Pealelend: Kadri Viires, Okupatsioonide muuseumi juhataja

Reet Varblane

John Smithi kohvrid on Viinistu kunstimuuseumi õuelt jõudnud okupatsioonide muuseumi siseõue. John Smith ei tegutse enam ammu. Mis tähendus on neil kohvritel uues kontekstis, iseäranis ajal, kui 1949. aasta küüditamisest on möödunud 65 aastat? Kas need sümboliseerivad sunnitud reisi või veel midagi?

John Smith ehk Jaan Tavaline taaselustati okupatsioonide muuseumi siseõues: ta kehastus üheks kümnetest tuhandetest inimesest, kes olid sunnitud oma kodust ja maalt lahkuma ehk siis 25. märtsi ja muuseumi kontekstis on need küüditatud, põgenikud, evakueeritud, mobiliseeritud, vangistatud ja paljud teised. Viinistu kunstimuuseumi loal tõi John Smith okupatsioonide muuseumisse vaid kolmandiku oma kohvrite kollektsioonist. 32 betoonkohvrit paiknevad muuseumi ümber ja ka  siseruumis, moodustades sümboolse sideme okupatsioonide muuseumi puitkohvrite kollektsiooniga, mis on koos omanikega läbi teinud reaalsed ajaloosündmused.
Näituse avamisel arvas üks autoritest Kaido Ole, et ükski kunstitöö ei suuda kätkeda ajaloo sisu ja kardetavasti jääb refleksioon alla sündmustele, mis on palju suuremad ja mitmetahulisemad. Siiski leian, et kohvri motiiv sobib väga hästi sümboliseerima just seda, millest muuseumis räägitakse. Pealegi sobivad juba paatinat kogunud betoonkohvrid suurepäraselt okupatsioonide muuseumi arhitektuuriga ja neist on juba saanud külastajate lemmikud: nende taustal poseeritakse ja pildistatakse ning loodetavasti mõeldakse ka korraks nende tähendusele.
Algselt valmis Kaido Ole ja Marko Mäetamme ehk tandemi John Smith teos 2004. aastal Tallinna graafika­triennaali „Maapagu” ehk „In Exile”  tarvis. Kümme aastat hiljem on see teos pisut varjundit muutnud metafoorina taas eksponeeritud Tallinnas, tõestades kunsti ja idee vastupidamist ajale.