Pealelend – Peeter Laurits, kunstnik, „Biotoopia“ peakorraldaja ja ka kunstiprogrammi kuraator

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kunsti, teaduse ja keskkonna hübriidkonverents „Biotoopia 22“ peetakse tänavu teist korda – paik ja ka aeg on peaaegu sama mis eelmisel korral – Viinistu kunstisadamas 17. kuni 19. augustini. „Biotoopial“ otsitakse ja levitatakse värskeid vaatenurki ning luuakse kunsti, teaduse ja tehnoloogia uusi koostöövorme eesmärgiga säilitada ja taastada elurikkus biosfääris. Tänavu keskendutakse „Ökoesteetikale ja lepitusökoloogiale“. Esimesel konverentsipäeval uuritakse suurte omavahel põimitud elussüsteemide, nagu näiteks mets ja mütseel, imelist suhtlusvõrgustikku, mõtestatakse metamorfoosi keskset rolli evolutsioonis ja elu hoidmises Maal ning esteetika ja bioloogia kokkupuutepunkte ilu mõiste kaudu. Teisel tulevad vaatluse alla biosfääriga seotud suurandmete kasutusvõimalused, krüptotehingud CO-turul ja lähituleviku võimalikud metamorfoosid majanduses ja kliimapoliitikas tehnoloogia arengu kaasmõjul. Kolmandal tehakse kokkuvõtteid, kaardistatakse digitaalse ja orgaanilise maailma vahel tekkivad seosed ning käiakse Mohni saarel.

Orgaaniliselt kuulub „Biotoopia“ juurde ka kunstiprogramm, iseäranis kui festivali peakorraldaja on Peeter Laurits.

Esimesel „Biotoopial“ Viinistu kunstimuuseumis kippus kunstiprogramm jääma ettekannete varju. Teosed olid hästi valitud, asjakohased, aga näisid kandvat taustajõu rolli. Kuidas on lood seekord?

Kust küll sellised andmed? Minu arvates oli eelmise aasta kunstiprogramm Viinistul külluslik, eriti kui arvesse võtta, et konverentsidel kunsti­programmi enamasti ei olegi. Lisaks ametlikult välja kuulutatule tekkis veel terve rida üllatuslikke aktsioone, nagu näiteks Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe öine vanamuusikakontsert tünnigaleriis ja spontaansed kunstnikuvestlused. Võib-olla tekkis taustajõu mulje seetõttu, et kunstiprogramm paiknes Kunstisadama kõrvalhoonetes ja kunstnikud ei võtnud sõna mitte konverentsi laval, vaid oma teoste juures.

Tänavu oleme kontsentreeritumad ja kõik kunstnikud on haaratud ka konverentsi programmi. Lisaks vabaõhukontserdile, kus David Rothen­berg musitseerib kontaktmikrofonide abil veeputukate ja teiste loodushäältega, peab ta ka loengu „Ilu ellujäämine“ („Survival of the Beautiful“). Jaanika Peerna installatsiooni ehitamine ja lammutamine kestab terve tänavuse foorumi aja ning päädib performance’iga. Tuomas Laitinen ja Ki Nurmenniemi püstitavad viie kiirgu­riga ultraheliinstallatsiooni ning peavad kaks loengut „Metamorfoosid, tempo rubato“ ja „Muutlik käitumine prekaarsetes süsteemides“ („Protean behaviour within Precarious Systems“). Kuna pandeemia ja sõja tõttu polnud kultuurkapitalil võimalik toetada meid soovitud mahus, pidime ära jätma Eesti kunstnike Viinistu projektid.

Sellest on kahju, aga et konverentsi publikumõju Viinistul ei ole ülearu suur, siis laiendasime tänavust kunstiprogrammi näitusemajadesse üle Eesti. Hooaja avavad maikuus Edgar Tedresaare näitus „Antropotseen“ Tartu Kunstimajas ja Peeter Lauritsa „Pühad kümblused“ Vaala galeriis. Juunis avatakse Voronja galerii skulptuuriaed. Augustis toimub Viljandis Rüki galeriis Eesti Vabagraafikute Ühenduse näitus „Ava oma (s)ilmad“, mille kureerivad Lilli-Krõõt Repnau ja Mari Prekup ja kus keskendutakse linnaloodusele. Võru Kanali galeriis eksponeerivad augustis Varvara ja Mar oma värskemat loomingut ja hooaja lõpetab Artišoki VIII biennaal „Taimed kui tunnistajad“. Selle kuraator on Ann Mirjam Vaikla ja tegevuspaik Tallinna botaanikaaed. Usun, et niimoodi jõuab „Biotoopia“ ka nende kunstisõpradeni, kes ühel või teisel põhjusel Viinistule ei jõua.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht