PEALELEND: Katrin Kivimaa

Sirp

Järgmise nädala lõpul peetakse Tallinnas rahvusvaheline kureerimisteemaline seminar, kus keskendutakse feministliku kunsti kureerimisele? Miks just selline rõhuasetus ja ega ole ohtu, et surume selle kaudu naised, feministliku kunsti oma nišši, vähendame selle tähendust?          27. ja 28. mail toimub EKA Rüütelkonna hoones rahvusvaheline sümpoosion „Common Differences: Issues for Feminist Curating in Post-Socialist Europe” („Ühised erinevused: feministlik kuraatoripraktika postsotsialistlikus Euroopas”). Kuulun selle ürituse korraldajana  rahvusvahelisse uurimisvõrgustikku, mida juhivad briti kolleegid ning mille eesmärk on uurida, millist mõju on praegusele kureerimispraktikale avaldanud feministlikud ideed ja soolise võrdõiguslikkuse praktika. Hiljuti kirjutasin Sirbis, et Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa suurtes kunstiinstitutsioonides on viimase 4-5 aasta jooksul toimunud terve rida feministlikule kunstile keskendunud (nt „WACK!”, „Global Feminisms”) või siis  feministlikult positsioonilt kureeritud näitusi („documenta 12”, „elles@centrepompidou”). Ida-Euroopas erineb olukord piirkonniti, kuid mulle näib, et siinmail oleme endiselt kimpus nii institutsionaliseerunud kunstimaailma kui ka laiema publiku seas levinud eelarvamuste murdmisega. Kas pole sümptomaatiline, et esimene sotsialismisaegset ja postsotsialistlikku kunsti feministlikult analüüsiv suurnäitus „Gender Check” (2009-2010) toimus  kõigepealt Viini moodsa kunsti muuseumis?   

Selle näituse kuraator Bojana Pejic, kes on lisaks „Gender Check’ile” enam tuntud 1999. aastal Moderna Museetis aset leinud näituse „After the Wall” ühe kuraatorina, on Tallinna sümpoosioni peaesineja ning ma loodan, et tema esmakordne esinemine Eestis inspireerib meie (nooremat) kuraatorkonda. Tallinna üritusel püüame lisaks postsotsialistlikule situatsioonile keskenduda konkreetsemalt Baltimaadele, kus feministlike ja  teiste ühiskondliku status quo suhtes kriitilise hoiaku võtnud näituste positsiooni tuleb analüüsida postsovetliku mentaliteedi kontekstis, mis ei ole võrdsusideedele eriti avatud. Viimase aasta vältel on Eesti avalikkust erutanud kaks olulist ja omavahel seotud debatti, mis on otseselt kaasatud traditsioonilise sookorralduse ja patriarhaadi kriitikasse: pean silmas samasooliste partnerluse ja soolise palgalõhe teemalisi arutelusid. Võib-olla tulekski feministliku  kureerimise võimalustest ja tähendusest mõelda muu hulgas nende debattide taustal ja mitte niivõrd kunstivälja kontekstis. Sellega ei taha ma väita, et tähelepanu alt peaks välja jätma meie kunstiilmas valitseva sümboolse patriarhaalsuse, mis võib väljenduda näiteks kunstiväljal tegutsevate inimeste kõnes, hoiakutes, aga ka erialases tegevuses. Kultuuri vallas toimuvad arutelud, vastuseisud ja võitlused samamoodi nagu ülejäänud ühiskonnas ning kas või tõsiasi, et paljud erialainimesed peavad naistest professionaalide arvukust kunstielu üheks „probleemiks”, räägib selget keelt väärtushinnangute vildakuse kohta.       

Vastates teisele küsimusele, tahan rõhutada, et feministlik vaade maailmale ei ole seotud ainult ühe sooga ehk siis naistega, nagu tihti ekslikult arvatakse. See puudutab kõiki sugupooli ja ühiskonnas valitsevaid soolisi suhteid üldse. See tähendab, et feministlikku näitust võib kureerida ükskõik mis soost kuraator ning et iga naiskunstnike näitus, mida kureerib naiskuraator, ei pruugi tingimata olla feministlik. Feministlik positsioon on tugevalt seotud inimõiguste diskursusega ning pöörab tänapäeval peale sooerinevuse üha enam tähelepanu teistele erinevustele (seksuaalsus, sotsiaalne taust, rassiline ja etniline päritolu), midapidi n-ö jooksevad ühiskonnas alalhoitavad ja taastoodetavad ebavõrdsussuhted. Näiteks  Edinburghi ülikooli kunstiteaduse lektor Angela Dimitrakaki küsib oma ettekandes, mil viisil feministlik kureerimine saab toimida antikapitalistliku institutsioonikriitikana. 28. mai hommikupoole toimub queer’i-kureerimisele pühendatud arutlusring, kus osalevad ka Kunstihoones avatud näituse „Sõnastamata lood” kuraatorid. Võib-olla on mingis situatsioonis mittenimetamise ja alalhoidlikkuse taktika kasulik, kuid f-sõnast loobumine  – puudutagu see siis sotsiaalset liikumist, kunstitegemist või kureerimist – tähendaks feminismi kui senini aktuaalse teoreetilis-filosoofilise diskursuse ja ühiskondliku liikumise eitust. Kui mul elus väga vedama peaks, siis võin ma alati postfeministiks hakata patriarhaadijärgses maailmas: „I will be a postfeminist in a postpatriarchy”. R. V.