantne akord kõlada? Visuaalset vürtsi lisab kuvamisel kasutatud vana hea anaglüüftehnika (sini-punased prillid pähe!).

Julieta Aranda töös „Varastades omaenda laipa (alternatiivne tugipunkt tõusuks pimedusse)“ on autorit rohkem kui spetsiifiline osakeste temaatika inspireerinud-häirinud üldisemad keskkonna- ja tehnoloogiaprobleemid ühiskonnas.

Sügavam kunstivaade. Haroon Mirza algatatud kollektiivne stuudiopraktika esitab selle näituse ehk kõige sügavamale ja kaugemale mineva kunstivaate. Ulmelise tagasivaatena kaugest tulevikust, aastast 4250, püstitatakse küsimus, millised on teaduse keele ehk matemaatika võimalused ja piirid reaalsuse kirjeldamisel. Meenus kohe meil mõned aastad tagasi linastunud ulmefilm „Saabumine“. Omaette ruumis asuv video-heliinstallatsioon on totaalne ja immersiivne – minge julgesti sinna ringi keskele!

Suzanne Treisteri „Kunstiajaloo holograafilise universumi teooria (Thutoah / Sügavama selgituse nooled)“ on kontseptuaalselt näituse üks põnevamaid ja sisukamaid teoseid, mis on tõukunud oletusest, et kunstnikud on püüdnud läbi aegade tabada universumi holograafilist olemust. Holograafia­printsiip vajab ehk kiiret selgitust: see on hüpotees, et kogu kaunis 3D-universum kirjeldub protsessina selle 2D-piirpinnal, nii nagu ka optilises hologrammis, samalaadselt ka kunstnike tekitatud kahemõõtmeliste kujutistega. See on ainus töö, mis selle artikli pealkirja õigustab – tõsi, akvarellipintslit ei ole hoidnud mitte kunstnik, vaid teda konsulteerinud teadlased.

Kunstnike duo Semiconductor (Ruth Jarman ja Joe Gerhardt) on näitusel esindatud kahe tööga. Videos „Vaade eikusagilt“ kõlavad konkreetse laborimiljöö taustal teadlaste hääled, et nähtavat mõtestada. Töö „HALO 0,1 / 0,2 / 0,3“ poetiseerib teadusandmeid kui selliseid, pakkudes visuaalselt atraktiivseid vorme ja võimalusi nende kuvamiseks.

Ka Mariele Neudeckeri „Kõik juhtub korra“ viib vaataja moodsate teaduseksperimentide maailma, kus eesmärgiks on seoste selgitamine kosmilise kiirguse ja meie igapäevast ilma mõjutava pilvede tekke vahel. Suhteliselt dokumenteeriva laborivaate teeb põnevaks väike demonipp: seintel horisontaalselt liikuvatel kuvaritel kulgeb sünkroonis videopilt. Vaatajale luuakse mulje liikuvast aknast, kust avaneb muutuv vaade.

Maailm näib olevat täis juhuseid, kuid juhuse tellimise peale tekitamine polegi nii lihtne. Üks kvantmehaanika alustega tegelenud meestest John von Neumann ütles, et igaüks, kes püüab tekitada juhuslikke arve deterministlike vahenditega (nt konkreetse arvuti­algoritmiga), teeb pattu. Sellest väitest johtub ka James Bridle’i teose pealkiri „Patuseisund“, kus juhuslikke arve genereeritakse keskkonnaseisundit registreerivate sensorite signaalide põhjal, s.t mürast meie ümber. See võiks meid von Neumanni viidatud patust päästa.

Näitusega kaasneb üsna mahukas (17 lk) saalivihik, mis tutvustab kõikide eksponaatide teaduslik-kunstilist kontseptuaalset tagamaad. Selle saab ka netist alla laadida. Kasulik võikski olla enne näitusele minekut pisut eeltööd teha, näiteks lisainfot otsida. Ja veel üks soovitus: varuge külastamiseks aega. Näitusel on küllaltki palju ajalist kunsti – videoid, mille vaatamine paratamatult aega võtab. Ekspositsiooni toetab ka sisukas publikuprogramm, mis sisaldab ekskursioone näitusel, loenguid, performance’eid, filme ja töötubasid. Neidki maksab tähele panna ja väisata.

Kuidas projekteerub Eesti kunst selle näituse taustale? Kindlasti on Eestis (olnud) kunstnikke, keda on inspireerinud teaduslik aines ja probleemid: Ilmar Malin, Ülo Sooster, kaudsemalt ka Leonhard Lapin, Raul Meel, Kiwa (muidugi pole see ammendav loend). Eraldi esiletõstmist väärivad Piibe Piirma (näitus „Rhizope“, 2014) ja kindlasti ka Taavi Suisalu, kel oli möödunud aasta algul Tartu ülikooli kunstimuuseumis koos Siim Pikriga ühisnäitus „Datafanta“.

Lõpetada võiks paari küsimusega. Millal jõuab esimene Eesti kunstnik CERNi residentuuri? Millal ja milline Eesti teadusasutus avab esimesena oma kunstiresidentuuri? Palun vabandust, kui mõni juba avanud on ja ma lihtsalt ei tea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht