Pärnu Vabadussõjas langenute monument, Amandus Adamsoni kõige armsam töö
Kunstnik perekonnaga oma kodus Paldiskis 1928. aastal. Paremalt: Amandus Adamson, tütar Corinna (Kiira), abielus Tampere; tütar Maria Maddalena, abielus Carlsson, poeg Peeter ja abikaasa Eugenie. Repro
Amandus Adamsoni sünnist möödub 12. XI 150 aastat. Tähtpäeva eel huvitub kunstniku tütre mälestustest ja elukäigust kunstiteadlane Jüri Hain.
Maria Maddalena Carlsson, oled sündinud 1922. aastal. Missugused on sinu esimesed mälestused isast?
Sündisin Itaalias Carraras, kus isa tegi marmorgruppi Tartu Pauluse kiriku tarvis. Esimesed mälestused isast on mul päikselised, seotud Itaalia sinitaevaga, loomulikult järgmistelt sealviibimistelt.
Teades, et Pauluse kiriku marmorskulptuur kujutab Kristust, Maarja Magdaleenat ja pimedat, aimub siit ka seos sinu eesnimega. Amandus Adamson tegi Itaalias ka Vabadussõja monumente, pronksitöid. Esimene Vabadussõja-aineline suurteos, Pärnu oma, valati siiski Eestis, kuid osutus teostuskvaliteedilt kehvaks ja kunstnik otsustas Itaalia kasuks.
Itaalias – me olime edaspidi põhiliselt Viareggios ja Pistoias – olid suurepärased meistrid, traditsioonidel põhinev töökultuur. Ja isa ei teinud ainult Vabadussõja monumente. Itaalias valmisid ka Villem Reimani mälestussammas Tartu ja Kreutzwaldi oma Võrru. Töötegemine oli Itaalias erakordselt intensiivne, isa tööpäevad väga pikad ja siis jäi pere jaoks vähe aega. Järjekordse töö valmimise järel viibisime me tavaliselt veel natuke aega Itaalias, puhkuseks. Siis veetis ta palju aega lastega. Nii ongi minu varasemaist mälestustest suur osa Itaaliast, kus viibisin lapsepõlves sedavõrd, et mul olid seal sõbrannad ning itaalia keel hakkas nagu iseenesest külge.
Sinu ema oli sakslanna. Kus ja kunas kohtusid sinu vanemad?
Jälle tuleb nimetada Itaaliat: nad kohtusid Sorrentos, see oli vist aastal 1909. Minu tulevane ema oli käinud seminaris, tahtnud saada kirjanikuks, kuid pidanud leppima lastekantseldamisega ühes maakolkas. Kohalik arst olnud ta austaja, kuid see vahekord katkes ja õnnetu naine otsustas tavakohase kevadise alpimatka asemel sõita hoopis Sorrentosse. Seal nad siis tutvusid.
Bernhard Linde on kirjutanud, et 1904. aastal toimunud eesti esimese kunstinäituse päevil “algas vist ka Amandus Adamsoni uuestisünd rootslasest eestlaseks”. Kuidas sina seda kommenteerid?
Kirjutatakse igasuguseid asju. Näiteks sina oled kirjutanud, et minu vanaisast Israel Adamsonist pole peaaegu midagi teada. Tegelikult niimoodi see pole ja päris rootslane minu vanaisa polnud, seda vähem isa. Niipalju küll, et vanaisa oli pärit Saaremaalt ning sedavõrd kui kunagi oli võimalik kirikuraamatute ja muude dokumentide järgi otsustada, võisid kaugemad esivanemad tulla tõesti Rootsist, kuid seda XVII sajandil. Isa sai Pakri rootslastega väga hästi läbi, kuid ega ta pidanud end nende hulka kuuluvaks.
Sinu saladuslikult kadunud vanaisaga oli seotud kuuldus võimalikust pärandusest Ameerikas. Isegi veel 1938. aastal võeti see teema ajakirjanduses üles.
Israel Adamson läks meremehena Ameerikasse ja võttis osa kodusõjast põhjavägede poolel John Thomsoni nime all. Sõjas näidatud vapruse eest olevat ta saanud maavalduse, mille soodsalt müünud. Aastat neli peale kodusõja lõppu jõudis ta tagasi Euroopasse, viimane kiri, kus ta andis teada peatsest kojujõudmisest jõuka mehena, tuli Marseille’ist ja enam temast midagi ei kuuldud. Mis pärandust sa sealt ootad.
Amandus Adamson sündis Paldiski lähedal, ehitas 1896. aastal Paldiskisse tänaseni säilinud suvemaja ning hiljem veel teise, suurema, mis on hävinud. 1918. aasta augustist elu lõpuni oli siin tema kodu. Ometi on kunstnik maetud Pärnu. Miks nii?
See oli tema enda soov. Vabadussõjas langenute monument Pärnus oli isale kõige armsam: siin on leinajatena kujutatud minu ema ja õde ning poisike, kes trepil istudes pärga punub, on minu vend. Nende lähedal tahtis ta puhata. Seda soovi kinnitas ehk veelgi asjaolu, et viimane tema eluajal püstitatud monument oli Lydia Koidulale Pärnus, selle avamine toimus vaid pisut üle kahe nädala enne tema surma.
Pärnu on hiljemgi teie perele olnud oluline ja, kui ma ei eksi, lõpetasid gümnaasiumigi selle linnas. Pealegi tegi Pärnu muuseum 1942. aastal ulatusliku Amandus Adamsoni teoste väljapaneku, mis kopeeris mõneti temast jäänud ateljee olustikku. Kuidas see kõik teoks sai?
Kui 1939. aastal sõlmiti baaside leping, siis venelased olid kiiresti Paldiskis ning meie söögisaali majutati kolmkümmend sõdurit ja ema magamistuppa veel kolm lendurit. Elu muutus päris väljakannatamatuks, ema läks komandandi juurde õigust nõudma ning need sõjaväelased paigutati mujale, asemele tulid kolm viisakat meremeest. Veel keerulisemaks läks aga siis, kui tsiviilelanikkond viidi Paldiskist välja ja meil oli suurem mure, kuhu isa ateljeest asjad viia. Saime kokkuleppele Pärnu muuseumiga ning sinna läks kaks vagunitäit kunstiteoseid ja esemeid. Muuseumi direktor Elsbet Parek oli vastutulelik ja mõne aja pärast sai muuseumi ühes suuremas saalis kujundatud Amandus Adamsoni näitus-ateljee. Ma tean, et sina ise seda ei mäleta, kuid võin kinnitada, et sa nägid seda näitust.
1941. aastal sain Pärnus tõesti gümnaasiumi lõputunnistuse ning asusin seal peatselt ka tööle, linna perekonnaseisuametisse. Juba Saksa ajal sai minust aga sekretär linnapea juures. Emale anti korter Supeluse tänaval, Roosi tänava nurgal asuva maja alakorrusele.
Sina jõudsid ju käia veel Tartu ülikoolis, enne kui elukäik Eestist eemale käändus.
Ülikooli astusin kohe peale gümnaasiumi lõpetamist, seal käimisega oli asi keerulisem, kuna oli tarvis elatist teenida. Siiski, koos Karin Sellinguga, tänase Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Richard Villemsi tädiga muuseas, hakkasime segaste aegade kiuste õppima midagi jäävat ja elukauget – nimelt kreeka keelt.
Elsbet Pareki mälestustest teame, et hulk Amandus Adamsoni teoseid hävis Pärnu pommitamisel 1944. aasta septembris, kui kolmekorruselisest muuseumihoonest jäid alles ainult suitsevad müürid. Selleks ajaks olid sinu ema ja õde juba tagasi Paldiskisse läinud, kus elasid elu lõpuni, ning sina Eestist lahkunud. Kuidas sa ära sõitsid?
Pärnus sekretäriks olles pidin iga nädal ametiasjus Tallinnas käima. Ja siis pakuti mulle pealinnas tõlgi kohta, mille võtsin vastu. Olin tõlgiks ka kaitsepolitsei liinis, mis muidugi oli halb. Minu peamine tegevus oli seotud ainult paberite tõlkimisega, kuid vahel sai ka midagi kasulikku ära teha. Sa vist tead, et suutsime lühendada sinu ema vangistusaega Patarei vanglas. Eestist lahkumine oli ette nähtud minu ametikoha tõttu, kuid see polnud peamine. Ma tahtsin ära, sest mul puudusid illusioonid järgneva suhtes Eestis. Esialgu läks sõit Saaremaale, sealt edasi pidime minema Saksamaale. Valitses juba keskmine segadus, veel anti välja mitmesuguseid ametlikke pabereid, mida ka mina välja kirjutasin, veel kontrolliti neid, kuid asjad ei läinud enam etteplaanitud rada. Olin juba järjekorras Saksamaale suunduvale laevale minekuks, kui laeval puhkes tulekahju ning sajad inimesed pöörati tagasi. Siis kohtusin kooliõega Tallinnast Elga Eliaseriga, kes suure vaevaga Saaremaale oli jõudnud ning teatas, et ei sõida mitte mingil juhul Saksamaale, tuleb minna Rootsi. Kergelt see ei läinud, kuid peatselt me Rootsi jõudsimegi.
Rootsis jätkasid sa õpinguid kõrgkoolis, astusid Skandinaavia vanimasse Uppsala ülikooli. Selles linnas on su kodu tänini. Mida sa ülikoolis õppisid?
Minu gümnaasiumi lõputunnistus oli jäänud maha Eestisse, kuid sellest ei tehtud erilist küsimust. Mul tuli lõputunnistuse hinded ise kirja panna ja Ott Villems, teie tänase teaduste akadeemia presidendi onu, andis mulle nõu, et ma liiga häid numbreid kirja ei paneks – see võivat näida kahtlane. Nuputasin siis, et mis ained seal kirjas olid, ning vaatasin, et hinded saaksid keskmised. Rootslased olid väga vastutulelikud, ega neid numbreid eriti ei vaadatud ja tee ülikooli oli vaba. Õppimisel langes minu valik prantsuse keelele.
Kuid nüüd mulle tundub, et räägime liiga palju minust, pidime ju rohkem isast rääkima.
Sa nägid isa modelleerimas, nii Itaalias kui Paldiskis, kuid Amandus Adamson on tuntud ka maalijana, peamiselt marinistina, kelle loomingus on oluline koht ka Itaalia rannavaadetel. Nägid sa teda Itaalias mererannas maalimas?
Itaalias ma teda maalimas ei näinud. Mäletan küll maalimist Paldiskis. Isa võttis maalitarbed kaasa, mina ja meie krantsitõugu koer läksime ühes, mina korjasin lilli ja isa maalis. Üldiselt ei teinud ta seda pikalt ning maalid valmisid ateljees. Ja ilmselt said need sageli nähtu põhjal, muljete järgi lõuendile kantud. Tema suure töötoa kõrval asuvas ruumis olid suured seinamaalid, ühes seinas vahutav laine, mis nagu sööstis tuppa, teisel seinal Napoli laht kuuvalguses. Oled sa näinud kunstnikku maalimas pimedas öös?
Aastaid tagasi ütlesid, et sinu sünnimaa on Itaalia, isamaa Eesti ja kodumaa Rootsi. Kas arvad nii ka praegu?
Kuigi ma kunagi vist midagi sellist ütlesin, siis täna tundub see natuke kõrgelennulisena. Olen viimastel aastatel varasemast tihedamini käinud Eestis, peatudes tavaliselt pikemalt Pärnus. Eestis on minu noorpõlvemälestuste maa, vanemate hauad, Paldiski maja, isa looming. Vanemate sõprade ja tuttavate read on aastatega kahjuks hõrenenud, kuid rõõmustavalt on lisandunud uusi, huvitavaid inimesi. Rootsis on minu Uppsala kodu, kolm last ja üheksa lapselast. Seda kõike on palju, vahel sooviksin olla mitmel pool korraga, seda ka Eestis. Isa 150. sünniaastapäeval olen igal juhul isamaal ning kindlasti Pärnus.