Oksjonid 2007

Piia Ausmanit k?leb Reet Varblane

Haus jätkab läbimõeldud valikuga oksjonite korraldamist, kuigi oksjonirohkus ei soodusta kvaliteeti.  

 

 

Hausi galerii on kümme aastat oksjoneid korraldanud. See on ju üsna pikk aeg. Mis on selle aja jooksul kõige rohkem muutunud?

Kõige enam on muutunud raha ja kunsti suhe, aga ka klientide maitse-eelistused ja tööde valik, mida oksjonite vahendusel pakutakse. Oksjonikollektsioonid on muutunud mitmekesisemaks nii laadilt kui tehnikalt. 

Juba esimestest sammudest oleme püüdnud väärtustada head kunsti ja mitte kaasa minna laiatarbemaitsega, nn kassipildi müümise teed. Kunstnikudki olid algul meie valiku suhtes skeptilisemad. Ikka püüti soovitada müügikindlamaid pilte. Mäletan, et valisime Evald Okase ateljees töid ja ta eelistas ise galeriisse pakkuda just lillepilte. Meie olime teisel arvamusel. Oleme püüdnud alati kunsti intrigeerivamat poolt välja tuua, head kunsti tutvustada. Piltidest hinge leida, seda seletamatut miskit, mis õigustab meie kunsti olemasolu.

 

On sul meeles, mis oli väljas oksjonil kümme aastat tagasi?

Esimene oksjon 1997. aasta sügisel oli meie jaoks väga suur eksperiment. Haus sai rajatud ju ikka kaasaegse kunsti galeriiks. Oksjonit koostades läksimegi eelkõige nüüdiskunsti teed, püüdes pakkuda teoseid, mis on tunnustatud, eksponeeritud näitusel, kataloogides, saanud preemiaid.  Töid, mis olid erilised. Graafikutelt näiteks oli väljas terve hulk biennaalidel auhinnatud, kataloogides reprodutseeritud töid. Esimeses valikus oli vaid  kolmandik pühendatud Pallase kunstnikele. Tööd pärinesid tol ajal põhiliselt antiigivahendajate kapitagustest. Oksjonil oli vaieldamatult suurem huvi just meie vanema kunsti vastu. Kaasaeg on siiski palju kättesaadavam ning oksjonil konkureerimise tarvidus palju väiksem. Nüüd oleme kaasaegse kunsti oksjonitel pakkumise juurde ringiga naasnud, ennast ja publikut kasvatanud. Kunstiperioodid on selle kümne aasta jooksul teisiti väärtustuma hakanud.  Kümnenditelt on pilk läinud enam kunstiajaloo tervikule ja selle parimate näidete kollektsioneerimisele. Selleni oleme me jõudnud pika protsessi tulemusel. Alustasime järgmisena siiski meie vanemast klassikast. Järgnenud oksjonite autorid olid ridamisi Pallase, riigi kunsttööstuskooli, Riia kunstikooli, Saksamaa ja Peterburi eesti soost kasvandike hulgast.  Ostja pilk langes kõigepealt varasele maastikule. Nüüd ei ole kollektsioonide piir enam II maailmasõda, vaid varasema kõrval ostetakse ka moodsamat klassikat: Arrakut, Toltsi, Vinte, Maranit, Mudistit.

 

Kes on teie oksjonite klient? Kas kümne aasta taguse kliendiga võrreldes on midagi teisiti? Kas nägi siis või kohtab nüüd rohkem juhuslikke kunstiostjaid?

Pigem on klientuur praegu läinud vaheldusrikkamaks. Siis olid ikkagi need inimesed, kes oskasid infot püüda, kes olid juba enne oksjonit kunsti kogunud ja teadsid, mida nad tahavad. Esimeste oksjonite ostud (siis oli keskeltläbi väljas 30 tööd) jagunesid tihtipeale viie-kuue teadliku ostja vahel, kuigi huvilist publikut saalis oli palju rohkem. 

 

Kas nad olid kunstikogujad?

Meie oksjonitel pole olnud edasimüüjaid. Kunsti ei osteta lühiajaliseks investeeringuks. Kümme aastat tagasi ostetud teos on ajaga lihtsalt osutunud investeeringuks. Meil on kliente, kes oma kogu töid vahetavad, midagi ostavad, midagi müüvad. Nende arusaam kogust on muutunud.  Kunagiste ostudega on nad praegu rahalises plaanis absoluutses võidus.

Viimastel aastatel on kolmandik ostjatest ka täiesti uued inimesed, kelle kohta me midagi ei tea. Inimesed jõuavad oksjonile ilma otsese meilt saadud kutseta. Varem ei saanud me nii palju loota sellele, et info liigub ka sõltumata meist. Praegu on kunstist ja kunstiga kaubitsemisest saanud oluline teema meediaski. See näitab ikkagi, et huvi on laienenud, juurde on tulnud noori ostjaid, neid, kes alustavad kunstikogumist. Kunst ja kunsti omandamine on saanud kindlustatud inimeste, äriinimeste elu loomulikuks osaks. Oksjonil võib olla poosi ja ambitsiooni, ka hasarti ning emotsiooni, kuid selle taga on siiras huvi ning ostetakse siiski seda, mis endale meeldib.

 

Kas ostja kunstimaitse on muutunud? Milliseid kunstnikke saadab oksjonitel suurim edu?

Suurimad muutused on toimunud just seoses Richard Uutmaaga, kes on olnud äärmiselt produktiivne kunstnik, ent kelle teoste hind on hüppeliselt kasvanud. Võrdluse võib siinkohal koguni tuua Eduard Wiiralti viimase aja hinnatõusu fenomeniga. Kuid üksikute kõrgele tõusnud hindade foonil on protsentuaalselt võitnud kogu kunstiturg.

 

Kuidas on kunstituruga? Kas võib öelda, et viimase kümne aasta jooksul on meil kunstiturg tekkinud? Hausi galerii ei korralda ju ainult oksjone, vaid tegutseb aktiivselt aasta läbi: kasvatab, kinnistab oma publikut, ostjaskonda.

Minu arvates on meil kunstiturg täiesti olemas. Praegust turgu võiks võrrelda 1920ndate ja 30ndatega, kui see meil esimest korda ehedalt toimis. Iseäranis, kui pidada silmas art déco’d või teisi elitaarseid suundumusi. Nõukogude ajal ostjaskond nivelleerus: majanduslik klassivõrdsus tõi kaasa olukorra, et kõik said võimaldada endale midagi, kuid suuri kollektsioone regulaarsete ostude toel ei kujunenud. Kunsti kingiti palju, ka kunstike enda poolt. Praegu on tekkinud taas see kiht, kellel on kinnisvara, kes pöörab rohkem tähelepanu ruumide sisustamisele. Seda võib näha 1990ndate lõpust, kui majanduskasvus ülejäänud raha hakati paigutama ka kunsti alla. Ükskõik kui väike mingi kultuuriruum ka ei ole, kunstil on oma koht, oma nišš alati. Praegu on see kõik olemas, nii huvi kui ka ostujõud. Kunstituru eksisteerimise küsimus, kas seda on olemas või mitte, on viimasel ajal päevakorralt kadunud. Selles kaheldi ehk veel viis aastat tagasi, ent enam mitte. Kunstiturgu võetakse teistega võrdväärsena.  Eriti populaarne on võrdlus kinnisvaraturuga kuigi liikuvad rahasummad on teised.  Kui võrrelda meid ükskõik millise teise Põhjamaaga, kas Soome või Taani või Norraga, siis toimib kunstiturg üsna ühtemoodi: igal pool müüakse konservatiivselt eelkõige oma kunstipärandit.

Konservatiivsus on alati olnud probleemiks igal pool, ent seda enam veenab see meid kohaliku turu olemasolus. Kui panna viie eesti kunstniku portfooliod kokku ja pakkuda neid suvalise valiku alusel Londoni mõnda galeriisse, siis vaevalt suudame huvi tekitada. Kui meile tuleb Barcelonast mõni kunstnik, siis on meil ka tema töid väga raske müüa, need ei paigutu lihtsalt väljakujunenud konteksti, mis on selge märk toimivast süsteemist ja kohalikest eelistustest.  See pole ainult meie provintslus ega kultuurkihi vähesus. Nii toimib see igal pool.

 

Hausi galerii on kõige järjekindlam oksjonite läbiviija, kuid viimastel aastatel on meid lausa oksjonite buum tabanud: Vaala, Allee, E-salongi oksjoneid peetakse nii kevaditi kui sügiseti. Kuidas seda olukorda kommenteerida?

Meie väikese turu kohta pean seda buumi natuke paljuks. Ma ei ütleks, et Haus ennast sellest kuidagi häirituna tunneks, sest konkurents on konkurents ja ikka võetakse midagi üle. Natuke on ainult kahju, et eesmärk, millega Haus alustas, kipub paljususes hajuma. Me alustasime oksjonite korraldamist kunsti väärtustamise mõttega, läbimõeldult turgu arendades ja samm-sammult uuele minnes.  Oksjon on oma esmase ülesande täitnud: see on meediast läbi käinud, kunsti ja raha suhe on muutunud nii äri- kui kunstiringkondades. Hinnad on tõusnud ja see märgib eelkõige kvaliteeti.  Kuid kui oksjoneid korraldatakse sellises kontsentratsioonis, siis kannatab paratamatult pakutavate tööde kvaliteet ja kogu ürituse väärtus kipub taanduma üksnes rahale. Meile on alati esmane olnud tase ja veendumus, et tasemega kaasneb raha, mitte vastupidi. Meie väikeses kultuuriruumis ei ole oksjonil mõtet oksjoni enda pärast. Tööd ei saa olla juhuslikud. Need peavad vastama ostja küsimustele: miks ma peaksin selle töö pärast konkureerima, miks see töö mulle üksnes oksjoni vahendusel saadav on? Mida teadlikum on ostja, seda küsitavamad on ebaühtlased oksjonivalikud ja ka müügitulemused, mis devalveerivad üritust.

Mõistagi on kõik subjektiivne, igaüks lähtub oma põhimõtetest. Meie jaoks on see põhimõte: kõiges ja alati sisuline kvaliteet ja professionaalsed otsused. Kuigi see kõlab nagu äriõpikust, ent siiski. Oksjonite rohkearvulisus on ühelt poolt aidanud kunstiteemadele rohkem tähelepanu tõmmata, ent tekitanud ka segadust. Oksjonipidajate korraldustingimused on ebaühtlased, hinnakujunduspoliitika samuti ning see ei tule kellelegi kasuks. Minu arvates on turul kohati hinnakujunduspoliitikas, eriti müüjatega kokkulepetes, lausrumalusi, millel on paraku väikeses süsteemis siiski mõju. Kunst on ühtepidi ju väga ratsionaalne äri ning mõneski mõttes tasub teinekord kogenenud turgudelt ja oksjonipidajatest mujal maailmas eeskuju võtta.

Meie eesmärk on olnud kunsti väärtustamine, sellele hinna tekitamine. Ebaühtlase kvaliteediga  ja paljuski mittekoostööaldis paljusus hämab minu arvates olukorda. 

Kas Haus on ostnud mõne töö teiselt oksjonilt, et  sellega oma oksjonikomplekti täiendada?

Ei ole. Oleme teistel oksjonitel eelkõige oma kliente esindanud.  Kui ka teistel oksjonitel midagi silma on jäänud, siis ikkagi need tööd, mille hind oksjonitel emotsionaalselt liiga kõrgeks pakutakse ning lühiajalises perspektiivis investeeringuna ei realiseeru. Galerii eesmärk on ju siiski müüa.

 

Kas oksjonite ostjaskond on sama? Kas ostujõuline kunstihuviline külastab mitmeid oksjoneid või on ühele galeriile truu?

Enam-vähem ikka sama ring. Eks seetõttu on oksjonite paljususki pigem negatiivne kui positiivne nähtus. See mõjub klientidele liigselt pealesuruvana. On ostjaid, kes ei osale põhimõtteliselt oksjonitel, ning neile pakub ostmisvõimaluse meie vanema kunsti salong. Kui truu on ostja ühele või teisele galeriile, see on küsitav, ent ka mõistetav, sest inimene ostab eelkõige talle endale meeldivaid pilte. Kuigi ma olen märganud, et eelistatakse kohale tulla ennekõike juhul, kui on mitmeid huvipakkuvaid töid. Ühe töö pärast tihti aega eraldi ei võeta. Nõrgema valiku peale kehitatakse õlgu, eriti kui pakkumisi on palju. Kliente kohale saada ei olegi nii kerge, kui see tundub. Meil on sel kevadel kolm valikut 120 tööga: maal, joonistus ja graafika ning nüüdiskunst. Vaalal 88 tööd väljas, siis tuleb Allee valik, äsja oli E-salongi oksjon, siis veel uusigi katsetajaid.  Vahetevahel tekitab see tunde, et tahaks rattast välja astuda, ent protsessi käivitajatena on mõttetu iseendale selga pöörata. Samas hoiab see meid pidevas otsingus, püüame igast rutiinistki õppida ning olukorda enda kasuks ümber hinnata, katsetada, leida uusi võimalusi. Meid on ka valikult kõige novaatorlikumaks galeriiks peetud, ent iga eksperiment peab olema põhjendatud. Eks oma algse eesmärgi väärikaks säilitamiseks tule pidevalt leida uusi nõkse ja nippe. Vahetevahel on see väsitav, ent ka huvitav, hoiab meeled ärksad ja paneb usaldama intuitsiooni.

Haus üritab oma kogutegevust – oksjonid, vana ja uue kunsti näitused, Artdepoo, koolitused – hoida ühtses tervikus ja samas väärtustada igaüht ka eraldi. Iga tükk peab aitama tervikut hoida.

 

Kui oma esimeste oksjonite tööd omandasite sageli antikvariaatidest, siis kust saate need nüüd? Erakogudest?

Praegu me vahendajatega peaaegu üldse ei suhtle. Teosed oleme saanud otse omanikelt.

 

Kas nad ise pakuvad või on teil infopank?

On suuremate kogude omanikke, kes aeg-ajalt midagi oma kogust müüvad. Me ei ole ise agressiivselt kunstiteoste omanikele peale käinud.

 

Kes on see inimene, kes toob kunstiteoseid oksjonile? Kas noored, kelle kätte on sattunud vanematele või vanavanematele kuulunud tööd?

Kui varem müüdi tõepoolest sellepärast, et oli kiiresti raha vaja, siis nüüd on situatsioon muutunud. Inimene on valmis ootama, kuni tema kunstiteose väärtus kasvab: kui tegemist on oksjoni kaalus tööga, siis tuleb see panna ka oksjonile ja müügiga kiirustama ei kiputa. Miljon krooni maksnud Konrad Mäe töö omanik oli küll skeptiline, kas alghind (182 000 krooni) pole liialt suur, sest tal oli tõesti raha vaja. Meie aga veensime teda vastupidises. Isegi maksime talle tarviliku summa enne müüki ette, et teos kindlasti oksjonini ootaks. Pildiomanik ei olnud pärast edukat müüki sugugi kindel, et ostja meile ka arve tasub, ent tasus tema üllatuseks siiski.  Teinekord ostame teosed välja, kui oleme kindlad nende oksjoniedus ning pildiomanik ei saa rahaga oodata. Aga ütleme seda müüjale alati, et pärast ei tekiks küsimusi, kui teose hind kahekordistub. Aga need on üksikud juhused ja enamasti siiski oodatakse.

Kuidas nüüdiskunsti oksjon õnnestus? Te tegite ju ka enne oksjonit selgitus ja teabetööd: Olev Subbi, Ando Keskküla ja Andres Tolts vestlesid 1970ndate kunstist.  Artdepoosse oli kogunenud väike, kuid kompaktne kunstihuviliste ring, kes kuulas ja ilmselt hiljem ka ise aktiivselt vestlusesse sekkus.

Ma ootasin kaasaegse kunsti müügi vastu suuremat huvi. Oksjon läks normaalselt, kuid ootused olid suuremad. See on aga ka alles teine puhtalt nüüdiskunsti oksjon. Oleme mõnes mõttes samas olukorras kui esimesel oksjonil kümme aastat tagasi. Teadlike nüüdiskunsti ostjate grupp eksisteerib, on ka suurem kui toona, ent tegutsevate kunstnike puhul ei osata vahet teha nende 1970ndate ja 80ndate ning viimase aja tööde väärtuse vahel. See vahe on ilmne, ent vajab veenvat selgitustööd. Kas ostjad teavad, et hüperrealismi enam ateljeedes ei leidu?

 

Mille vastu oli kõige suurem huvi?

Suurim üllatus oli Marko Mäetamme töö, mis läks 90 000 krooniga. Ilmselt ei mänginud tema puhul kaasa mitte niivõrd biennaalikunstniku edukus, vaid töö toimis emotsionaalselt. Seda enam, et sama kaaluga investeeringuks sobinud tööd kõrvalt jäid ostmata.

 

Kes oli Mäetamme töö ostja? Kas keegi, kes tahtis oma kollektsiooni täiendada, või tõesti juhuslik kunstinautija?

Kunstikogu omanik. Hästi läksid ka Tõnis Vindi, Malle Leisi, Olav Marani, Jüri Arraku tööd. Erandlik Malle Leisi jõuline aktikompositsioon, mille ostjat tuleb õnnitleda.  Ent ridamisi teisigi teoseid.

 

Kuidas see komplekt sai kokku pandud?

Me keskendusime kunstnikele, kellega oleme aastaid koostööd teinud, nii-öelda oma kunstnikele. Kaasaegsele kunstile oksjoni vahendusel turgu tekitades peab jõulisem kunstnike grupp selle kuhugi välja vedama ja alles siis saab hakata selle varjus pakkuma ka midagi muud, eksperimentaalsemat. Ostjate ringkonnas on turvalisemad siiski tuntud nimed. Sama on juhtunud klassikaoksjonil: keskne tuumik, tuntud nimed esmajärjekorras ja siis sammhaaval vähem tuntud autorite, väliseesti kunstnike juurde. Midagi ei toimu järsku. Kannatlik meel ja hea närv on abiks.

 

Mis Hausi klassikaoksjonil on sinu meelest kõige intrigeerivam ja ka oksjonikontekstis edukas töö?

Meie praeguses valikus teeb mind isegi veidi ettevaatlikuks paljude väga heade tööde kontsentratsioon. Valik tehakse alati valikust. Laikmaa Capri maastik on väga tore töö. Ise eelistan kindlasti kunstniku Itaalia motiive Lääne-Eestile, samas ei oska öelda, kuidas see ostjale läheb. Karin Lutsu 1929. aasta särav natüürmort on just sellest perioodist, mida publik hindab. Sinna kuulub ka Endel Kõksi 1942. aasta “Varahommik”, ka Paul Burmani portree on super. Burmani fenomen on ju iseenesest midagi väärt.

 

Kas oksjonipubliku maitse kujundamisele on kaasa aidanud kunstiajaloo uurimused, tõlgendused – nii muuseumide näitused kui ka retseptsioon.

Näitus on väga suur argument. Me ka ise juhime publiku tähelepanu näitustele ning oleme aidanud ka näituste kuraatoritel erakogudeni jõuda. Väga hea on kontrollida töid näituste kataloogidest. Ka EKABL, olgugi et juba ajast ja arust, on tugev argument. Avalik tunnustatus on suur argument. Wiiralti fenomenile on tema monograafiad ja kataloogid kindlasti kaasa aidanud. Kristiina Kaasiku töö müüki oksjonil toetas tõsiasi, et selle repro on tema kataloogis. Seda ka Mari Roosvalti tööde puhul.

 

Nii et Haus jätkab?

Igal juhul.