Õiglane tasu

Loodetavasti rabeleme ühiselt välja nokk-kinni-saba-lahti olukorrast. Aga seni katsume lähtuda tegelikkusest, kuhu mahuvad nii Tallinna Kunstihoone kui ka Voronja galerii.

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Maarin Ektermann ja Airi Triisberg on teinud suure ja igati kiiduväärt töö (vt Sirp 14. I): nad mitte ainult ei ole kunstnike ja ka teiste kunstitöötajate õiglase tasustamise teemat kuumana hoidnud, vaid on töötanud välja selged ja ka vettpidavad mõõdikud, mille järgi õiglast tasu maksta. See pole vaid kahe idealisti unistus, sest eelnenud aruteludesse kaasati kunstnikke, kunstitöötajaid ja institutsioonide esindajaid. Et asi ei jääks pelgalt soovunelmaks, on Ektermann ja Triisberg kutsunud kunstitöötajaid – kunstnikke, kuraatoreid, tekstikirjutajaid – üles ignoreerima ebaeetilisi tööandjaid, kes ei järgi väljatöötatud mõõdikuid.

Ektermann ja Triisberg ei ole sinisilmsed idealistid, nad tunnistavad, et kunstivaldkond on alarahastatud ja esitatud skeem on eelkõige töövahend. See ei ole kohustus ega ka poliitiline otsus. Kuidas siis ikkagi toimida, et väljatöötatud vahend ei kuuluks ulmevaldkonda ega oleks pelgalt eesmärk (või ka lohutus), mille nimel elada, et lapsed või lapselapsed võiksid nautida helget ja õiglast tulevikku?

Kõik kunstiinstitutsioonid on ühel meelel, et kunstnikele ja teistele kunstitöötajatele tuleb maksta õiglast tasu, aga nad on skeptilised või vähemalt ettevaatlikud selle suhtes, kuidas see tegelikkuses välja näeb. Just nii, nagu seisis Eesti kunstimuuseumi juhtide vastuses üle-eelmises Sirbis (21. I).

Tasu juba makstakse

Vähemalt üks saavutus on kunstnike (õiglase) tasustamise eest võitlemise tulemusena juba näha. Suur osa kunstiinstitutsioone on hakanud kunstnikele (ja ka teistele kunstitöötajatele) näituse eest maksma, olgu siis esinemise või sellele kaasaaitamise puhul. Tarbekunsti- ja disainimuuseumi juhataja Kai Lobjakas ütleb: „ETDM maksab küll kunstnikele vastavalt võimalustele tasu, kuid oodatava normaalsuse tagamiseks on vajalik stabiilne rahastus.“ Tartu kunstimuuseumi juhataja Joanna Hoffmann: „Tartu Kunstimuuseum maksab kunstnikele tasu, ent täna puudub rahaline võimekus esitatud ettepanekute ulatuses selle tegemiseks. Meie näituse­tegevust toetab paraku kulka, oma eelarvelistest vahenditest selleks raha ei jätku.“ Eesti Rahva Muuseum ei ole otseselt kunstiinstitutsioon, kuid kunstnike õiglase tasustamisega lähevad ka nemad kaasa. Direktor Kertu Saks: „ERM teeb mõistagi kõik enda poolt oleneva, et maksta kunstnikele, kes ERMi puhul saavad olla peamiselt näituste loomega seotud kuraatorid ja disainerid, väärilist tasu ja oleme seda ka seni teinud.“ Kuid neil on tõsine soov, et „tariifid oleksid kehtestatud kunsti valdkonna alaliite ühendava esindusorganisatsiooni poolt, nagu teatri valdkonda ühendab Eesti Etendusasutuste Liit, mis tegeleb kõigi alavaldkondade kollektiivlepingute ja tasutariifidega.“ See annaks neile kindluse, et kokkulepe on valdkonnaülene ja nad saaksid ka vastuse küsimusele, kes kuulub või ei kuulu tariifidega töötasu maksmise nõude alla.

Tallinna Kunstihoone ei saa kriitikutelt kiita mitte ainult näituseprogrammi, vaid väga hea korraldusstandardi eest. See eeldab korralikku rahastust. Tallinna Kunstihoone juhid on võidelnud oma asutusele välja korraliku eelarve ja seal makstakse kunstnikele peaaegu õiglast tasu.
Dan Perjovschi koha- ja ajaspetsiifiline teos Corina L. Apostoli kuraatoriprojektis „Mis sillutab teed uuele maailma“ Tallinna Kunstihoones 2021. aasta sügisel.

Paul Kuimet

Peeter Talvistu toob Tartu Kunstimaja puhul välja järgmised tasutariifid: „Varasemalt oli töötasu palgafond 240 eurot, kuid sellest aastast soovime selle tõsta 300 euro peale. Näitustega kaasnevate ürituste puhul tasume kulusid ja maksame (väikesi) tasusid vastavalt kokkuleppele. [—] Raha kunstnikutasude maksmiseks tuleb kultuurkapitalilt ja Tartu linnavalitsuselt ning taotletakse tervele aastale korraga.“ Kõige korralikumalt maksab kunstnikele ja külaliskuraatoritele Tallinna Kunstihoone (vt kõrval toodud kommentaari).

Väikelinnade näitusepaigad

Kurvemad on lood väiksemate linnade galeriide ja näituseasutustega. Vana-Võromaa kultuurikoja ja ka Võru instituudi juht Rainer Kuuba: „[—] kes ei ole koosseisulised töötajad, nende töötasu lepitakse kokku eraldi ja tuleb meil reeglina eraldi küsida, seda peamiselt kulkast. Mõnel üksikul juhul ja väikeses mahus saame tasuda ka instituudi oma eelarvest (s.t kas riigieelarvest eraldatud rahast või omatuludest). Eelarvega on selline seis, et riigieelarvest antava rahaga ei saa isegi koosseisus olevatele kõikidele töötajatele aasta lõpuni palka maksta.“ Ka Haapsalu Linnagalerii galerist Agur Kruusing on nõutu: „Haapsalu galerii on suures sõltuvuses kulka rahastusest ja tegelikult kunstnike vastutulelikkusest, kuna peaksime teenima ühe kolmandiku oma kuludest ise. Oleme linna eelarveline asutus ja kuulume kultuurikeskuse alla. Linn panustab siin ühe kolmandikuga ja kultuurimaja leiab oma tegevusega teise. Kolmanda kolmandiku, vähemalt osalise, oleme saanud seni kulkast. Haapsalu suguses linnas piletiraha sisseviimine poleks mõistlik ja ei tuleks sealt ka mingisugust raha. Samuti puudub tegelik kunstiturg. Vähemalt sellisele kunstile, mida mina tahan näidata.“ Pärnu Linnagalerii galerist Alar Raudoja: „Ettepanekud on toredad ja ka mõõdikutel pole viga. Aga kes selle „toreduse“ kinni maksab? Pärnu Linnagalerii on Pärnu linna allasutus ja raha peaks tulema linna eelarvest. Seni oleme olnud võimelised maksma aastas kahe näituse kuraatoritasu. Kõigi teiste kuludega on pidanud kunstnikud ja kuraatorid ise hakkama saama, seda enamasti kultuurkapitali abiga.“

Natuke positiivsemad on uuemad kunstigaleriid, näiteks Kogo Tartus ja Rüki Viljandis. Nad on seadnud kunstnike tasustamise endale eesmärgiks, kuid nemadki ei ole võimelised õiglast tasu tagama. Kogo galerii tegevjuht Liina Raus: „On fakt, et praegu seda raha valdkonnas ei ole, ei ole õiglaselt tasustatud ei kunstnikud, ega ausalt öelda ka galerii tööjõud. Kogo galerii maksab kunstnikele litsentsitasu, teose/teoste näitamise õiguse eest ja oleme püüdnud seda iga aastaga kasvatada. Püüame üldiselt maksta kindla süsteemi järgi ja nii eesti kui väliskunstnikele võrdselt (siiani on see õnnestunud), isikunäituse eest kõige rohkem ja vastavalt duonäituse eest või osaluse eest grupinäitusel vähem. Kunstnike ja kuraatorite tasu küsime aastaks ette tegevustoetuse taotlemisel kultuurkapitalist. Galeriid toetab lisaks kultuurkapitalile ka Tartu linn – galerii aastaeelarve on üks kolmandik Tartu linna vahenditest ja kaks kolmandikku kultuurkapitali vahenditest. Lisaks teeme pidevalt pingutusi, et teenida rohkem ka omatulu, mis natuke aitab kitsikust leevendada.“ Kui aga vaadata suviseks turismimagnetiks kujunenud Peipsi-äärset Voronja galeriid, siis on tegelikkus veel nutusem (Sirp 4. II).

Nokk-kinni-saba-lahti olukord

Ainus võimalus, et käituda südametunnistuse järgi ja õiglaselt, on pöörduda kultuurkapitali poole. Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu saab aga niigi taotlusi ligi kolm korda suuremas mahus, kui on jagamiseks raha. Nõukogu esimees Maarin Ektermann: „Kulka rahastab projekte vastavalt oma võimalustele: alates eelmisest koosseisust oleme pannud kaasa ka igale vastusele numbrid, mida antud taotlusvoorus kokku küsiti ja millist summat seekord jaotada sai. Käärid valdkonna ootuste ja kulka võimaluste vahel on tohutud. Seega on edaspidi üsna tõenäoline, et pea kõigilt taotlustelt tuleb midagi maha võtta, kui üldse toetusotsus tehakse. Tuleb tähele panna, et kunstnike õigustatud ootus tasudele tähendab ka seda, et üldarvestuses jääb kulka raha veel vähemaks, kuna oleme oma koosseisuga siiski toetanud põhimõtet, et kui taotluses on kõik korras, siis pigem anda vähemalt 75% ligidale (võib mõjuvatel põhjustel ette tulla erandeid, see ei ole siiski reegel).“

Positiivi galerii on tüüpiline ühe inimese ettevõtmine: Kristel Schwede korraldab näitusi, annab välja ajakirja Positiiv ja teeb ka ise kunsti.
Laura Laasiku näitus „Tekk“ oligi mõeldud läbi akna vaatamiseks, sest möödunud aasta aprillis ja mais olid kõik kultuuriasutused koroonaepideemia tõttu suletud.

Kristel Schwede

Kui institutsioonidel on siiski väikest manööverdamismaad – vaadata üle oma kogu programm ja korrigeerida selle vajadusi –, siis füüsilisest isikust näitusekorraldaja (kuraator) on hoopis keerulises olukorras. Ise töötab ta tasuta, sest füüsilise isikuna ei saa ta endaga töö­lepingut teha või ka kuidagi teistmoodi maksta ning kui on kulkast projektile saanud 75% või vähem ja ka mujalt juurde pole tulnud, siis on tal kaks võimalust: püüda kunstnikele siiski õiglaselt maksta, kuid selle hinnaks tuleb tuua teoste korralik esitamine või vastupidi – näidata töid nii hästi kui vähegi võimalik, kuid maksta kunstnikele märgatavalt vähem, kui on õiglane. Midagi pole teha, arusaam, et kunstnik on just nii hea, kui on tema viimane teos, kehtib meilgi. Tegelikkus on aga veelgi kurvem, sest kärpida tuleb nii kunstniku­tasu kui ka perfektse esitamise pealt. Maarin Ektermanni soovitus õiglaseks käitumiseks on vaadata võimalused üle ja kui neid napib, siis jätta projekt ära: „Minu isiklik eetika ei luba näiteks teha projekte, mille puhul ma eeldan tasuta tööd. [—] Tööeetika on ikka igal kunstivälja inimesel isiklik ja seda kulka ette ei kirjuta.“ Väljapääsuna näeb ta „kunsti ja tegelikult ka kogu kultuurielu aeglustumist“. Ja et „uuenenud situatsioonis on kuraatoril senisest tunduvalt vastutusrikkam roll, nii sisuliselt kui ka eetilisest aspektist vaadatuna projektide ellu kutsumisel ja kunstnike kaasamisel“.

Eks see nokk-kinni-saba-lahti olukord ole, sest taotlus ei saa olla ebamäärane, seal tuleb ära tuua osalevate kunstnike nimed ja ka teosed, näitusepaik ja võimalikult täpne eelarve. Seega arvestavad näitusepaiga töötajad ja kunstnikud just selle projektiga, on selles osalemiseks juba ettevalmistusi teinud. Neid ei saa alt vedada. Mis puutub aga eelarvesse, siis praeguses maailmas ei saa isegi mitte kuu aega ette näha, kui palju midagi maksma läheb, mis siis veel aastast rääkida. Kulka sihtkapitali nõukogu saab juurde võimu, aga veel enam kaasneb sellega vastutust. Kas minna ainult tippude toetamisele ja mida see kogu valdkonna toimimisele tähendab? Pealegi ega ainult erakordne andekus ei taga tippu jõudmise.

Galeriide toetusmeede tagasi

Kui reaalne on, et kunstivaldkonna käigus hoidmiseks ja arendamiseks tuleks riigilt raha juurde? Iseäranis praeguses olukorras, kus riigikaitse, tervishoid, haridus, teadus jne nõuavad meeleheitlikult raha. Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp: „Väga keeruline on ennustada ministeeriumi võimalusi 3-4 aasta pärast, aga igal juhul sõltuvad eelarveotsused demokraatlikust protsessist ehk otsused teeb vabariigi valitsus. Selleks, et võimalused kunstnikutasusid riigi poolt ühel või teisel viisil hüvitada selles ajaraamis tekiks, on praegu viimane aeg lisaks ettepanekutele valdkonnal esitada põhjendatud argumentatsioon ja kalkulatsioonid.“

Ühe lihtsa võimalusena on eelkõige väikelinnade institutsioonid näinud kultuuriministeeriumi galeriide toetusmeetme taastamise. Või kui tahta seda ajakohastada, siis miks mitte (taas) mõelda Haapsalu galeristi Agur Kruusingu ettepaneku peale: „Riik võiks ülal pidada igas Eesti suuremas linnas ühte galeriid ja kataks selle tulud koos kunstnikupalgaga. Ehk siis kõik esinejad saaksid vähemalt Eesti keskmise palga. Kasvõi ühekordse. Ideaalne oleks olukord, kus esineja saab palka terve aasta, kui ta teeb näituseks ettevalmistusi. See oleks loogiline süsteem, aga kuulub vist rohkem ulmevaldkonda.“

Ulme või mitte, kuid kui koos kas või soovunelmana terendava eesmärgi poole liikuda, siis võiks see ju ka täituda. Iseäranis kui asekantsler toetab: „Kuna tegemist on ka kultuuri arengukava ühe olulise katuseesmärgiga – loometöö tasustamine on meie üks lähiaastate fookusi koos sotsiaaltagatiste kättesaadavuse parandamisega läbi loovisikute ja loomeliitude seaduse väljatöötamiskavatsuse (www.kul.ee/LLSVTK) protsessi – on ministeerium ja ametkond siin igal juhul valdkonnaga samas paadis.“ Ka kunstnike liidu president Elin Kard on sama meelt: „Aastaid oleme rääkinud valdkonnasiseselt, et meie võimalused on ebapiisavad, suutmata samas öelda, millised on meie vajadused täpsemalt, et olukorda leevendada. Arvestades probleemide komplekssust ning meid ümbritsevaid kobarkriise, on lihtsaid ja kiireid lahendusi hetkel keeruline, aga mitte võimatu leida.“ Loodav kunstimajade liit saaks esindus- ja huvikaitseorganisatsioonina tegeleda lobitööga ehk seletada poliitiliste otsuste tegijatele kunsti tähtsust ja vajalikkust ühiskonnas ning kunstnike tasustamise olukorra absurdsust. Nii kinnitas Tallinna Kunstihoone juhataja Paul Aguraiuja, loodava kunstimajade liidu üks asutajaid.

Kui seljad kokku paneme ja juriidiliselt asjad korda ajame, siis loodetavasti rabeleme välja nokk-kinni-saba-lahti olukorrast. Aga seni, et õiglus ei seisneks vaid kunstitippude rahastamises ja mõne institutsiooni eelarves, katsume lähtuda tegelikkusest, kuhu Tallinna Kunstihoone kõrvale mahub ka Voronja galerii, Kris Lemsalu kõrvale Toomas Kuusing.


Kommentaar

Vastutust kunstniku palga eest ei tohiks panna kunstimajade peale, nad on ju ainult vahelüli, kunstiteoste vahendajad vaatajaskonnale, ühiskonnale. Kunst on tähtis kogu ühiskonnale ja tasustamine peaks olema ka riigi rahakoti põhine.

Siiani on kunstnikud küsinud kultuurkapitalilt loometoetust, et oma projekt ellu viia, mõnikord lisaks ka teoste vormistamise tasu, mõlemal juhul koos kunstimaja kinnitusega, et näitus ikka toimub. Saab küsida ka loomestipendiumi. Kui see süsteem ja summad on ajale jalgu jäänud, siis võib ju näituse tegemiseks kokku leppida mõne mõõdikutes välja käidud summa. See võiks olla võrdne kõigile küsijaile.

Väikeste eragaleriide eelarves on püsituluread nagu „entusiasm“ ja „lootus, et ehk ikka saame hakkama“. Nendest õiglase kunstnikupalga väljavõlumine ei aja isegi nutma, vaid naerma, soov on nii eluvõõras. Las kunstimajad tegelevad oma tööga, hakkamasaamise muresid ja kulusid on juba piisavalt nii suurtel kui ka väikestel, eriti viimastel koroona-aastatel: jooksvad kulud, järjest kasvavad remondi- ja ehitusmaterjalide hinnad, vähenev külastajate arv (koroonapassid), vähenevad müügitulud (inimesi käib vähem, ostujõud on väiksem), suurenevad tööjõukulud jne.

Galerii Positiiv on seitsmendat aastat tegutsev rendigalerii, tegutsen seal üksinda ja annan välja ka ajakirja Positiiv ning teen oma kunstiprojekte. Panus, mida siiani olen galeristina näituste korraldamiseks andnud (kunstnikuga kaasamõtlemine näituse ettevalmistamisel, abi installeerimisel ja deinstalleerimisel, näituseinfo jagamine kultuuri- ja ühismeedias, personaalne näituse tutvustamine külastajatele, artikkel ajakirjas Positiiv) ongi minu võimaluste piir.

KRISTEL SCHWEDE


Kommentaar

Tallinna Kunstihoones pingutame pidevalt selle nimel, et saaksime kunstnikele tööd väärtustavat tasu maksta. Alates 2022. aasta jaanuarist on Tallinna Kunstihoone suure saali isikunäituse tasu 4200 eurot (bruto), mis on kolmekordne kultuuritöötaja miinimumpalk. Tallinna Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis on soolonäituse kunstnikutasu 1680 eurot (bruto), mis on 1,2 korda kultuuritöötaja miinimumpalk. Suurima heameelega maksame need kunstniku soovil välja töölepingujärgse töötasuna: neile summadele lisanduvad meie kuluna tööandja maksud (sotsiaalmaks ja töötukindlustus). Soolonäituseks peame kuni kolme osaleva kunstnikuga näitust. Kahe või kolme osaleja puhul lähevad summad vastavalt jagamisele.

Mõistan, et need kordajad ei pruugi olla piisavad, kuna suure isikunäitusega teeb kunstnik tihti tööd kauem kui kuus, kaks või ka kolm kuud. Kahjuks praegu Tallinna Kunstihoone eelarves rahalisi vahendeid rohkem ümber tõsta võimalik ei ole.

Nii Tallinna Kunstihoone kui ka meie galeriide grupinäitustel maksame jaanuarist uute teostega esinevale kunstnikule kunstnikutasu 630 eurot (bruto), mis ületab täpselt sotsiaalkindlustuse saamise piiri. Olemasoleva töö eksponeerimise ja/või mugandamise eest on brutotasu 280 eurot. Needki summad maksame hea meelega töötasuna, s.t sotsiaalmaks saab makstud meie poolt lisaks. Kahjuks erandina ei saa me grupinäituse tasusid maksta kevadnäitusel, kuna osalevate kunstnike arv on väga suur ning meie eelarves ei ole selleks võimalusi. Õnneks on tegu (Tallinna Kunstihoone ainsa) müüginäitusega, kus suur osa töödest leiab uue omaniku ning Tallinna Kunstihoone ei võta müügilt komisjonitasu. Võrreldes meie poolt varem makstuga on 2022. aastast kunstnikutasud 20–53% suuremad. Edaspidi jätkame nii, et kui tõuseb kultuuritöötaja miinimumtasu või sotsiaalkindlustuse miinimummäär, tõusevad automaatselt ka Tallinna Kunstihoone makstavad kunstnikutasud. Loomulikult unistame ja loodame, et saame suurendada ka miinimumide kordajaid ning jõuda lähemale Airi Triisbergi ja Maarin Ektermanni kirjeldatud ideaalile.

Lisaks tasudele ning kuraatori ja projektijuhi pakutavale sisulisele toele panustab Tallinna Kunstihoone meie eksponeeritavate kunstnike töösse ka installatsiooni, turunduse ja tõlgete kulude täieliku ning produktsioonikulude osalise katmisega. Tallinna Kunsti­hoone oma tegevuse jaoks kultuur­kapitalist raha ei taotle. Külaliskuraatoreid tasustame kunstnikega samadel alustel.

Tallinna Kunstihoone juhataja

PAUL AGURAIUJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht