Pime nägija

Juss Piho loomingu mõtestamisel on võtme- ja võlusõnaks „looming“ ise. Eneseküllane looming küsib lakkamatult ja uudishimulikult.

TOOMAS RAUDAM

Kirjas, mille Leonardo da Vinci Milano linnapeale kolmekümneaastasena kirjutas, et tööd saada, nimetab ta asju, mida teha oskab: ehitada sildu, kanaleid ja maju, meisterdada kahureid ja relvi. Alles viimasena, järjekorras üheteistkümnendana, mainib ta tagasihoidlikult, justkui muuseas: „Aga ma oskan ka maalida.“

„Miks on taevas sinine?“ imestas Leonardo igal hommikul taevasse vaadates. Ta ei saanud seda kunagi teada, ei leidnud teooriat, mis andnuks vastuse mitte ainult sinisusele, vaid kõigele, nii nähtavale kui nähtamatule, ehkki ta seda otsis. Kuid see aitas tal teha oma tööd, maalida, avastada maailmu, kuid ka lõigata tükkideks laipu, lambaid ja konni ning tunda huvi, kuidas näeb välja rähni keel.

Ühe Erwin Panofsky (30. III 1892 – 14. III 1968) kuulsa ütluse järgi, mille siinkohal lõdvalt, mälu põhjal ümber ütlen, ei tekita tänaval mööduja meis mingit küsimust, vajadust tema nagu ka taeva kohta midagi teada saada. Vajadus tekib siis, kui mees tõstab kaabu. Kaabu tõstmine on taeva sinine. Kes sa selline oled? Kas ma tunnen sind? Või sina mind? Käivad meie lapsed ühes koolis?

Juss Piho pildid on kõik sellised. Pole pilti, kus ei kergitata kaabut. Kaabut kergitavad isegi kaktused. Peab olema – jah, see on kohustuslik! – mingi liigutus, liikumine, mis pole tavaline, mingi ese, mis ei kuulu mitte just ilmtingimata pildil kujutatud tegevuse või seiskumise juurde (aga seisavad nad kõik, nagu Hegeli liuglevad mõttefiguurid): pirn peas („Jalutaja“, 2010-2011), kõrge kontsaga king õhus („Kinnisilmi juhtub asju“, 2010) või käest eraldatud käsi pirnisajus („See ei ole võimalik“, 2010; muide, ka siin on pirn peas kinni!)

Need kummastavad detailid võiksid olla sürrealistlikud, aga need on niisama kodused kui tolmulapp või laelühter või punase varrega pürst pliidi ees. Neis pole midagi eriskummalist. Kohe on aru saada, mis on mis.

Juss Piho. Naine taimega. Õli, lõuend, 2017.

Juss Piho

Kuid miks? Mida see tähendab? Millest pilt räägib?

Pihol on raamat „Äraseletatud pildid“ (aasta raamat 2014), mille tagakaanel on kirjas: „Enamasti tekivad vaatajal näitusel käies küsimused ühe või teise pildi kohta, selle sisu, kujundi tähenduse või selle üle, mida kunstnik on tahtnud öelda. Selles raamatus on nendele küsimustele vastused olemas“.

Väidan vastupidist. Väidan mitte väitmise, vaid tõe pärast. Selles raamatus pole ühelegi küsimusele vastust. Täpsemalt – enamikul juhtudel on tegu üleinterpreteerimisega. Iseendast pole selles midagi halba. Parem rohkem kui vähem. Kui aga pildi all seisva loo võib vabalt paigutada ükskõik millise teise pildi alla, siis võime nautida loo kirjutaja indu, hoogu ja sõnalendu, kuid ei pääse ligi sellele, mis võiks olla pildi enda tähendus, kust tuleb emotsionaalne pinge jms. Kui pildi pealkiri oleks „Pirn“ ja vaataja seda ka näeks, siis on sellest, eelmainitud negatiivsest loogikast lähtudes igati ootuspärane, et pildi külge kleebitud lood näitavad mingist huvitavast aspektis kirjutajat ennast. On ju kõigil pirniga seoses juhtunud midagi huvitavat või ei ole juhtunud midagi (ka see võib olla lugu), osavamad kasutavad ehk sõnamängu (panin pirni, sain pirni), kuid pildist kui sellisest ei saada teada midagi. On ka lugusid, mis empaatia tõttu tunduvad pildi tuuma tabavat, kuid niipea kui see tunne tekib, sagedasti viimase sõna või haakuva fraasi juures, on lugu luhtunud. Tabamatus on naelapea, mida haamer või sulg kunagi ei taba. Kujund ei taandu kunagi ühele elemendile või isegi teemale, vaid on alati ja ilmtingimata rohkem, enam. Ja see kehtib nii kunstis kui ka kirjanduses, pildis ja loos.

Kahekümne kuuest kirjutajast, kes Piho raamatus pilte lugudeks tõlgendada on püüdnud, on pildi tõele (jumala eest, mitte segi ajada kunstniku olematu tõega) kõige lähemal Toomas Vint, kes kirjutab pildist „Vaatab“ nii: „Nii seisad sa maali ees – oled jäetud teosega kahekesi ja kõik muu on sel hetkel ebaoluline, kui mitte arvestada kunstnikku, kes hinnangut oodates kiikab aeg-ajalt su poole. Sa näed vastvalminud maalil meesterahvast, kes silmanähtavalt vaatab midagi. Sa vaatad vaatajat, kes võib süvenenult vaadata värskelt valmis saanud maali, ja sulle tundub, et sa vaatad iseennast, kuigi vaatad vaatajat. Selle maali pealkiri võiks olla „Vaatab“, ütled sa, ja molbertil olev maal kordab kajana: vaatab, vaatab, vaatab …“ (lk 25)

Paraku on Vindil kahe silma (!) vahele jäänud tõik, et vaataja silmad on rõhutatult värvivarjus. Näib, et kunstnik ei pea nägemist nägemise ja vaatamise juures tähtsaks. Nähakse millegi muu kui silmadega. (Ja maalitakse millegi muu kui pintsliga? Loe, lugeja, loe!) Musta maskivarju sööbinud silmituid nägusid leidub Piho piltidel teisigi. Või on näha vaid üks silm. Olgu see siis lind, loom või inimene. Tema viimasel näitusel „Raport“ Pärnus oli just see aspekt eriti selgelt loetav.

Kas saab olla, et kunstiteose, pildi, raamatu või luule osised annavad kokku mingi selgelt sõnastatava kokkuvõtte? Kes loeb Heideggeri, usub, et see on võimalik, kes Derridad, see võib jääda kahtlema. Kahtlema jäädagi, imetledes oma võib-olla-võimet. Kes aga on kindel, et kõik, mis ta ütleb, nii ka on, võib ennast süümepiinata Žižekiks pidada1.

Piho loomingu mõtestamisel on võtme- ja võlusõnaks „looming“ ise, eneseküllane looming, mis väidab nii enda poolt kui ka vastu, valetab värvides ja värvidega ning vihjab monokroomsele tõele. Ning, mis kõige tähtsam, küsib lakkamatult, uudishimulikult, vahel rõõmsalt, vahel isegi traagiliselt. Nii enda, teiste kui ka sinise ja kaabu kohta.

Kunagi oli teemasid, mille puhul kunstnik ei julgenud pintslit kasutada. Need teemad olid seotud pühakirjaga. Siis muutus kunstniku käsi patuseks. Aadama käeks, kes oli söönud õuna – NB, mitte pirni! Riskantne oli maalida verist risti, Veronika rätti. Üks selline oli Ugo da Capri (u 1480 – u 1532), kes uskus, et käte ja küüntega pildi tegemine teeb ta osaliseks usumüsteeriumeis. Käsi oli ja jäi räpaseks, kuid samasugused olid ka käed, mis Lunastaja risti lõid.

Giorgio Vasari (30. VII 1511 – 27. VI 1574), kes pani oma teosega „Kõige väljapaistvamate maalikunstnike, skulptorite ja arhitektide elulood“ aluse kunstiajaloole, aga ka kunstnike kumuleeruvale surematusekultusele, toob da Capri kohta ära ühe õpetliku ning mõneti ka tänapäevase, paistab et läbi aegade kunstielule iseloomuliku episoodi: „Nagu ma juba olen öelnud, oli ta kunstnik, aga ma ei tohi ka unustada mainimast, et ta maalis õlivärvidega, kuid pintslit kasutamata, sõrmedega, osaliselt ka teiste, oma tehtud veidrate instrumentide abil. Nii sündis püha loori altarimaal Roomas. Olime koos Michelangeloga ükskord hommikusel missal, kui nägin lõuendil kirja, et Ugo da Capri on selle maalinud ilma pintslita. Naerdes näitasin seda Michelangelole, kes ütles, samuti naerma puhkedes, et ta oleks võinud parem pintslit kasutada, siis oleks pilt ehk parem saanud.“

„Hoolimata sümpaatiast, mida need kaks naerupurset meis loomuldasa tekitavad, näitavad nad üles kõige otsesemat lugupidamatust ja seda mitte ainult armulauariituse vastu, mida nende ees toimetati, vaid ka da Capri töö – pigem „mitte-töö“ – vastu. Vasari kujutab endale ette, et kui kunstnik ei maali pintsliga, siis saab ta seda teha vaid sõrmedega. Sellega on ta valgusaastate kaugusel mõistmaks, kuhu too alamõõduline kunstnik oma jäljendusviisiga jõuda tahtis. Mis aga puutub Michelangelo vastusesse, siis irvitas too üksnes maneerlikkuse üle, mida Ugo oma maaliga tahtis kummutada, taaskehtestades (kohmakalt, kuid siiski) Veronika räti originaali ja legendi.“2

Nagu Georges Didi-Huberman oma teravas kommentaaris paari reaga märgib, polnud Vasaril selle koha pealt, kus ta istus ja tseremooniat jälgis, võimalik välja lugeda maalile kirjutatud lauset.

Kätega maalimise võiks kokku võtta fraas „ihu ja hingega“. See loomemeetod pole kuskile kadunud, vastupidi, sellest on saanud ülipopulaarne vahend, mille on kasutusele võtnud nii kõrgkunsti esindajad kui ka mandunud reklaamitegijad.

Kätega maalimises ei saa Pihot ei kahtlustada ega kiita (teadmata, mille eest). Küll aga on käed tema piltide sagedased külalised. Mulle meeldivad peidetud käed – laua alla, taskusse, selja taha, igale poole, kus puudub vaataja. Ja ma arvan teadvat, mida need peitu pugenud pärispatused käed räägivad, sosistavad – „Aga ma oskan ka maalida“.

1 Colin Davis, Critical Excess. Overreading in Derrida, Deleuze, Levinas, Žižek and Cavell. Stanford University Press, 2010.

2 Georges Didi-Huberman, Confronting images. Questioning the ends of a certain history of art. Prantsuse keelest tõlkinud John Goodman. Pennsylvania State University Press, 2005, lk 198.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht