Oleme siin selleks, et elada

Annika Haas on andnud sõna portreteeritavaile ja nood on saanud ennast näidata. Portree pole vaid ilupilt, selles peab olema natukene rohkem kui killuke portreteeritavat.

MARTIN BUSCHMANN

Annika Haasi näitus „Kasvuhoone­efekt“ Juhan Kuusi dokfoto keskuses kuni 26. IX.

Mulle meeldivad head asjad, aga heade asjadega on pidevalt üks häda – need on ootuspäraselt head. Just sellised, nagu arvad nad olevat, ja seetõttu on üllatusmoment peaaegu välistatud. Seekordne Juhan Kuusi dokfoto keskuse Annika Haasi näitus „Kasvuhooneefekt“ on õnneks erand.

Kohe sisse astudes langeb pilk portreedele noortest, kes poseerivad enamasti poollagunenud kasvuhoonete ees või sees. Fotod on ehedad ja pole mingit kahtlust, et mure, mis peegeldub noorte nägudel, on autentne. Ehedust olen ma Annika Haasi fotode juures alati väga hinnanud. Ja olgem ausad, Haas näeb selle tarvis ka vaeva. Kontakti ei saavutata hetkega ja siit koorub välja pikemaajalise projekti üks suuri eeliseid: portreteeritavad on hakanud fotograafi usaldama ning ka vaataja tajub seda.

See näituseosa annab möödaminnes vastuse ka küsimusele, mida algajad fotograafid tihti esitavad. Kuidas pildistada tundeid? Vastus on tegelikult lihtne: tundeid saabki pildistada siis, kui neid julgetakse välja näidata. Õnn, mure – vahet pole. Selleks et julgetaks pugeda välja oma igapäevase maski tagant, peab eelkõige teist inimest usaldama.

Ruumis ringi vaadates tunnen mingil hetkel, et olustik on kuidagi nagu natukene tuttav: ümber nurga piiludes märkan, et portreteeritavaks on saanud ka kasvuhooned ise. Kasvuhooned ja aialapindus toob kusagil kuklas esile seose Annika Haasi projektiga „Lennuki­vaatlejad“ (2014–2016), kus ta käsitleb nõukogudeaegsete suvilate ehk datša’de aega. Ühes vormis on see küll kadunud, kuid tõstab kõikvõimalike mikrotalupidamiste valguses taas pead. Ei olegi palju vaja, et mõtted läheksid uitama lapsepõlve radadele, kus sai tuttavate suvilates aega veedetud, ning näituse helilitaust tuulekohina ja veevulinaga aitab sellele vaid kaasa.

Annika Haasi visioonist lähtunud Elo Liivi ja Uko-Aija Heintalu ehitatud kasvuhoone ühildub igati näitusega.

Pressifoto

Aga igale unelemisele tuleb kord lõpp. Ohkan ja suundun esimese videointervjuu ekraani poole. Ausalt, no ma ei armasta neid intervjuuosasid. Mul pole iseseisvate videotööde vastu midagi (ka siis, kui intervjuu on iseseisev videotöö), aga fotonäitustel on mul alati tunne, et see on nagu külge poogitud osa. See nagu peaks olema, sest muidu ei saa aru, millest on jutt. Veel hullem, kui video on üles ehitatud küsimuse-vastuse vormis ja küsitletav on keskmiselt krampis eestlane. Siis on mul alati tunne, nagu sunniksin neid rääkima. Ei ole meeldiv kogemus.

Ja siit tulebki suurim üllatus: Annika Haas on küsitlenud inimesi, kellega tal on olnud ilmselgelt suurepärane side. Mitte hetkekski ei teki mul tunnet, et olen võõras, kes noortelt vastuseid välja pressib. Oh ei, ma olen oma. Ja noored tunnevad ennast täiesti vabalt. Andke andeks, enam rohkem oma inimene ei saa olla, kui vestluspartner (jah just nimelt vestluspartneri tunne tekibki) teatab sulle rahulikult, et (tolleaegsel) keskkonnaministril oli teatud teemadest täiesti „pohhui“. Oleksin tahtnud vestluspartnerit lohutada, et ära muretse, kui ministrid oma suhtumist ei muuda ja uus põlvkond peale kasvab, hakkab äratuskell nagunii helisema. Paraku on see tehniliselt ilmvõimatu.

Vaatan ära ka teise ja kolmanda video. Enam paremini vist ei saakski kolmekümmet minutit sisustada.

Pärast neid kolme intervjuud näitus muutub, vähemalt minu silmis: nüüd vaatan kõiki pilte teise pilguga. Nüüd olen nagu oma, mitte ainult nendega ühes ruumis olev isik, vaid oma inimene, kellega nad on just omi mõtteid jaganud. Ka piltide all esitatud noorte laused saavad hoopis teise tähenduse. Täpsemalt öeldes: tähendus on sama, suhtumine on teine. Enam ei ole see lausejupp lihtsalt silt pildi all. Mingil seletamatul moel saavutan vaatajana portreteeritavatega kontakti ja mõistmise ja see on üpriski harukordne.

Samuti on näitusega veel üks huvitav lugu. See ei ole enam Annika Haasi näitus, see on nende noorte näitus. Haas on astunud täiesti viisakalt kõrvale ja lasknud neil rääkida, jäädes ise täiesti teadlikult vahendaja rolli. Ja see toimib imeliselt.

Nii tore, kui ka sees ei oleks, astun lõpuks välja ja sean oma sammud väljas eksponeeritud kasvuhoone juurde. Selle on Annika Haasi visioonist lähtuvalt ehitanud Elo Liiv ja Uko-Aija Heintalu taaskasutatavast materjalist. Näitusega ühildumine on täielik: nüüd olen ka mina koos noortega kasvuhoone juures. Minu peegeldus peegeldub nende kõrval. Lükkan nina vastu klaasi ja avastan teisel pool kasvuhoonet valmis tomatid. Kuna kasvuhoone on suletud, siis kättesaamatuks need jäävadki. Jääb ju paljudele teistelegi praeguses maailmas tervislikum toit kättesaamatuks, hoolimata sellest, et poelettidel võib see isegi olemas olla.

Ka järgmistel päevadel pöörduvad mu mõtted ikka uuesti ja uuesti näituse juurde tagasi. Tõepoolest, Annika Haas on taas teinud imelise näituse. Ta on andnud sõna portreteeritavatele ja nood on tõepoolest saanud võimaluse ennast näidata. Portreefotograafid unustavad selle üsna tihti ära: portree pole vaid ilupilt, selles peab olema natukene rohkem kui killuke portreteeritavat.

Teine tõdemus, milleni jõudsin, on see, et äkki ei olegi video fotonäitusel nii paha. Kui see on suurepäraselt tehtud ja täidab oma rolli, siis võiks see suisa (alati) olemas olla.

Kolmandaks tuli mulle (taas) pähe, et äkki peaks kilekotile kuulutama boikoti, ilma igasuguse naljata. Lihtsalt ei kasuta ja kõik, vähemasti mitte näitustel. Saan aru, et kilekott kunstinäitusel on võib-olla ainult minu probleem, aga kindlasti on keskkonnateemade ilmestamiseks ka teisi sümboleid.

Neljas mõte ei ole üldsegi minu mõte, vaid jäi mulle näituselt silma ja jagan seda siinkohal hea meelega. Liisa (18): „Ma olen inimene. Ning kui oli jaksu, et rikkuda, siis peab jaksama ka korda teha, või vähemalt proovima. Me tulime siia selleks, et elada, ja mina tahan seda ka homme, ülehomme ning üleülehomme.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht