Pealelend – Margaret Tali, Maastrichti ülikooli kunstiteooria ja visuaalkultuuri õppejõud

REET VARBLANE

2. septembril esitleti Tallinna Linnagaleriis Tanel Randeri ja Margaret Tali koostatud Ida-Euroopa siirdeühiskondade visuaalkultuuri käsitlevat eesti- ja ingliskeelset kogumikku „Arhiivid ja allumatus: visuaalkultuuri muutuvad taktikad Ida-Euroopas“. Kogumiku on välja andnud Eesti kunstiakadeemia.

Miks olete selle kogumiku just nüüd kokku pannud? Tundub, et lastehaiguse aeg, mil püüdsime elu eest kuuluda Skandinaavia maade hulka ja eitada sidet Ida-Euroopaga, on möödas.

Valmistasime seda kogumikku ette üle kolme aasta. Toimetaja seisukohast on selle „just nüüd“ taga pikem protsess. Mulle on Ida-Euroopa mõõde pikemat aega väga tähtis olnud: olen sellega tegelenud ka oma doktoritöös, kus keskendusin kunstikollektsioonide arendamisele rahvuskunstimuuseumide rajamise ajal 1980ndate lõpust peale. Kuid juba selle käigus tuli välja, et Ida- ja Lääne-Euroopa vahele ei ole piiri lihtne tõmmata, piirid toetuvad ajaloolistele erinevustele, hierarhilistele võimusuhetele ja komplekssetele kohalikele narratiividele. Samuti on veel Ida-Euroopa, mis asub läänes, ja vastupidi. Erakollektsioonide taust on paiguti väga erinev XX sajandi omandiajalugu. Koostasin seda kogumikku paralleelselt oma doktoritööga. Tanel on Ida-Euroopaga samuti pikalt tegelenud nii oma viimaste aastate kunsti- kui ka kuraatoriprojektides. Majanduslikus mõttes on aga Skandinaavia jätkuvalt oluline pangandussektori defineerijana, investeerijana ja Ida-Euroopa tööjõu sihtmärgina.

Ajalugu ja sellest lähtuv mentaalsus suunas meid keskenduma Ida-Euroopa riikidele. Foucault’lt pärinev arhiivi mõiste ühendab minevikku olevikuga, aitab kriitiliselt mõelda võimust, keelest, tõekspidamistest ja nende seosest valitseva diskursusega ning marginaliseeritud gruppide positsioonist. Meie kogumiku autorid on sidunud selle teema Armeenia, Eesti, Kosovo, Sloveenia ja teiste riikide näidetega.

Marginaliseeritud grupid on Ida-Euroopa ajaloost veel paljuski välja jäetud. Kui saame neist rohkem teada, siis võib see meie maailmapildi pea peale pöörata. Allumatus, nii nagu seda selles kogumikus käsitleme, tähendabki episteemilist positsiooni, mis võib muuta harjumuspärast maailmanägemisviisi ja veendumusi. Kogumiku kaastöödes tuuakse esile väga erinevaid allumatuse näiteid: selline positsioon võib olla episteemiline ehk autorist lähtuv, kuid see võib tõukuda ka vajadusest millelegi vastu seista või ümbritsevat sotsiaalset reaalsust uuesti kujutada.

Miks just selline autorite ja teemade valik?

Igal selle kogumiku esseel on oma lugu, aga laiemaks suuniseks kaasautorite valikul oli ikkagi teemadering, millega autor on tegelenud või tegeleb. Kui arhiivi mõiste oli paigas algusest peale, siis allumatuse sõnastuseni kogumiku keskse kontseptsioonina jõudsime kaastööde kaudu, seega oli see protsess suhteliselt loomulik. Tahtsime kokku tuua teooria ja kunstnike perspektiivid ning esitleda neid võrdselt olulistena. Kuid selline jaotus on ise ka problemaatiline, sest paljudele kunstnikele on esseistika nende loomingu olemuslik osa. Tahtsime kaasata autoripositsioone nii kunsti-, fotograafia- kui ka filmivaldkonnast. Lõplik autorite valik kujunes aja jooksul ja muutus töö käigus, sest nii mõnelgi, kellega koostööd lootsime teha, ei tulnud sellest midagi välja. Kuid selline autorite ja teemade valik kajastab muidugi ka meie endi huvisid ja toimetajapositsiooni.

Mul on väga hea meel, et meil õnnestus eesti keelde tõlkida teoreetikute kirjutisi, nagu Achille Mbembe essee „Arhiivi võim ja selle piirangud“, Vesna Madžoski uurimus kuraatoriametist ja selle ajaloost ning Marina Grižnići kriitiline essee mälu konstrueerimisest praegusaegses Euroopas.

Loodan, et kogumik aitab Eestis Ida-Euroopa diskursusele laiemat kandepinda luua. 1990ndate lõpul ja 2000ndate algul tegeldi selle diskursusega väga aktiivselt, kuigi mitte just kriitiliselt. On aeg see tagasi tuua ja lisada kriitilist vaatepunkti.