PEALELEND
Johannes Saar, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse
juhataja
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse töö ei ole sulle võõras, oled seal ju kunstiteadlasena töötanud. Kumu valmimisega muutuvad tahes-tahtmata ka meie kunstielu raskuskeskmed. Milline roll saab KKEKil Eesti kunstielus olema?
Üritame jätkuvalt Eesti kaasaja kunstnike loomet lülitada välisriikide kunstiellu, tutvustada seda biennaalidel ja paljudel regionaalsetel kunstikogunemistel. Ise arvangi, et just suhtlusele lähinaabritega peaks suuremat rõhku panema, et tasakaalustada popsilikku kiibitsemist Lääne-Euroopa ukse taga. Kui selline kirju seltskond nagu Vahemere maad on suutnud kirjanduses ja kunstis oma brändi luua, siis Läänemere maadele peaks Baltic spirit-i esilemanamine juba käkitegu olema.
Kas võib taas loota, et KKEKi aastanäituste (olgu siis aastanäituste või suviste ürituste või veel mingis muus vormis) traditsioon taastatakse?
Esialgu seda plaani pole. Vaja on hoogsamalt käivitada kaasaegse kunsti dokumenteerimine ja arhiveerimine, minna edasi publikatsioonide ja ettekandepäevadega. Kui jaksu ja raha üle jääb, siis võib näituste taaselustamise samuti teemaks võtta.
Kuidas uus ametikoht sulle endale mõjuma hakkab: kas võtad kaalus juurde või hoopis kaalust maha?
Arvan, et võtan maha. Olen ju siiani olnud mugav intellektuaal, jalutav kriitik, arvuti taga unistaja ja voodislugeja. Olen saanud endale lubada luksust tegeleda võimalikult väheste asjadega, aga seda põhjalikumalt. Nüüd tuleb mitut asja korraga vedama hakata. Õnneks mul juba on, mida kehakaalust kaotada, nii et vähemalt ses suhtes olen sellele ametipostile väga sobiv.