Pekingi East Village

Hiina avangardistid sattusid XXI sajandi algul tee­lahkmele, kust sai edasi liikuda kas karjäärikunsti suunas või sõltumatu mõtleja rollis.

KATJA KOORT

Pekingi Idaküla asutaja Ai Weiwei on ainus, kes pole loobunud võimuvastasest temaatikast, vaid on viinud selle globaalsele tasandile ja teinud sellest oma kaubamärgi.

Pekingi Idaküla asutaja Ai Weiwei on ainus, kes pole loobunud võimuvastasest temaatikast, vaid on viinud selle globaalsele tasandile ja teinud sellest oma kaubamärgi.

Facebook

Väidetavalt oli praegune Hiina tuntuim teisitimõtleja kunstnik Ai Weiwei, kes läks 1980ndate alguses Ameerikasse õnne ja inspiratsiooni otsima ning rajas kümmekonna aasta pärast kodumaal pealinna idapiirile kunstikommuuni. See sai oma nime New Yorgi linnaosa järgi, kus Ai Weiwei oli elanud ja mis avaldas talle muljet kui poliitiliselt vabameelne ja pulbitseva loomingulise energiaga kants.

Pekingi East Village’is (Beijing Dongcun) tegutses lühikest aega hiina avangardistlike kunstnike grupp. See tuli 1990ndate alguses välja võimsa poliiti­lise sõnumiga ja tegi tolle aja suurtel rahvusvahelistel näitustel tõelist furoori, oli läänes tundmatu hiina kaasaegse kunsti esimesi suuri tegijaid.

Tõenäoliselt oli Pekingi Idaküla sünd kaudselt seotud Taevase rahu väljaku protestiaktsiooni verise mahasurumisega Hiina Rahvavabariigi võimude poolt 4. VI 1989 ning Hiina ühiskonna langusega uude stagnatsiooniauku. Sellel taustal võib East Village’i loomist vaadata katsena demokraatia ja isikuvabaduse ideed alles hoida ning poolpõrandaaluselt edasi arendada ning, mis seal salata, võimalusena elada välja frustratsioon avatud uste poliitika ja liberaalsete reformide läbikukkumise pärast.

Uued kunstivormid

Kommuun paistis peamiselt silma performance’itega, tolle aja Hiina poliitilises olukorras väheste kunstivormidega, mida õnnestus kehtinud keeldudele ja tsensuurile vaatamata salaja valitud vaatajaskonnale korraldada. Haarangu korral mindi kiiresti laiali ja pääseti nii karistusest. Performance ja happening sobisid suurepäraselt dissidentliku tegevuse väljendusviisideks. Idakülas eelistati ka Hiinas tookord veel uudset foto- ja videokunsti traditsioonilistele maali- ja skulptuurivormidele, et purustada levinud stereotüüpe, avardada kunsti piire ja algatada dialoog tänapäeva visuaalkultuuri olemuse ja võimaluste üle.

Ühed enim kõneainet andnud projektid olid 1992. aastal teostatud õõvastavad ja öökimaajavalt naturalistlikud „65 kilogrammi“ ja „12 ruutmeetrit“. Need poleks saanud toimuda Hiinas kuskil mujal peale Pekingi Idaküla.

Esimese käigus laskis kunstnik Zhang Huan ennast pea alaspidi lakke riputada ning kaks arsti avasid kõigi pealtvaatajate nähes tema veeni ja kogusid plastikkotti 250 milliliitrit verd, mis valati seejärel tuliseks aetud pannile särisema. Veri pritsis lähedal seisvad inimesed täis, nii mõnelgi hakkas seepeale paha, üks pealtvaataja minestas.1 Performance’is osalejate üle algatati kriminaaluurimine ja politsei konfiskeeris paljud toiminguga seotud objektid.

Teine üritus seisnes selles, et Zhang Huan määris ennast kokku mee ja kalavedeliku seguga ning istus Pekingi väljakannatamatus suvepalavuses alasti 12ruutmeetrises hingematvalt lehkavas välikäimlas, lastes tuhandetel kärbestel kleepuda hiiglasliku kärbsepaberina toimiva keha külge, seda linnavõimude seinale maalitud kuulutuse: „Igaüks vastutab ise ühiskondliku hügieeni eest“ all.

Peale radikaalse valitsusevastase hoiaku ja šokeerivate kunstiliste meetodite eelistamise ühendas Pekingi Idaküla elanikke ühesugune päritolu. Peaaegu eranditult on tegemist 1950ndatel ja 1960ndatel sündinud ja maapiirkonnas üles kasvanud inimestega, kelle lapsepõlv möödus suure kultuurirevolutsiooni massilisi repressioone saatnud ning helget kommunistlikku tulevikku ülistavate hümnide saatel. Kõigi nende loomingus paistab silma äng läbi elatud koleduste pärast ja soov traumaatilised mälestused pauguga välja elada.

Zhang Huani performance’i „12 ruutmeetrit“ (1992) Rong Rongi dokumentatsioon.

Zhang Huani performance’i „12 ruutmeetrit“ (1992) Rong Rongi dokumentatsioon.

ArtAsiaPacific.com

Juba mainitud Ai Weiwei ja Zhang Huani kõrval olid Pekingi East Village’i tegevusega seotud sellised tuntud hiina kunstnikud nagu Cang Xin, Yingmei Duan, Gao Yang, Li Guomin, Ma Liuming, Ma Zongyin, Rong Rong, Tan Yeguang, Wang Shihua, Xu Shan, Zhang Binbin, Zhu Ming ja Zuoxiao Zuzhou. Mõne kunstikarjäär lõppes pärast seda, kui kommuun aeti 1994. aasta juulis politseireidi käigus lõplikult laiali, kuid teistele oli Beijing Dongcun stardiplatvorm, kust algas tõeline tõus ja rahvusvaheline tuntus.

Fotograaf Rong Rong, kes dokumenteeris küla ja selle asukate igapäevaelu ja toiminguid, on hiljem märkinud, et East Village oma toores jõleduses ja anonüümsuses kujundas teda kunstniku ja isiksusena.2

Kolmkümmend aastat hiljem

2000ndate alguses leidsid Hiina Rahvavabariiki juhtiva kommunistliku partei valitsemisprogrammis aset olulised muutused. Kiire majanduskasv, interneti levik ja massimeedia kommertsialiseerumine andsid ka kunstiga tegelevatele inimestele võimaluse saada rikkaks ja kuulsaks. Kaasaegse kunsti viljelemine ei tähendanud enam ilmtingimata võimudega pahuksis olemist. Kümme aastat pärast Taevase Rahu väljaku meeleavaldust oli valitsus otsustanud ventiilid lõdvemaks lasta, soovides muuta oma kuvandit ja näidata Hiinat maailmale liberaalse õigusriigina. Otsus lubada senisest rohkem loomevabadust oli läbi mõeldud ning tulenes soovist tõsta partei usaldusväärsust ja ennetada võimust võõrandumist. Igapäevaelu järkjärguline depolitiseerimine ei saanud jätta mõjutamata kunstnike loomingulisi valikuid. Ideoloogilised teemad ei tundunud enam aktuaalsed ja asendusid sotsiaalse aktsendiga ning iroonilisema hoiakuga. Nagu on tabavalt märkinud hiina kunstiteadlane Gao Minglu, sattusid ka hiina avangardistid teelahkmele, kust sai edasi liikuda uuele keskklassile suunatud karjäärikunsti suunas või valida sõltumatu mõtleja rolli, mis oli Hiina avangardi eesmärk algusest peale.3

Zhang Huan teeb praegu ilma skulptorina. Ta on ammu loobunud radikaalsetest masohhistlikest eksperimentidest oma kehaga ja keskendunud pigem spirituaalse praktika uurimisele. Religioosseid rituaale imiteerides avastab ta vaimse alge avaldumisvõimalusi kehaliste vormide kaudu. Kõige tuntumad on tema hiigelsuured Buddha kehaosade skulptuurid (käe- ja jalalaba, venitatud kõrvadega pea), mis jäljendavad Tiibetist leitud monumentaalsete Buddha kujude fragmente ja on osaliselt valmistatud üle terve Hiina budistlikest templitest kogutud tonnidest ja tonnidest viirukituhast.

Zuoxiao Zuzhou, kodanikunimega Wu Hongjin, kes oli küla loomise ajal alles 20aastane, on 2000ndatel teinud eduka muusiku- ja muusikaprodutsendi karjääri. Tema on muuseas enamiku Ai Weiwei dokumentaalfilmide heliriba autor ja andnud välja mitmeid kogumikke ja sooloplaate. Tema autorimuusika sisaldab folgi, kantri, bluusi ja eksperimentaalse roki elemente ning ta omapärane tämber tõi talle hiina Leonard Coheni kuulsuse. Zuoxiao Zuzhou projektid on Hiinas pälvinud mitmeid suuri muusikaauhindu, nende seas parima meeslaulja ja parima helilooja oma 2010. aasta Hiina muusika meediakonkursil plaadi „Big Deal“ eest.

Kuigi koostöö pärast Ai Weiweiga on võimud tema loomingulisele tegevusele korduvalt piiranguid seadnud, on Zuoxiao Zuzhou sellegipoolest tänapäeva hiina popmuusika suur tegija.

Ma Liuming, kes esines küla aegu iseenda kunstiobjektina ja oli tuntud kui Fen-Ma Liuming (mõlema soo tunnustega hübriidkuju), on samuti siiamaani kunstnikuna tegev. Tema kunstis on esikohal keeruline mäng inimhinge kõige tumedamate ja sügavamate ilmingutega nagu eneseimetlus, seksuaaliha ja hirm. 1990ndatel arreteeriti Ma korduvalt šokeerivate aktsioonide pärast ja ta veetis koguni kaks kuud vangis süüdistatuna kõlbluse ja moraali õõnestamises, Fen-Ma Liumingist sai aga poliitilise vabaduse ja režiimile allumatuse sümbol. Kuigi ealiste muutuste pärast oma välimuses tegi Ma Liuming performance’itega lõpparve juba 2002. aastal, jätkab ta siiani esinemist rahvusvahelistel näitustel, eksponeerides oma hermafrodiidist alter ego õlimaalidel. „Imiku seeria“, kus on kujutatud Fen-Ma Liumingi näoga sootunnusteta imikud, ei mõju siiski niivõrd väljakutsuvalt, kuivõrd eneseirooniliselt.

Ja muidugi küla asutaja Ai Weiwei ise, kes on arvatavasti ainus, kes pole loobunud võimuvastasest temaatikast, vaid on viinud selle globaalsele tasandile ja teinud sellest oma kaubamärgi. Ta on üks maailma tuntumaid inimõiguslasi, kes ei avalda oma kunstiprojektidega ja avalike pöördumistega protesti mitte ainult Hiinas, vaid ka mujal riikides sündiva ebaõigluse vastu. Teda peetakse vastuoluliseks kujuks ja arutatakse tihti selle üle, kust täpselt läheb tema tegevuses piir kunsti, poliitika ja enesereklaami vahel. Viimase sellise aktsioonina võib käsitleda tema otsust tühistada oma Kopenhaageni näitus protestiks Taani seadusemuudatuse vastu, mis lubab võõrandada asüülitaotlejate väärisasju nende riigis viibimise kulude katteks.4

Katja Koort on Tallinna ülikooli Hiina uuringute lektor.

1 Kong Bu, Zhang Huan in Beijing. (essay) Zhang Huan: Altered States. Charta and Asian Society 2007. http://www.zhanghuan.com/ShowText.asp?id=29&sClassID=1 (10. II2016).

2 Wu Hung, Contemporary Chinese Artists. Hong Kong: Timezone 8, 2009. Lk 59.

3 Gao Minglu, From Elite to Small Man: The Many Faces of Transitional Avant-Garde in Mainland China. Inside Out: New Chinese Art. (ed.) Gao Minglu, San Francisco Museum of Modern Art and Asia Society Galleries, New York; Berkeley: University of California Press, 1999. Lk 165.

4 David Crouch, Ai Weiwei shuts Danish show in protest at asylum-seeker law. The Guardian. http://www.theguardian.com/artanddesign/2016/jan/27/ai-weiwei-shuts-danish-show-in-protest-at-asylum-seeker-law (12. II 2016).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht