Pealelend

R. V.

EKA rektor ANDO KESKKÜLA.

Eestis on kunstikõrgharidust antud juba 90 aastat. 1914. aastal avatud Tallinna Kunsttööstuskool kasvas üle Riigi Kunsttööstuskooliks, see omakorda Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kooliks, siis Jaan Koorti nimeliseks Rakenduskunsti Kooliks, Tallinna Tarbekunsti Instituudiks, Eesti Riiklikuks Kunstiinstituudiks, Tallinna Kunstiülikooliks ja lõpuks Eesti Kunstiakadeemiaks. Mis tähendus on kunstiakadeemial (ükskõik mis nime see siis ka poleks kandnud) olnud ja on ka praegu Eesti kunstielus?

See on olnud eri aegadel erinev. Kui meenutame algust, kus Eesti ärieliit avaldas poliitikutele survet kunsttööstuskooli rajamiseks eesmärgiga saada oma toodetele paremaid kujundusi, siis võib öelda, et orienteeritus esemelise ja ruumilise keskkonna kujundamisele on olnud läbiv kogu olemasolu jooksul. Vahelduv roll akadeemia tegevuses on olnud seejuures vabadel kunstidel. Tänaseks on ka need leidnud süsteemis oma kindla koha.

Arvestades rahvusvaheliste ekspertnõukogude raporteid, positiivselt akrediteeritud õppekavade olemasolu ja hea või väga heaga evalveeritud teadustegevust võib täna küll nõustuda arengukavas kirja panduga: kunstiakadeemia missioon on visuaalkultuuri traditsioonide hoidmine, arendamine ja uuendamine läbi õppe-, teadus- ja arendustegevuse nii eesti kultuuri kui ka maailmakultuuri mõõtmes. Paradoksaalsel kombel on tänane äri- ja majanduseliit võtnud sisse risti vastupidise positsiooni võrreldes algusaegadega. Ajades kohati segi kunstimuuseumi ja kunstiakadeemia, seades mõnikord isegi mõne ministri tasemel kahtluse alla nende vajaduse üldse.

Ka viimasel ajal on kunstiakadeemias viidud läbi õige mitmeid reforme. Milline peaks olema ideaalne kunstiharidus XXI sajandi hakul?

Oluline on 2002. aasta struktuurireform. Visuaalkultuuri arengu analüüsile toetudes toodi välja kolm põhisuunda: vabad kunstid, esemelist ja ruumilist keskkonda ning elustiili kujundavad erialad ja tagasisidet ehk refleksiooni loovad erialad. Vastavalt sellele loodi 6 struktuuriüksust (4 teaduskonda ja 2 instituuti). Õigem oleks neid nimetada koolideks, nagu seda teeb ka Royal College of Art. Kui nimetada reformi peamisi eesmärke, siis need on: maandada EL ja Eesti haridussüsteemi ülenormeeritusest tulenevaid riske; 17 osakonna, väikeste ?vürstiriikide? ühendamine loob eeldused mitmetes õppekavades ühisosa leidmiseks, mis hoiab kokku aega ja raha; uus struktuur loob paremad eeldused interdistsiplinaarseks õppeks; aitab paremini fokuseerida välissuhteid ja osalust rahvusvahelistes organisatsioonides, innovatsioonipoliitikat (disaini innovatsioonikeskus) ja koostööd valitsusasutustega ning ettevõtetega.

Ideaalse kunstihariduse valmismudelit pole olemas. On eeldused anda head haridust, kui suudetakse luua tolerantne, loov ja tehnoloogiliselt ning ruumiliselt sobiv õppekeskkond; kui ollakse valmis kiiresti reageerima väliskeskkonna muutustele, osates seejuures vajaduse korral vastu seista nende mõjudele ja neid ka mõjutada; kui suudetakse õppe-, teadus- ja arendustöösse kaasata oma ala parimad inimesed; kui suudetakse maale tuua piisavalt välisüliõpilasi ja -õppejõude, et luua multikulturaalne õhkkond ja parim võimalik kompetents omas valdkonnas. Nii lihtne see ongi ja sinnapoole oleme teel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht