Paraproletariaat ja vilets Valgre

Sandra J?a

Kaader Jaan Jürgen Klausi „Sinitähekesest”. Nii Erkki Hüva juhuslikku kontserti kui Klausi temast tehtud dokumentaali vaadates on selge, et vähemalt tulevad need maitsetud ballaadid ja kirglik rock’n’roll otse esineja südamest. Kunstniku ebamäärane ja ebakindel positsioon ühiskonnas tekitab selle ameti valinutes mõistetavat huvi alternatiivsete toimetulekustrateegiate ning isiksuste vastu, kes väidavad, et on valinud positsiooni väljaspool mainstream’i maailmavaadet ja eluviisi.

Minna Hindi ja Jaan Jürgen Klausi vastav huvi on leidnud väljundi sotsiaalsetes portreedes. Nende dokumentaalfilmid marginaalsetest ühiskonnaliikmetest on kaasakiskuvad, hästi teostatud (või siis teostatud nauditavalt halvasti, mis samas ei takista filmi sisu kohalejõudmist) ning vääriksid näitamist ka laiemale publikule kui kunstiürituste oma, kas või televisioonis.

Kui IDK osakonna lõpetanud Minna Hint teostab oma dokumentaaliideed vägagi professionaalselt, kasutades leidlikku montaaži ning maitsekaid, kohati animeeritud vahetiitreid, siis Jaan Jürgen Klausi filmid mõjuvad aeg ajalt nagu attitude’iga koduvideod. Ajast ja arust tiitrid, milletaolisi võis viimati näha üheksakümnendate aastate kodustes turismireisidokumentatsioonides, zoom edasi-tagasi, ootamatud stoppkaadrid ja aegluup… Võtted, mille maitsetus tehakse tudengitele selgeks esimeses videotunnis. Aga sama low-tech kui Klausi „Sinitähekese” tehniline teostus on filmi peategelase, Tartu trubaduuri Erkki Hüva looming. Nagu vilets Valgre. Samas on nii Hüva juhuslikku kontserti kui Klausi temast tehtud dokumentaali vaadates selge, et need maitsetud ballaadid ja kirglik rock’n’roll tulevad vähemalt otse esineja südamest. Tulemuseks on harmooniline sisu ja vormi ühtsus. Režissöör ise nimetab end impulsiivseks ning intuitiivseks filmitegijaks, olles ise hoopis maalikunsti taustaga ning igasugusest ametlikust filmiõppest puutumata. Klausi lugude peategelasteks on Tartu  silmatorkavamad boheemlased, kellest seal linnas puudust ei ole. Küllap on  tolerantsi ja empaatiaga kõikvõimalikesse veidrikesse ja igavestesse üliõpilastesse vana ülikoolilinna mentaliteeti sisse kodeeritud, aitab neil seal tagasihoidlikes tingimustes ellu jääda. „Raha on eimiski, luuletaja teeb eimiskist eimiskit ja siis poes muutub see eimiski rahaks,” filosofeerib erakpoeet Marko Kompus, ajades ühtlasi segadusse teda intervjueeriva üliõpilaslehe blondi reporteri. Klausi filmides elavad ja käituvad nende  boheemlikud staarid nii ürgvanade klišeede kohaselt, et see mõjub juba ootamatult ja värskelt. Trubaduur on kutsutud esinema tudengineiu sünnipäevale ja poeet elab vaeselt katusekambris, on võtnud narrirolli ja põlastab ülejäänud rahaahnet ühiskonda. Tema kelmikas ja võidurõõmus, kuid poolhambutu naeratus on kindlasti selle hulgas, mis  filmist kauaks meelde jääb.

Vastupidiselt kosmopoliitsemale Hindile on Klausi trumbiks just lokaalsus: ta tunneb oma filmide peategelasi ning nende keskkonda ilmselgelt läbi ja lõhki. Sellist materjali ei kogu külalisena uues kohas paar kuud viibides. Ja kahtlemata on Klausi filmidel kunagi ka hindamatu kultuurilooline lisaväärtus.

Minna Hint on noorema põlvkonna kunstnik, kes on oma filmide ja videote tarbeks karaktereid kollektsioneerinud nii Inglismaal vahetusüliõpilasena kui ka, sealsamas lihttööga raha teenides, samuti Hispaanias hääletades. Tema filmi „Sees või väljas” peategelased on üks hispaania ja üks briti päritolu kerjus, kes ei varjagi, et neil on raha vaja õlle või kanepi jaoks. Anarhistlikult meelestatud tüübid on läbi käinud nii hispaania kui rahvusvahelisest meediast, neil on oma netilehekülg ning nad on sügavalt veendunud, et tegutsevad kapitalistlikust ühiskonnast väljaspool, kui selle liikmetelt tänaval raha vastu võtavad.

„Kolmes pildikeses…” uurib Hint tänapäeva ühiskonnas paljudele aktuaalset raha ja aja omavahelist suhet. Autor ise esindab filmis küllap kõige  levinumat tüpaaži: inimest, kes teeb talle vastumeelset tööd puhtalt raha pärast. Oma õuduseks avastab ta, et pole vähestel koristaja- ja nõudepesijatööst vabadel tundidel võimeline enamaks  kui telekast miljonimängu tüüpi saate vaatamiseks.  „Ma olen siin täiesti ära mandunud!” hüüatab noor kunstnik ja tõdeb, et ostab endale tulevikuks vabadust. Ühtlasi esindab ta oma filmis inimtüüpi, keda ma nimetaksin paraproletaarlasteks, inimest, kes on sunnitud tegema oma võimetest ja haridustasemest allapoole jäävat lihttööd ning kellel on ühtlasi õnnetus täie selgusega näha ja analüüsida oma olukorda.

Minna Hindi enda tegelaskujule on „Kolmes pildis…” kontrastiks toodud inglise vabatahtlik töötu, elegantne ja sõnaosav noormees,  kes on elutüdimuse tõttu sooritanud 80 enesetapukatset. Samuti filmi tegelastest ainus, kes pole vaenujalal ajahetkega, kus elab, ning tööga, mida teeb – kellatorni elatanud valvur. Viimane on kõige positiivsem, kuid nagu sellega sageli kaasas käib, ühtlasi kõige igavam karakter.

Kuigi tehnilise teostuse taseme poolest erinevad (ja ka nende tugevad küljed on erinevad), tunduvad Hint ja Klaus filmitegijatena hingesugulased. Neid ühendab sügav ja võltsimatu empaatia oma kangelaste vastu, samuti võime teha oma filmidest  kaasahaarav ja hingekriipiv dokumentaalne tragikomöödia.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht