Pealelend: Aleksei Penzin

R.A.

ALEKSEI PENZIN Viitasid oma seminaris „Translocal Express. Kuldaeg” peetud ettekandes põgusalt Nõukogude Liidus aset leidnud kolonisatsioonile ning praeguse aja n-ö tagurpidisele kolonisatsioonile ehk sellele, et venekeelne elanikkond, kes liikus Nõukogude Liidus riigi ühest otsast teise, on nüüd sattunud endise NSVLi territooriumil iseseisvates rahvusriikides omamoodi tagurpidi kolonisatsiooni olukorda. Selgitaksid seda  ideed ehk lähemalt? Üritame uuesti läbi mõelda koloniaalse/postkoloniaalse situatsiooni üldisi skeeme endise Nõukogude Liidu puhul. Pean Nõukogude Liidu lagunemise ja rahvusriikide taastamise järgse situatsiooni nimetamist postkoloniaalseks ja selle võrdsustamist postsovetliku olukorraga pisut kergekäeliseks. Peaksime olema sellise teoreetilise ülekande suhtes kriitilised, kuna selles ilmneb anomaaliat ja ühildamatust.  Postkoloniaalsel teoorial on viimasel kümnendil olnud endistes Nõukogude Liidu vabariikides soe vastuvõtt, kuid selle skeemi kohaldamist komplitseerib üks probleem: rahvusidentiteedi kujutlemine poliitilise ja ideoloogilise vastandina asjade seisule Nõukogude režiimi ajal.

Nõukogude okupatsioon rõhus neid rahvusidentiteete, mida käsitleti kui midagi loomulikult antut. Selles kontekstis kasutati postkoloniaalset diskursust lihtsustatult ja kriitikavabalt, kuigi see ideoloogiline joon  puudub algupärastes postkoloniaaluurimustes, mis on pigem inspireeritud poststrukturalistlikust erinevusest ja hübridisatsioonist. Oma ettekandes viitasin teosele „Baltic Postcolonialism” („Baltimaade postkolonialism”, 2006), mille avaessees üritab David Chioni Moore universaliseerida postkoloniaalset kriitikat ning tema põhiargument käsitleb Nõukogude Liitu alates 1920. aastast kui koloniaalsete ambitsioonide maskeeringut tsaariajast pärit rahvuslike perifeeriate  allasurumiseks. Moore’i vaieldava sisuga artikkel pälvis Balti kolleegide toetuse ning Balti riikide minevikust on hakatud kõnelema väga kahtlaste terminitega (nt „colonisation of minds” ehk „vaimu kolonialiseerimine”, „cultural genocide” ehk „kultuuriline genotsiid”), kuigi tekst ise ei anna põhjust sellisteks riskantseteks terminoloogilisteks uuendusteks. Või kui võtame näiteks olukorra endistes „koloniseeritud” riikides, siis võiksime alustada venekeelse vähemuse „subaltern” („alluva”) positsiooni uurimisega. Üldiselt on nad mitte-kodanikud, jäetud ilma poliitilistest õigustest, neil on piiratud juurdepääs haridusele, kultuuriinstitutsioonidele ja sotsiaalsele võrgustikule. Pole ime, et nad võivad tekitada kaootilisi rahutusi. See olukord pole kindlasti kooskõlas dekoloniseerimise tavapärase loogikaga, kus endise kolonisaatori taandumine ei tekita selliseid kummalisi tagajärgi. Arvan, et seda olukorda võib kirjeldada kui  omamoodi tagurpidist kolonisatsiooni, kui nõustume, et Nõukogude ajal oli tegemist kolonisatsiooniga. Aga pigem ma nimetaksin eelpool nimetatut sovetiseerimiseks, mis on palju komplekssem protsess. Erinevalt kolonisatsioonist ei eelda sovetiseerimine binaarset jaotust: kolonisaatorid ja koloniseeritavad. Nõukogude Liidus sovetiseeriti teiste rahvaste seas ka venelased (kuigi oleks õigem kasutada mittenatsionalistlikku väljendit „venekeelne elanikkond”). Oma ettekandes analüüsisin  Boris Groysi raamatut „Communist Postscript” („Kommunistlik järelmärge”), mida pean küllaltki heterodoksseks ja mittetraditsiooniliseks, võrreldes paljude peavoolu liberaalsete või isegi vasakpoolsete Nõukogude kogemuse kui totalitarianismi või nurjunud utoopia käsitlustega. Nõukogude Liidu järgses ruumis näib postkoloniaalne situatsioon ise olevat kõrvale tõrjutud. Minu Venemaa postnõukogude/postkoloniaalse kogemuse interpretatsioonid on lähedased raamatu  „Baltic Postcolonialism” argumentatsioonidega, mida eespool kritiseerisin. Kuid paari asja tuleks siiski silmas pidada: esiteks, et tegemist on „postkoloniaalsusega ilma kolonisatsioonita”, sest postkoloniaalne situatsioon on eelkõige diskursus, mida on kujundanud traumaatilised stereotüüpsed representatsioonid, ning teiseks ei ole siin eeltingimuseks identiteediküsimus.

Küsinud R. A.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht