Paganast puusepp emajumalat otsimas

Jürgen Rooste

Soomlane Paunu puudutab tunnustatud kunsti eelseid tumedaid varje. Tarmo Paunu näitus „Jumal on naine” Tallinna Kunstihoones kuni 2. II, kuraator Maija Koskinen.

Mida arvata soome kunstnikust, kes õigupoolest ei tahtnudki olla kunstnik, puusepp pigem? See oskus on tal tagavaraks ka praegu, nii et nälga ta ei jääks, ka Eesti ühiskonnas oleks tal täitsa respektaabel koht. Lihtsalt vahepääl läks ära kunstnikuks kätte – siin on ta näitus seepärast, et Helsingi Kunstihoone valis ta 2013. aasta kunstnikuks.
Muide, Tiit Pääsuke õpetas talle koolis taevast – nii isand Paunu täpselt ütles Tallinnas, Kunstihoones 8. I õhtul publikuga ringi jalutades, Rainer Vilumaa väikseks Vergiliuseks sel põrguteekonnal … See taeva-õpetus tundub mulle siin oluline. Muidugi, jalutuskäigu lõpu poole tunnistas autor isegi, et ta tunneb end veidi nagu arsti, s.t psühhiaatri juures tugitoolis või diivanil – säärase väikse väljapressimise ees. Teosed ju justkui räägivad enda eest, katsu sa siis seletada. Aga eks pidi pildipiibligi juurde vanasti loo ära rääkima, et lihtsam rahvas, nagu magi, aru saaks. Muide, religioosne võrdlus siin pole sugugi paha, sest seda kogu näitus ju pakubki …
Soome puusepas, kes puusepa poega ei usu, pole vahest miskit imelikku? Jeesuse ülestõusmist kujutava pildi juures rääkis kunstnik, et ei usu Jee­sust: rahvas mõtles selle loo välja, neil oli seda vaja. Soomlaste – ma mõtlen eriti intellektuaalide ja kunstnike-kirjanike – ateismil (või, noh, nagu siin tõestada püüan, et pruugi Jeesuse eitamine kohe ateismi tähendada) on kaks olulist põhjust.
Esiteks too tohutu paganlik pagas, mis meile ja neile kaasa antud. Teiseks vaen riigikiriku vastu. Kujutage ette, kui Eestis oleks 1991. aastal vabadusetuhinas kehtestatud riigikirik. Meiesuguseid pujääne mingi kohustusliku asjaga juba ei murra, eks. Aga üldiselt on see meil siin üks paganlikum maanurgake üldse, kogu maailmas.
Sellest paganlikust vaimust on Paunu näitus ka kantud, suures saalis on nii-öelda altarimaaliks „Ema Päike” – ta omaenda lapseootel naise näo järgi maalitud. Üldse tuleb Paunu turvatunne emast-naisest. Ka maalil „Lootevesi” hõljutab too erilise vaimu kantud voog endas lapseootel naist …
Aga kunstnik ise võib rääkida, mis ta tahab. Seda enam, et Tarmo Paunu rõhutas, et maalid pole päriselt tema, ei kõnele tema lugu. Talle on tähtis too vabadus värvide ja pindade ja kujudega mässata …
Nõnda, kunstniku intellektuaalse kontrolli alt vabastatud materjalis, hakkab olulisimana ikkagi silma just too paganlik maailmavaade. Toosama „Jeesuse ülestõusmine” näitab konkreetset, veidi väikse trolli sarnast inglikest kivi eest ära veeretamas, hauakoopas on lisaks me issandale ka üks naivistlik nahkhiir.
Kui Kunstihoone trepist üles minna, on suurel seinal suurem maal „Kes te olete? Kust tulen mina?”. See on justkui mingi trollide või vanapaganate perepilt, segase mehe autoportree esivanemate vaimudega, kuigi kunstnik võib ju katsuda teisiti seletada. Tegelikult on see meie alateadvus: ühtpidi viibimegi nagu mingis maagilises ajas, koos esivanemate vaimudega, teistpidi juba uues ajastus, neid pisut nagu peljates, salaja teistsuguse maailmaga pettes. Ehkki šamaanid tungivad ka nutitelefonidesse (lugege Mikitat!) …
Ka kahel samanimelisel maalil „Pagana­paar” on kujutatud justkui mingeid trolle, aga muidugi võib siin näha ka lihtsalt soomeugri tahumatuid näojooni. Kui vaadata noid vanu fotosid-maale maainimestest, siis oleks jumal siinkandis otsekui kiire kirvetööga valmis visanud inimkonna äärealade elukad. Mõnel puhul – siinkirjutaja larhvil – on nood soomeugri jäljed tänini nähtavad.
„Ahti” … Too Ahti on natuke nagu mingi „Kalevala” tegelane. Või siis selline valdurmikitalik smugrikuju, kelle pää ongi pungil igasugu veidratest tegelastest, saatevaimudest, kes pärit peletiste-paganate ajast. Mingis mõttes on ta näituse koondtegelane, tolle maailmataju kandja. Ehk veidi paranoilinegi, aga paganluse hoidmine, kandmine tänases maailmas eeldabki vahest veidi paranoiat.
Mõnes kohas mõjub Paunu veidi nagu Paul Gauguini matke – sain aru, et see on sihilik, säärase ülla hullu või võluva uusmetslase poos. Nõnda on soomlane korraga pikkinud oma maalidele postmodernseid viiteid (nt Ilja Repini Ivan Julma maalile), paganlikku poeesiat ja uitkujundeid, modernistide ja naivistide maalikeelt, ühesõnaga, see on kõik üks üsna metsik ja segapidi värk. Tänases kunstis isegi kuidagi eraklik, askeetlik ehk.
Näituse viimane, tagumine ruum, mõjub nagu hipisaal: „Circus Maximus”, „Hübriid”, „Haldjas” „Eleegia”, „Tolmukas”, „Unistaja”. Siin on jälle nagu paganliku maailma ebajumalikud olendid (too haldjas ja hübriid) nagu inimestest deemoniteks ära läinud, siiski õrnust-headust, suuri värve ja suurt tunnet ihkavad elukad. Need on kunstniku enda sisemiste varjude peegelpildid, aga siiski ka täiesti reaalsed vaimudemaailma esindajad.
Iseenesest pole naiseliku alge jumaldamises ju midagi kummalist, saati siis uut. Ema-Päikse kujund on esmane, loomulik. Eluallikas on kunstniku pühendumuse, tema religioosse-vaimse töö keskmes. Tema – alati mitte teadlikult läbi mõeldud – meditatsioonide tulemus on veider olendite maailm, mingi ürgne, animistlik, „Kalevala” algmaterjali maailmataju.
See on siiski animism, millest kristlus üritab läbi tungida, millele kristlus on juba oma jälje jätnud. Juba eitusegi tõttu … Jeesus astub üles ikkagi samasuguse tegelasena, võrdväärsena Ema-Päiksega, paganapaariga, veidrate vampiirlike olenditega pisimaalidel, näkiliste-(loote)vetevaimudega.
Tarmo Paunu ütles ise enda kohta, et ta on tegelikult korralik pereinimene, kes vahel tahab olla metsik – maalib oma ateljees öö otsa, mitte ei ela säärast rock’n’roll-elu. Vähemasti praegu mitte. See korralik pereinimene on aga seestunud kõiksugu paganatest ja kollidest ning kantud ihalusest elu lätte, naiseliku alge järele.
„Jumal on naine” ei ole moodne feministlik näitus, selline nüüdiskunsti kohustuslik peatükk, nagu pääliskirjast võiks oletada. Pigem ulatub see parimail hetkil tagasi akadeemilise või tunnustatud kunsti eelsetesse tumedatesse varjudesse. See ihalus on meil kunstnikuga sarnane, sama isegi, ka mina olen juba ammu otsinud – küll ehk vaimus enam kristlikus maailmas viibides – lunastajakuju naises. Kas me, kõigest mehed ju, selle lätteni ka jõuame? Või ebaõnnestub see meil? Kunstnike, luuletajate … meestena?

26. I kell 14 publikuüritus „Pimekohting kunstiga”, orkestreerib kunstnik Tarmo Paunu. Üritus tasuta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht