Õpetaja Tõnis Vint

Kapitaalset süvauuringut, teadustöid mitmes valdkonnas ootab Meistri looming, aga ka tema ühiskondlik roll Eesti kultuuris vajab põhjalikku käsitlemist.

LEONHARD LAPIN

Meie hulgast on lahkunud silmapaistev isiksus, geniaalne kunstnik, mõtleja, hea õpetaja, südamlik inimene. Ta oli ka minu õpetaja 1970ndail, seejärel pikki aastaid hea sõber. Meid lahutas vaid tema kaksteist aastat kestnud raske haigus, sest ma ei söandanud vaevatud Meistrit oma tühise isikuga tülitada. Siinkohal ei tohi unustada Tõnis Vindi truud naist Evat, kes kogu selle raske aja tema eest hoolitses.

Seostada Tõnis Vinti üksnes graafika ja õpetamisega oleks väga kitsas arusaamine tema kohast Eesti kultuuris. Kohtusin Tõnis Vindiga 1967. aastal tema Harku tänava kodus, kus elasid koos kõik Vindid: vend Toomas, õde Maara, Tõnise abikaasa Mare ja Toomase abikaasa Aili.

Tõnis Vint lõpetas ERKI 1967. aastal, meie kohtumine oli avangardi teatepulga üleandmine noorematele, minule ja Gunnar Meierile – kunstirühmitusest ANK kasvas välja SOUP 69. Tõnis Vindi juhtimisel korraldas ANK koolis igal kevadel iseseisvate tööde näitusi, mis jahmatasid professoreid oma eksperimentidega. Siinkohal ei saa jätta kiitmata rektor Jaan Varest, kes toetas noori, manipuleerides võimudega. Meie jätkasime seda tava ja kutsusime ellu tollal uudse happening’i traditsiooni. Tõnis Vint oli selle tegevuse hall kardinal: ta innustas meid ja andis meile head nõu.

1970ndail kohtusime väga tihedalt tema Mustamäe korteris, kus kõik olid teretulnud. Abikaasa Mare kostitas külalisi ja elas koos Meistriga üle tüütute tüüpide külaskäigud, kusjuures nende hulgas luusis ringi nii mõnigi julgeoleku koputaja. Tõnis Vint ei peljanud okupatsioonirežiimi, tema seisukoht toimuva suhtes oli kindel. Kui ma 1972. aastal Nõukogude armeest naasnuna kõnelesin talle seal valitsevast korralagedusest, tulime järeldusele, et NSVL kukub kokku sajandivahetusel.

Tõnis Vint 22. IV 1942 – 22. VI 2019

Kaido Vainomaa

Analüütilise meelega Tõnis Vindil oli hea ettenägemisvõime – koos Meistriga vaadati räpasest olevikust tulevikku. Tõnis Vint kultiveeris oma loomingus rafineeritud esteetikat, kunstiametnikud heitsid seda talle ette. Seesugune meelelaad kandus üle paljudele õpilastele. Vindi õpetus ei piirdunud ainult kunstiga, vaid ta oli tõsiselt huvitatud arhitektuurist ja paljust muust. Meistri raamatukogu oli suur ja huvitav, ka külalised täiendasid seda pidevalt – teretulnud oli igasugune uus info mis tahes vallas. Tema kodus ei korraldatud joominguid ega orgiaid, Tõnis Vint oskas külalisi vaos hoida ja estetiseerida. Ta ei tülitsenud ega sõimelnud, aga ei sallinud lollust ja labasust. Ta õpetas meile selget meelt.

1970ndail tärkas Tõnis Vindil huvi Kaug-Ida kultuuri vastu ning kohe hakkas ta seda vahendama ka õpilastele. Kui Linnart Mäll õpetas mulle oriendi mõttemaailma, siis Tõnis Vint viis mu kokku selle esteetikaga, mida olen oma loomingus ka rakendanud. Meister mitte ainult ei kõnelenud ega joonistanud ida vaimus pilte, vaid realiseeris Mustamäe paneelkorteris 1973. aastal kõrgesteetilise tühja voolava ruumi kontseptsiooni. Ta kõrvaldas ruumidest uksed, värvis valgeks seinad, laed ja põrandad, kus olid üksikud mustad elemendid ja märksüsteemid, nagu tema selle aja graafikaski. Mare Vint pidi alatasa valged põrandad lapiga üle käima, sest majas käisid külaliste hordid. Tema tühja ruumi kontseptsioon koos piltidega korterist avaldati 1974. aastal almanahhis Kunst ja Kodu ning idee levis suure tiraažiga venekeelse väljaande kaudu üle Nõukogude Liidu. Olin üllatunud, kui nägin hiljem Moskvas ühe kunstniku samas laadis kujundatud korterit. Kulda ja karda armastaval Venemaal oli see tõeline ime!

1970ndail oli Tõnis Vint Pariisi 1925. aasta maailmanäituse stiili art déco maaletooja, meie graafilise disaini, moekunsti, sisearhitektuuri ja arhitektuuri vallutas see 1980ndail. Sellega oli Eestis alanud postmodernism. 1973. aastal oli Tõnis Vint avangardi esimese suurema näituse „Saku 73“ idee autor ja peakorraldaja. Tänu tema teadlasest isa sidemetele toimus see Saku uurimiskeskuse suures hallis. Näitus avati suurejooneliselt, selle patrooniks oli üks tollaseid kompartei juhte Edgar Tõnurist, ent pärast ekspositsiooniga tutvumist sundisid „kutsutud ja seatud“ organid meedia vaikima.

Ometigi külastasid näitust sajad inimesed, kohale sõideti ekskursioonibussidega. Just see näitus avas meie kunstielu järjekordsetele uuendustele.

Oma arhitektuurihuvi teostas Tõnis Vint 1976. aasta märgilises „Mandala majas“, mida eksponeeriti Tallinna Kunstihoones näitusel „Eesti monumentaalkunst“, ning aastail 1976–1978 loodud yin-yang-majade joonistustes. Neis töödes on ta maailma mõõtkavas pioneer, sest analoogilisi projekte hakati postmodernistlikus arhitektuuris looma hiljem.

Veelgi suurejoonelisema linnaehitusliku ideega tuli Tõnis Vint välja Eesti Ekspressis (16. IV 1993): tema soov oli rajada Naissaarele kõrghoonestusega rahvusvaheline majandus- ja ärikeskus. See kõrgtehnoloogiline projekt oli tehnoparkide eelkäija, kuid jäi realiseerimata saare väärtusliku looduskeskkonna hoidmise nimel. Pärast Eliel Saarise 1913. aasta Suur-Tallinna projekti on see olnud vaieldamatult teine XX sajandi suurejooneline linnaehituslik idee. Meistri arhitektuuriideed ei lõpe siiski eelnimetatutega. 2001. aastal tuli ta almanahhis Ehituskunst välja järjekordse, seekord Euroopat hõlmava ideega luua Suur Draakon, Nord-East Express, suur raudteeühendus Helsingi, Peterburi, Tallinna, Riia, Vilniuse, Varssavi, Berliini, Amsterdami, Brüsseli, Pariisi ja Londoni vahel. See draakoni kujuga projekt ei tähendanud Tõnis Vindile üksnes rahvaste füüsilist ühendusteed, vaid võimsat energiavoogu Euroopa suurlinnade vahel, kui mandril kõrvale jäänud piirkond on liidetud taas keskusega, nagu oli omaaegse Hansa Liidu ajal. Meister ei talunud provintslikkust, vaid käsitles maailma erinevaid kultuure sidudes. Nüüd käibki samalaadse raudteeühenduse Rail Balticu rajamine.

Tõnis Vint suhtles Nõukogude ajal pidevalt oma sõprade ja õpilastega Baltimaade pealinnadest, Leningradist, Moskvast, Kiievist, Minskist, Jerevanist, Varssavist, Prahast, Helsingist, Stockholmist … „Kodanliku natsionalistina“ ei saanud Tõnis Vint küll reisiluba, ent elas oma kodus rahvusvahelist elu, olles ühtlasi nooremate kunstnike innustaja osalemaks iseseisvalt ja võimude kiuste rahvusvahelistel näitustel. Mitte ühelgi teisel kunstialal ei ole eestlased saanud nii palju rahvusvahelisi auhindu kui graafikas.

Rahvusvahelise kandepinnaga on ka Tõnis Vindi 1972. aasta erakordne avastus, unikaalsed Lielvārde liivi vööd, üks keerukamaid geomeetrilisi ornamente maailmas. Kunstnik avastas neil märkide keele, mis viitab kaugele tsivilisatsioonile enne meid. Ta tutvustas agaralt oma avastust kõigile huvitatuile, lätlased tegid sellest isegi filmi, ning paljude kunstnike, eriti tema õpilaste loomingus võib kohata liivi märgisüsteemi mõjutusi. Samal ajal süüvis soome-ugri mütoloogiasse teinegi eesti kunsti suurkuju Kaljo Põllu, muusikas liikus selles suunas silmapaistev helilooja, regilaulu elluärataja Veljo Tormis.

Kapitaalset süvauuringut, teadustöid mitmes valdkonnas ootab Meistri looming, aga ka tema ühiskondlik roll Eesti kultuuris vajab põhjalikku käsitlemist. Muusikas ja kirjanduses on meie suurkujude loomingut uuritud palju põhjalikumalt kui visuaalses kunstis. Ometigi on Tõnis Vindi elu ja looming võrreldav Uku Masingu, Voldemar Panso, Jaan Krossi, Veljo Tormise, Lennart Mere, Linnart Mälli, Eri Klasi omaga.

Vana Kaug-Ida mõttetera ütleb, et igavene elu on võimalik vaid õpilaste kaudu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht