Peeglitagune ilu

Lilia Li-Mi-Yan: „Minu põhimõte on käituda teistega nii, nagu tahan, et nemad minuga käituksid.“

SANDRA JÕGEVA

Lilia Li-Mi-Yan on sündinud ja üles kasvanud Türkmenistani pealinnas Aşgabatis ning elab 1991. aastast peale Moskvas. Ta õppis kõigepealt koreograafiat ning siis fotograafiat ja multimeediat. Kunstniku valdkond on dokumentaalfoto ja huvikeskmes on olnud kõik, mis jääb konventsioonidest väljapoole. Lilia Li-Mi-Yanile on seksuaalsus olnud mõtlemise ja kehalise eksistentsi olemuslik osa. Rod­tšenko-nimelise fotograafia ja multimeedia kooli lõputöö „Peremehed ja teenijad“ tõi talle rahvusvahelise tuntuse.

Peremehed ja teenijad“ on omal kombel täiuslik kunstiteos. See on vaatajale ilus, haarav ja mitmekihiline, ometi toimib see ka pelga kirjelduse kaudu. Kui üks Pärnu fotofesti kuraatoreid Marian Kivila seda nägi ja mulle sellest rääkis, tundus see seeria kohe väga huvitav.

Seeria „Peremehed ja teenijad“ on minu Rodtšenko-nimelise Moskva foto- ja multimeedia kooli diplomitöö. See võeti päris hästi vastu, sellest kirjutati paljudes Venemaa ajalehtedes ja ajakirjades, aga ka mujal näiteks Guardianis, Capra review’s, calvertjournalis. Sellest sai aasta projekti kategoorias 2014. aasta Kandinski auhinna finalist, seda on eksponeeritud 2015. aastal Moskva biennaali näitusel „Mood ja stiil fotograafias“ Moskva moodsa kunsti muuseumis, 2018. aastal Riia fotokoolis jm.

Kas sulle tundub, et läänes ja ka endise idabloki maades on Vene uusrikkad, nende omamoodi müütiline ja anekdootlik maailm ahvatlev?

Praegu ei taju ma enam erilist huvi Vene uusrikaste vastu, tundub, et see on minevikku jäänud. Nüüd on huvikeskmes pigem Hiina uusrikkad.

Kuidas sa oma modellid leidsid? Kas neid pidi veenma, et nad nõustuksid projektis osalema?

Mõnda neist tundsin varem, mõned olid sõprade sõbrad. Omamoodi siseringi kuulumine aitas nende koju pääseda. Selle ringkonna inimesed usaldavad pigem klantspaberil ajakirju, mitte dokumentaliste või minusuguseid kunstnikke. Kuidagiviisi mind usaldati.

Pärnu fotofestil oled eksponeerinud fotosid koos väga isiklike tekstidega, kus mõnikord on toodud välja isegi intiimsed detailid modellide elust ja nende täisnimi. Sinu veebisaidilt neid tekste ei leia. Kas see on nende inimeste privaatsuse kaitseks?

Algselt tahtsin pärisnimesid kasutada, aga kui projekt sai tuntuks, siis mõni mu kangelastest kartis sellist tähelepanu. Mõni palus oma kujutise seeriast välja võtta. Siis ma eemaldasin kirjeldusest kõik isiklikud detailid.

Lilia Li-Mi-Yani fotoseeria „Peremehed ja teenijad“ (2014).

Kui palju pidid modellidega aega veetma, et selline info kätte saada?

Ma veetsin nendega päris palju aega, igaühega mitu tundi. Mulle oli tähtis teada saada, kuidas mu modellid ennast tunnevad nii tööandja kui ka teenindava töötaja rollis.

Fotodel kujutatud rikaste naiste nägudel on näha plastilise kirurgia jälgi. Neid nägusid on raske näha kui konventsionaalselt ilusaid, pigem on need veidrad maskid. Plastiline kirurgia tundub nagu vananemisvastane eksortsismirituaal. See ei tee nooreks ja ilusaks, vaid paneb kandma lihalikku maski nagu maisel šamaanil. Mida ise arvad plastilisest kirurgiast?

Plastiline kirurgia on arvatavasti suurepärane asi, aga kõike peab olema mõõdukalt, muidu ei näe enam inimese moodi välja. Või kohatakse tänaval oma kaksikut. Mul on projekt „Võlts“, kus töötan selle probleemiga sügavamalt – hüper­trofeerunud näod või naised, kes on lasknud teha tohutu arvu operatsioone.

Kas iluideaalidele väljakutsete esitamine on intrigeeriv? Mulle tundub sedaviisi, vaadates su teisi seeriaid, näiteks „Küps ilu”, kus sa oled kujutanud vanemaid naisi oma kodus seksikaid poose võtmas. Samuti seeria „Iseendale vastu hakates“, kus oled pildistanud armidega kehasid.

See projekt on teisest asjast. Selles ei käsitleta ilu. Koos Katerina Sadovskiga me alles töötame selle kallal. Meid huvitab noorte enesevigastamise fenomen kui sisemise valuga toimetulemise viis.

Sul on õigus, mind huvitab praegus­aja ilukontseptsioon. Tahan näidata konventsionaalse iluideaali taha jäävat ilu, eriti mis puudutab Venemaad ja Ida-Euroopat.

Kas pead ennast feministiks? Kas sind võib siduda mõne ideoloogiaga?

Ma pean ennast feministiks, aga mulle ei meeldi ennast raamidesse paigutada. Minu põhimõte on käituda inimestega nii, nagu ma tahan, et nemad minuga käituksid. Pidevalt areneda ja küsida endalt: kes sa oled?, kuhu sa lähed?.

Milliste projektidega veel töötad?

Meie teine pooleliolev projekt on „Kus on minu kilekott?“, mille käigus kasutame kilekotte ja loome neist skulptuure. Oleme sellega töötanud eelmisest kevadest saadik. Panime prügikastid kirjaga „Kile kunsti jaoks“ Moskva muuseumidesse ja teistesse kunstiasutustesse ning kogusime niimoodi hunniku kilet. Nüüd on töös projekti järgmine staadium. Eksperimenteerime sellega, kuidas kile toimib koos teiste materjalidega, näiteks loomakontidega, mida olime leidnud Siberi taigast.

Kas türkmeeni juured on mõjutanud ka su kunsti?

Türkmeeni päritolu on mõjutanud mind naisena. Ma kasvasin üles selles kultuuris, järgides sealseid traditsioone ja tavasid. Abiellumisel mõjutas see mehe valikut. Kunstnikuna kujunesin välja alles küpses eas, kui olin juba kolme lapse ema. See ei takistanud mul aga, pea ees, kunstimaailma sukeldumast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht