Pealelend – Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva, tänavuse Kohila keraamika­sümpoosioni korraldajad

TRIINU SOIKMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mille poolest erines tänavune sümpoosion varasematest?

Austades kahekümne aastaga välja kujunenud traditsioone, oleme säilitanud sümpoosioni idee ja väärtused. Erinevalt varasematest sümpoosionidest oleme soovinud siduda eri valdkondi ning leida ühenduskohti, mis aitaksid puupõletuskeraamikat publikule tutvustada.

Tänavuse sümpoosioni keskmes oli valgus. Seetõttu lõi kaasa valguskunstnik Rene Manivald Tamm, kes tegi ühisnäituse teostest lähtuva valguslahenduse. Ta lõi valgusega põnevaid ruumi-, pinna- ja vormisuhteid, mis muutsid Kohila vana paberivabriku omaette maailmaks, pühamuks. Jäime tulemusega väga rahule.

Meile oli tähtis mõtiskleda ka puupõletuse keskkonnamõjude üle. Palusime Külli Kõivul kaasata osalevad kunstnikud ühistegevusse, et pöörata keskkonnale tähelepanu. Külli eestvedamisel esinesid ettekannetega MTÜ Päästame Eesti Metsad juhatuse liige ja loodusgiid Liina Steinberg ning bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes. Koos TAKKKi keskkonnakunsti sümpoosioniga arutlesime kunstniku vastutuse üle keskkonna ees. Põletatud keraamika ei lagune, vaid jääb alles, ka killud. Seega on tuleb mõelda sellele, mis ahju läheb ja mis alles jääb. Ning miks.

Rääkige lähemalt publiku kaasamisest.

Tänavust publikuprogrammi koordineeris keraamik Aigi Orav. Kokku oli mitu üritust, kus huvilised tutvusid sümpoosioni ajaloo ja seisuga, kunstnike stuudiote, nende loomingu ja pooleliolevate töödega, samuti tegid ise käed saviseks.

Sander Raudsepa tuleskulptuur kuulus sümpoosioni paralleelprogrammi. Selle põletusprotsessi teostas ahjumeister Andres Allik, kelle ehitatud kroonleht-ahi kesköötunnil põletuse kõrgeimal temperatuuril skulptuuri ümbert marulise aplausi saatel lahti tõmmati. Elavas leegis lõõmav mitmemeetrine skulptuur pakkus tõelise elamuse, sest sedalaadi suurvormi põletati Eestis esimest korda. Kokku uudistas tuleskulptuuri avamist mitusada inimest. Skulptuur paigaldati vaatamiseks Tohisoo mõisaparki.

Kuidas osalejaid leiate? Kas kuulutate välja konkursi või teete otsepakkumisi?

Ainult otsepakkumiste kaudu.

Üks osa puupõletusprotsessist on puude põletamine. Kust pärineb süütematerjal ja mitu kuupmeetrit seda kulus? Kulunud savi kaal sobib siia võrdluseks.

Enamjaolt kasutatakse puidujääke. Kokku kulus kahe anagama ahju ja tuleskulptuuri põletamiseks ligikaudu 25 kuupmeetrit puid. Osalejatele kulus savi 900 kilo ehk 100 kilo kunstniku kohta ning lisaks 400 kilo tuleskulptuuri jaoks.

28. juulil korraldasite koos keskkonnakunsti sümpoosioniga arutelupäeva. Milliseid mõtteid sealt kõrva taha panite ja kas kavatsete neid edaspidi oma töös silmas pidada?

Kõrva taha panime mõtte kasutada puupõletusahju kuumust või leeki uue energia tootmiseks, et see ei läheks nii-öelda korstnasse. Kunstnikul, ükskõik millise materjaliga või millises stiilis ta ka ei tööta, peab olema vastutus keskkonna ees. Meie arutelupäev „Kunst ja jätkusuutlikkus: milline on kunstniku vastutus?“ sai võimalikuks kahe ürituse – keskkonnakunsti ja meie sümpoosioni koostöös.

Tänavune keraamikasümpoosion oli kahekümne esimene. Kas on juba ideid järgmisteks aastateks?

Järgmisteks aastateks on seemned mulda pandud, kuid on veel vara öelda, mis sest võrsuma hakkab. Püsitoetus lahendaks suurema osa ebaselgusest, kuid praegu on see soovmõtlemine.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht