Pariisi kooliga Viljandi maalimees

Reet Varblane

Juhan Muksi kunsti tutvustab näituse kuraator Ülle Kruus. Näitus „Viljandi maalimees Juhan Muks (1899–1983)” Adamson-Ericu muuseumis kuni 1. IX. Kuraator Ülle Kruus, kujundaja Inga Heamägi, graafiline kujundaja Kätlin Tischler, publikuprogrammi autor Liis Kibuspuu.

Adamson-Ericu muuseumi üks prioriteete on olnud XX sajandi modernismi uurimine ja tutvustamine. Selle kontseptsiooni kindel osa on Adamson-Ericu põlvkonnakaaslaste loomingu ülevaatenäitused. Praegu saab vaadata Viljandi maalimehe (just nii on kirjas väljapaneku pealkirjaski) Juhan Muksi loomingu ülevaadet.

Juhan Muks on üks neist Eesti kunstnikest, kes on ülekohtuselt jäänud kuidagi kõrvale: teda ei ole meie kunstiajaloost küll välja lülitatud, kuid ilmselt on Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluv 1925. aastal valminud Eduard Wiiralti portree üks väheseid töid, mida laiemalt tuntakse. Seda eelkõige ikka seetõttu, et Wiiralti portree on mitmel korral olnud väljas EKMi põhiekspositsioonis ning ka 1920ndate ja 1930ndate kunsti tutvustavatel-tõlgendavatel näitustel. Juhan Muks on meie kunstielus osalenud juba 1920ndatest peale, esimest korda 1921. aastal kunstiühingu Pallas rändnäitusel. Tema isikunäitused on olnud peamiselt Viljandis ja Tartus, 1984. aastal oli küll tema suhteliselt väike EKMi mälestusnäitus Kadrioru lossis. Praegune Adamson-Ericu muuseumi väljapanek toob Juhan Muksi välja eelkõige maastikumaalijana. Tõsi, 1979. aastal anti just talle esimene Konrad Mäe medal.

Kas praeguse väljapaneku puhul tuleb rääkida Juhan Muksi ülevaatenäitusest või on tegemist kunstniku loomingu mõnele aspektile, lähenemisviisile pühendatud näitusega?

Juhan Muksi väljapanekut koostama hakates võtsin suuremaks ülesandeks tuua Eesti muuseumide kogudest esile tema loomingu kunstiliselt hinnatavaim osa. Süvenedes aga Viljandi muuseumi arhiivis tallel joonistuste ja maalide eeltööde mappidesse, sain kindlasti selle aasta ühe suurema erialase positiivse ohoo!-emotsiooni osaliseks.

Sealsed talletatud materjalid olid kokku pandud 1920ndate teise poole Pariisi vaba­akadeemiates loodud krokiidest, hilisematest joonistusplokki spontaanselt visandatud looduses kogetud muljete abstraheeritud kogumitest ning värvi- ja pastapliiatsitega skitseeritud suuremate kompositsioonide eeltöödest. Uus situatsioon suunas paratamatult näituse fookuse laiemaks. Süvenes soov anda Juhan Muksi kui loomeprotsessi nautiva ning kujundeid, värvikooslusi ja faktuure uuriva kunstniku köögipoolest ka tänapäeva vaatajatele avaramalt teavet.

Millistele allikatele said toetuda praeguse näituse ettevalmistamisel?

Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone ja Viljandi muuseumi kogudest sain koostada ekspositsiooni tuumiku. Näituse ettevalmistusperioodil oli mitmeid kohtumisi kunstniku lesega Viljandis. Kuna Juhan Muksi päevikut oli aastaid peetud kadunuks – ta olevat selle ise hävitanud –, siis pidin otsima muid materjale. Tartu muuseumist sain Voldemar Ermi üles tähendatud vestlused Juhan Muksiga 1970ndate lõpust ja Eesti Rahvusringhäälingu järelkuulatavate saadete arhiivist Eduard Wiiraltiga seotud Muksi mälestusi, mis sisaldasid palju olulist ka kunstniku enda Prantsusmaal elatud aastate kohta.

Kas tuli välja ka midagi niisugust, kunstniku mõni täielikult unarusse vajunud teos või eluloo seik vms, mille põhjal saab (ja tuleb) Juhan Muksi täiesti teises valguses vaadata? Kas see ongi meie suhteliselt hästi läbi uuritud 1920ndatest kuni 1980ndate keskpaigani tehtud kunsti puhul võimalik?

Viljandi muuseumi mahukaid arhiivikaustu (üle 200 säiliku) pean kõige põnevamaks leiuks. Usun, et muuseumides võib olla museaalide kõrval veel materjale, mis pakuvad huvi erialaspetsialistidele. Need võivad olla ka kunstiteosed kohapealsetes väiksemates muuseumides, kus kunstiajaloolast pole iga päev kuskilt võtta.

Viimastel aastatel olen koostanud Adamson-Ericu muuseumis mitmeid näitusi, millelt on erialasesse käibesse läinud digitaalkujutisi teostest, mis on professionaalidelegi vähe tuntud, ning ka uut infot hävinuks peetud teoste kohta. Meie töös kunstiajaloolastena on vaja veel algallikate juurde tagasi liikuda, sest XX sajandi algupoole on olnud aegu, kus eri põhjustel on nii mõnedki autorid ja nende teosed olnud ebasoosingus. On olnud poliitilisi ja teisi kunstiväliseid tegureid. Tänapäeval saame vaadata sootuks neutraalsemalt ja ühtlasi põhjalikumalt neid varasemaid materjale. On vaja leida aega uurijana süvenemiseks. Meie põlvkonna moraalne kohustus on seda ainest värskelt mõtestada ja anda uusi tõlgendusi ning avardada kontekstist arusaamist.

Juhan Muks külastas nagu paljud teised tema Pallase kooli õpingukaaslased Wiiralt, Grünberg, Vardi jt 1920ndatel ja 1930ndatel mitmel korral Prantsusmaad, 1930ndatel ta lausa elas seal. Kuid kui enamik meie kunstnikest elas Pariisis, siis Muks valis oma elukohaks väikelinnad ja külad. Kuivõrd oli ta teadlik sellest, mis toimus Pariisi kunstielus, ja kas saab rääkida tema kunstist Pariisi maalikooli diskursuses?

Juhan Muks oli väga hästi kursis ja üllatavalt aktiivne kunstisündmuste jälgija oma teisel Prantsusmaa perioodil. Selle kohta leidsin andmeid just arhiivimaterjalidest. Mälestustes on viidatud regulaarsele nädalalõppudel Pariisis viibimisele. Muks ei peljanud võtta ette sõitu jalgrattal kunstipealinna Pariisi oma 70 või hiljem pisut lähemal 50 kilomeetri kaugusel renditud aiaga majast. Kaaslased neil käikudel muuseume, galeriisid ja suurnäitusi vaadates olid ju vanad Pallase kooli semud Wiiralt, Vardi, Pärsimägi, Grünberg jt.

Muksi tähelepanu keskendus seal üha enam värviprobleemidele ja ta süvenes taas Eestisse tulles maalides koloristlikesse nüanssidesse. Katkestus oli tingitud stalinistlikest seisukohtadest lähtuvast kunstnike represseerimisest. Juhan Muks sai 1960ndatel taas avalikult kunstielus osaleda pärast formalismisüüdistusest pääsemist. Ta otsis maastikumaalides suurematele üldistustele toetuvaid lahendusi. Detailid ja kujundid leidsid üha uusi eksperimenteerivaid väljundeid tema maalidel.

Pärast Teist maailmasõda, eelkõige 1960ndatest peale on Juhan Muksist räägitud Lõuna-Eesti, kitsamalt Viljandi kontekstis. Praeguse näituse pealkirjas identifitseerid teda otseselt Viljandi kaudu. Kas see ei vähenda tema tähendust?

Üks põhjus, miks määratlus „Viljandi maalimees” liideti näituse pealkirja oli EKMi kommunikatsiooniosakonna repliik, et keegi ei mäleta Juhan Muksi … Tegime siis laiendi ja see sobib hästi, kui mõelda, mis roll oli temal kui kõrge professionaalse kultuuriga kunstnikul 1960ndatel ja 1970ndatel Viljandis ja Eestis laiemaltki. Olen kursis, et mitmed tuntud tegijad mäletavad Viljandi järve kaldal seisnud nn Muksi maja. Väärikat ja tegusat ning aktiivselt Tallinna ja Tartu näitustel esinenud kunstnikku tunti hästi neil aastatel. Meie kaasaegsed kunstnikud Matti Kütt, Tiit Pääsuke, Andres Tolts jmt on Juhan Muksi hea sõnaga meenutanud.

Loodan väga, et Viljandi on piisavalt atraktiivne paik ja seosed positiivsed tänaselgi päeval. Usun, et kohaga seotud identiteet pole piirang, vaid veelgi selgem isikupära edastav signaal ka Juhan Muksi puhul, sest ta valis oma elupaigaks pärast rännuaastaid just Viljandi. Tegelikult oli ta suure ampluaaga kunstnik. Tema üldistavad sarjad, mis on inspireeritud kivide, sambla ja puukoore uurimisest, kannavad sügavalt ka kodumaa-armastuse laiemat tunnetust.

1980ndatel hakati Muksi puhul rõhutama eksperimentaalsust, seda just tema maalide väljendusvahendeid, maalitehnoloogiat, mitte kõnetusviisi, kujutamisobjekti kontseptualiseerimist silmas pidades. Kui vaadata tema tollast kunsti praeguses kontekstis, siis mida on need tehnilised eksperimendid andnud?

Juhan Muksi loomingu läbivaatamise järel saan öelda, et see küpsus ja esteetiline rafineeritus, milleni ta jõudis, on kindlasti suur väärtus tänapäevalgi. Iga suurem süvenemine annab lõpuks vilju, mis eristuvad. Kuigi oli põnevaid eksperimenteerijaid teisigi, võib Juhan Muksi viimasel loomeperioodil valminut pidada nende aastate maalikunstnikest loojate tööde kõrval hõrgult isikupäraseks. Loodan väga, et taas liigub mitmeid teoseid suuremate ekspositsioonide nimestikesse ka neist aastatest ja et tulevikus ei saa juba Juhan Muksi loomingut esitlemata teha maastikumaali suurnäitust, nagu praegu ei tehta Eesti klassikalise modernismi perioodi esitlusi ilma tema Pallase lõputööta, Eduard Wiiralti portreeta aastast 1925.

Küsinud Reet Varblane