Omand kohustab

Vano Allsalu: „Varasemaga võrreldes on toimunud oluline nihe kunstnike liidu eneseteadvustamisel majandusorganisatsioonina.“

REET VARBLANE

Täna kella 10–17 on Estonia kontserdisaal kunstnike päralt. Toimub järjekordne EKLi suurkogu, et siis pärast pidulikku ja asjalikku õhkkonda ehk siis pärast ajakohastatud põhikirja vastuvõtmist, presidendi, asepresidendi ja volikogu valimist, varem kokkulepitud ning spontaanselt tekkinud ettekannete ja sõnavõttude kuulamist siirduda Arsi majja Pärnu maanteel, et jätkata avatud ateljeede õhtuga.

Kolm aastat on läinud välgukiirusel ning Vano Allsalu presidendi ja Elin Kard asepresidendina on andnud nõusoleku jätkata.

Mis on osutunud EKLi juhtimises kõige suuremaks komistuskiviks?

Vano Allsalu: Kui alustada kõige negatiivsemast, siis mõned kinnisvara ja üürivõlglastega seotud vanad jamad, tupikusse jõudnud külmunud probleemid ja konfliktid. Liidu hoonete vilets olukord. Mõnestki murest räägiti volikogus juba kümme-viisteist aastat tagasi, aga lahendamine muudkui lükkus edasi või alustati seda valest otsast.

Vahel küsivad meie liikmed, kas EKL ikka peab tegelema nii palju majandusasjadega, olema majavalitsus. Muidugi peab, sest sealt tulevad vahendid tegevuseks ja keskkond kunsti loomiseks ja näitamiseks – üldjuhul kunstiteost kuuse all või kohvikus valmis ei tee …

Oluline on rõhutada, et loojaid ühendava ja nende huve kaitsva mittetulundusühinguna ei saa EKL regulaarset tegevustoetust, rääkimata vahenditest hoonete korrashoiuks. Erand on vaid loovisikutoetuste ehk pearahaga kaasnev administreerimistasu.

Kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali oluline panus on loovisikutoetuste ja stipendiumide ning kunstnikupalga rahastamise kõrval liidu galeriide näitusetegevuse toetamine. Mis tahes muu EKLi põhikirjalistest eesmärkidest lähtuv tegevus on rahastatud eelkõige omavahendite arvelt, millest 75% annab ruumide väljaüürimine. Liikmemaksust tuleb 1,5%.

Kas kunstnike liit on rikas miljonikäibega kontsern, kellel on taskud raha täis, nagu vahel on lehest lugeda? Tõepoolest, päris uhke on omada kaht suurt maja pealinna esindusväljaku ääres ja ühte vanalinnas, endisest Arsi kunstikombinaadist rääkimata. Nendesse hoonetesse investeerimine on aga juba veerand sajandit olnud, pehmelt öeldes, puudulik. Katkine fassaad on pealispind: amortiseerunud tehnosüsteemid või läbisadavad katused ei torka silma. Rentnikeks on hinnatundlik kunstirahvas, ehitus ja remont maksavad aga halastamatut turuhinda. Kui Saksamaa põhiseaduses on otsesõnu öeldud, et omand kohustab (Eigentum verpflichtet), siis meil jääb see tõdemus justkui omanikuks olemise glamuuri varju.

Mure sai alguse nõukogudeaegse kunstifondi süsteemi kadumisest. Seda süsteemi toitsid teadupoolest nii üleliiduline raha kui ka defitsiidimajanduse tingimustes valitsenud suur nõudlus kunstitoodete järele. Teistes kultuurivaldkondades oli finantseerijaks eelkõige riik, riigikorra muutudes korjati n-ö lahtised otsad üles ja elu läks edasi. Ebaproportsionaalselt suur osa vastutusest langes märkamatult (?) kunstnike liidu õlule, eriti ateljeede-töökodade-laoruumide osas.

Kunstivaldkonnas tegutsevatele loov­isikutele ja -ettevõtjatele EKLi pakutavad soodsad võimalused ja teenused, nagu näitusevõimalused galeriides, ateljeed ja töökojad, ei ole üldjuhul piiratud liidu liikmeskonnaga, erand on seni üksnes Vabaduse väljak 6 ja 8 hoones asuvad ateljeed. EKLile kuuluv loometaristu on eelkõige valdkonna kui terviku käsutuses.

Millega oled ise kõige enam rahul?

Peatselt algavad Tallinna Kunstihoone fassaadi renoveerimistööd. Nende rahastamisallikas on mõne kuu eest Eesti Kunstimuuseumi ja SA Tallinna Kunstihoone Fondi vahel sõlmitud leping, mille kohaselt muuseum ostis riigi toel kunstihoone kollektsioonist 40 teost. Muuseas, see kunstikogu tuli ka omal ajal kunstnike liidult. Igatahes on võit-võit-olukorrad võimalikud ja see lisab optimismi.

Juhatuse peaeesmärk on olnud EKLi tegevuse, struktuuri ja seisukorra kaardistamine ja mõtestamine. On toimunud oluline nihe EK-i eneseteadvustamises majandusorganisatsioonina. Kui seni on sobinud liitu iseloomustama eelkõige sõnad „intuitiivne“ ja „traditsiooniline“ (majandustegevuses ka „kaootiline“), oleme üritanud tuua mängu selliseid kvaliteete nagu süsteemsus, efektiivsus ja kaasaegsus, andes endale aru, et muudatuste elluviimine on aega ja püsivust ning eri vaatenurkade arvestamist nõudev protsess. Loomingulisus, ideede, vaadete ja tegevuse mitmekesisus, vahest ka boheemlikkus – ka sellele peab jääma oma eluõigus – eriti kui räägime EKLi kultuuri poolest.

Elu on käima läinud Arsis ja Muhu kunstitalus. Jätkuvalt sisukas ja hea­tasemeline on näitusetegevus EKLi neljas galeriis. Vabaduse väljaku 6 keldris, endises kolikambris tegutseb nüüd EKA galerii.

EKL on organisatsioonina tugevnenud nii meeskonna uuenemise kui ka ekspertide kaasamise kaudu. Oleme panustanud inimestesse, nende ideedesse ja pädevusse, sest ainult sealt tulevad edasiviivad lahendused, sünnib uusi väärtusi. Oleme koos Elin Kardiga juhtinud liitu tõepoolest tegusa ja töise tandemina, samuti on meil olnud igati konstruktiivne koostöö volikoguga ka kõige keerukamates küsimustes.

EKLi viimaste aastate suurim infrastruktuuriprojekt on Arsi kompleksi ühendamine kaugküttega: enam ei pea kartma, et amortiseerunud katlamaja mõnel talvepäeval majatäie rahvast külma kätte jätab. Ja analoog vaimselt poolelt: 6. mai suurkogul esitleme põhjalikult ajakohastatud põhikirja projekti.

Ja loomulikult rõõmustab areng, mis toob otseselt leiva kunstnike lauale: kunstnikupalga sisseseadmine, kunstiteoste tellimise seaduse alusel toimuvate kunstihangete arvukus. Rõõmu valmistab, kui kolleegid on oma kunstnikueluga rahul. Vahel nad ikka on ka.

Viimasel ajal on palju juttu olnud kunstniku töö tasustamisest, sellest, et kunstnik peab saama näitusel esinemise eest tasu. See on eelkõige kunstiinstitutsioonide pädevuses, aga kas kunstnike liit kui katusorganisatsioon saab kaasa aidata, et see süsteem tõesti toimima hakkaks?

Ka kunstnike liit oma nelja galeriiga on kunstiinstitutsioon. Liit pooldab igasuguse töö tasustamist, sõltumata valdkonnast, ametikohast ja asutusest. Kunstnike liidu ja kultuuriministeeriumi koostöös algatati 2005. aastast siiani toimiv galeriide toetusmeede, alates käesolevast aastast on galeriide toetusmeetme abikõlblikud kulud ka honorarid, stipendiumid ja töötasud ning nendega seotud maksud. Kultuuriministeeriumi galeriide meetmest saadud toetuse abil alustavad liidu galeriid sel aastal esimesena siinsetest galeriidest kunstnikele esinemistasu maksmist. Kaasaaitamine katusorganisatsioonina on ka eeskuju näitamine ja tähelepanu tõmbamine asjaolule, et kunstnikud üldjuhul oma töö eest tasu ei saa. Liidu galeriides toimub ainuüksi 2016. aastal 69 näitust, kus osaleb 82 kunstnikku, lisaks paar suuremat grupinäitust, mistõttu välise abita ei ole võimalik ka sümboolseid tasusid maksta.

Ateljeed on ikka olnud mureküsimuseks, 1980ndail kujunes linnaga koostöös välja süsteem, et uusrajoonides viimaste korruste korterid olid ka ateljeed või ateljeekorterid. Praegu on ateljee saamisel peamiselt kolm võimalust: kui Tallinna Kunstihoones peaks ateljee vabanema, aga ega seda just ülearu tihti ei juhtu; kuigivõrd endises Arsi majas ning kolmas on juba kunstniku enda asi, kuhu ja kui suurt pinda ta üürib. Kas EKL saab midagi teha, et see süsteem oleks paindlikum ja noored kunstnikud leiaksid endale tööruumi?

Usun, et praegu leiab küll noor kunstnik endale Arsis või Hobusepea 2 majas tööruumi – kui mitte päevapealt, siis väikese ooteajaga. Oluline pole üksnes ruum, vaid ka kunstnike koosolemine, kunstnike maja efekt.

Arsis saab üürida ruume ka lühiajaliselt, näiteks näituse ettevalmistamiseks. Ühisprojektideks saab taotleda 200 m² projektiruumi jne. Kuuldavasti on Ars oma mõistlike hindadega juba hinnatud nende loomeinimeste seas, kes on sunnitud lahkuma liiga uhkeks ja kommertslikuks kasvanud loomekeskustest ja -linnakutest. Ja meil on siiani ka üheksa linnaateljeed!

Elu Arsi majas on märgatavalt aktiivsemaks muutunud: „Tegusad teisipäevad“, projektiruum Rundum jne. Kas Arsist võiks saada samasugune publikumagnet, nagu on Telliskivi keskus? Mida selleks veel teha?

Meie ettekujutuses ühendab XXI sajandi Ars innovatsiooni ja ajaloo, praegusaja kogemused ja tehnoloogia ning traditsioonilised meistrioskused. Visioon on selline, et nüüdisaegse loomelinnaku keskmeks on kunstnike stuudiod, töökojad ja galeriid. Teenuste ja ressursside ristkasutus toetab efektiivsust, loomeinimeste kokkupuutes sünnivad uued tooted ja teenused. Lisaks hariduslikud ja meelelahutuslikud funktsioonid, muidugi ka söögi- ja joogikohad.

Kui hästi läheb, kuulutame selle aastanumbri sees välja arhitektuurikonkursi, millele peaks järgnema detailplaneeringu kehtestamine ja arendustegevus.

Mis saab Ku-Ku klubist? Eemalt vaadatuna on seis praegu nutune.

Keeruline, aga mitte lootusetu. Valmimas on muinsuskaitse eritingimused kogu hoonele, meie alaliidu, kujunduskunstnike liidu initsiatiivrühma toel liigume sisearhitektuurilise lahenduse konkursi poole.

Meenutan, et meie algseks plaaniks oli tagada klubi katkestuseta töö: esialgu menüü, programmi ja atmosfääri uuendamine, kunagi hiljem põhjalik renoveerimine. Läks aga teisiti. Eelmise operaatori lahkumise järel paljastus selline lahingutander, mis sujuvale üleminekule kriipsu peale tõmbas. Pätsu-aegsed torustikud, hoovist klubisse nirisev vihmavesi, vajadus viia ruumid kooskõlla tänapäeva ehitus- ja ohutusnormidega – see kõik viib meid eespool juba käsitletud murede maailma. Mis kõige olulisem: meil on ka üks vapper operaatorikandidaat, kellega peame läbirääkimisi.