Õige inimene õiges kohas

Inge Tedrel jätkus head kunsti- ja ka kunstipoliitilist vaistu.

Mai Levin

Luulik Kokamägi. Kunstiteadlase Inge Tedre portree. Õli, lõuend, 1957.

Luulik Kokamägi. Kunstiteadlase Inge Tedre portree. Õli, lõuend, 1957.

EKM.EKM

Hiljuti lahkunud Inge Teder esindab tervet epohhi Eesti muuseumielus. Tema tegutsemise ajal Eesti Kunstimuuseumi direktorina (1965–1991) oli teisigi algatusvõimelisi ja tulemusrikkalt töötanud muuseumijuhte nagu Vaike Tiik Tartu kunstimuuseumis, Ants Pärna meremuuseumis, Elem Treier Vilde ja Tammsaare muuseumis, Omar Volmer Pärnu muuseumis, rekonstrueeriti muuseume ja rajati filiaale mujalgi, kuid Teder paistis siiski eriliselt silma.

Sel olid ka objektiivsed põhjused: pärast sõjajärgset kosumiskümnendit saabunud kasvava heaolu tingimustes algas lääneski muuseumibuum, kusjuures kõikjal olid tähelepanu keskmes kunstimuuseumid. See tulenes kunsti kiirest muutumisest, produktsiooni kasvust, kunstiteaduse ja museoloogia arengust, mis tekitas vajaduse profileerumise ja moodsatele hoiu- ja eksponeerimisnõuetele vastavate ruumide järele. Kõrgem haridustase, vaba aja ülejäämine ja hoogustuv turism tõstsid märgatavalt muuseumide külastatavust.

Kui kunstiga tegelemiseks on vajalik hea kunstivaist, siis kunstiinstitutsiooni juhtimiseks on tarvis head kunstipoliitilist vaistu. Inge Tedrel jagus nii ühte kui ka teist. Oma tegevuses võis ta arvestada nende tegelaste toetusega, keda Olev Subbi on kujutanud maalil „Rahvuspargi kunstinõukogu“, kusjuures see ei haaranud ainuüksi kunstnike liidu juhatust, vaid ka kultuuriministeeriumi. Muidugi tuli kasuks senine muuseumikogemus, töö kunstimuuseumi tarbekunsti fondi hoidjana (1957–1961) ning juba arvestatav nimi tarbekunstikriitikuna. Kõigepealt tuli aga tõestada oma pädevust ja kavatsuste elujõulisust.

Kuna 1960. aastate algupoolel oli muuseumi kollektiivis toimunud nii-öelda pereheitmine ning majja oli tulnud rida Tartu ülikooli lõpetavaid või alles õppivaid noori, siis seati sisse teaduskollektiivi regulaarsed koosolekud, kus arutati läbi tööplaanid ja tööaruanded, väljaannete ja esialgu ka loengute tekstid. Regulaarseid töökoosolekuid täiendasid suurepäraselt kohvitunnid, kus jätkati lõbusamas vormis tööalaste ja ka kultuuriteemaliste aruteludega, millest sageli võtsid osa kunstnikud või kolleegid mujalt ja millele iseäranis 1980. aastatel järgnesid üpris nonkonformistlikud loengud ühiskondlik-poliitilistel või esteetilis-filosoofilistel teemadel.

1960ndast kuni 1980ndateni oli kombeks klassikute ümmargusi tähtpäevi tähistada näituste, kataloogide, teabepäevade ja mälestusõhtutega. Sestap on kõnesoleva ajalõigu näituseloendis „Eduard Wiiralt 75“ (1973), „Johann Köler 150“ (1976), „Konrad Mägi 100“ (1978), „Jaan Koort 100“ (1983), „August Weizenberg 150“ (1988) jt. Selliste näituste järele oli tollal ja on praegugi nõudmine. Köleri juubelinäituse aastal tõusis külastajate arv üle 178 000 ning jäi enam-vähem samale tasemele püsima. Tähelepanuta ei jäänud ka elavad kunstnikud: Eesti Kunstnikkude Rühma liikmete Märt Laarmani (1966), Arnold Akbergi (1967) ja Hendrik Olvi (1969) näitusega kinnitati EKRi tähelepanuväärne koht eesti kunsti ajaloos. Teatud ettevaatust ja parajat doseerimist nõudsid väliseesti kunstnike näitused, aga teoks nad said. Eerik Haameri näituste vernissaažil 1970. ja 1986. ning Herman Talviku omadel 1971. ja 1981. aastal olid kunstnikud ise kohal. Ernst Jõesaare rikkalikku kingitust käis Inge Teder Rootsis vastu võtmas.

Eesti Kunstimuuseumis koostati Tedre ajal kümneid näitusi vanemate kunstnike, aga ka 1960ndate põlvkonnast ja anklaste loomingust. Mõnede kunstnike nagu Jüri Okase ja Leonhard Lapini (1987) või Raul Meele loomingu (1989) esitamine lükkus küll perestroika aega, aga vahest oligi õigem nendega oodata vabamate olude tulekuni. Inge Teder ei olnud konservatiivne ega ülearu kartlik, ent ta eelistas mõnel juhul herilasepesa mitte torkida, et asutusele ja kunstnikulegi mitte halba teha.

Omaaegseid kunstiprotsesse käsitleti sügavamalt ja ka laiemalt Pallase (1969, 1989) ning Düsseldorfi koolkonna (1980) väljapanekul, vaatluse all olid Eesti kunsti stiilid ja voolud juugendist transavangardini (1975–1988/89) jne. Erakollektsioonidest võeti kõigepealt ette Alfred Rõude oma: kogu omanikega oli koostööd tehtud 1950ndatest peale (suur näitus oli 1967. aastal, väiksemaid tuli ridamisi 1980ndate algul).

1971. aastal eksponeeriti Nikolai Kormašovi vanavene ikooni kogu. Populaarseks kogumisobjektiks saanud ikoon oli mõne näitega esindatud juba Riikliku Vene Muuseumi šedöövrite näitusel 1964. aastal, 1965. aastal saadi sealt ka esinduslik ikooninäitus, 1979. aastal Kormašovi abil ikooninäitus vene erakogudest. Vene erakogude ja suurte muuseumidega töötamisel tuli selgelt esile Inge Tedre tegutsemisviis: muuseumi enda valiku maksmapanek. 1966. aastal eksponeeriti XX sajandi esimese kolmandiku vene kunsti Jakov Rubinsteini kogust. 2008. aastal küsis Londoni Bonhamsi oksjonimaja kunstiteadlane, kas Vassili Kandinsky guašš „Mere ääres“ (1904) oli ikka 1966. aasta Kadrioru näitusel väljas.

Oli küll, kuid see polnud kaugeltki kõige

huvitavam eksponaat. Selle näituse kataloogile kirjutas eessõna nimekas kunstiteadlane Dmitri Sarabjanov, vene teatridekoratsiooni ja kostüümi Rubin­steini ja Katšurini kogu näituse (1978) kataloogile aga Moskva kollektsionääride praegune patriarh Valeri Dudarov. Kirjanik Dagmar Normeti vanaonu, Moskva maineka erakoguja Rubin­steini kaudu sai Teder tuttavaks Ruutu­soldati rühmituse liikme Robert Falki lese Angelina Falkiga, 1966. aastal korraldatigi Kadriorus kunstniku näitus. Falki varane aktimaal oli üks skandaali põhjustajaid juhtivate parteitegelaste kurikuulsal Maneeži-külastusel 1962. aastal. Angelina Falki abil sai muuseum 1967. aastal Ilja Ehrenburgi kogu Picasso graafika näituse, seda eksponeeriti ka Paides.

Inge Tedrel olid head sidemed paljude suurte muuseumide juhtidega, sealhulgas Moskva Puškini muuseumi elava legendi Irina Antonovaga. Nii olidki Tallinnas väljas Jacques Callot’ ofordid (1973), Fernand Léger’ graafika ja guaššmaalid (1974) ning Francisco Goya graafilised sarjad (1977, 1978). Naer tuleb peale, kui meenub, mismoodi Jüri Kuuskemaa neid reisirongiga kohvris edasi-tagasi toimetas. Või kuidas Schwerini kunstimuuseumi teadus­direktor Lisa Jürss tõi käe otsas Tallinna Käthe Kollwitzi graafika (1970), väites tollis, et need on plakatid. Tänu tihedatele sidemetele Schwerini muuseumiga võis Tallinnas näha Rembrandti oforte (1978), hollandi XVII sajandi natüürmorte (1977) jne.

Kujuteldamatult palju energiat, praktilist taipu ja sisulist läbimõtlemist nõudsid direktorilt loodavad filiaalid. 1966. aasta suvel avatud keskaegse kunsti ekspositsioon Kadriorus oli samm teel Niguliste muuseumi poole. Kannatas isegi sõprus Mai Lumistega, sest tema juhitav uurimistöö kirikus venis. 1980. aastal korraldati muuseumis esimesed avaüritused, ent 1982. aasta torni­põlengu tõttu avati ekspositsioon päriselt alles 1984. aastal. Bruno Tombergi idee rekonstrueerida vana aidahoone Laial tänaval tarbekunstimuuseumiks teostus 1980. aastal. Adamson-Ericu muuseumi peamiseks läbisurujaks oli Mari Adamson, ent tegelik töö projekti autorite, poola restauraatorite ja varustusorganisatsioonidega langes loomulikult muuseumi õlgadele. Kristjan Raua majamuuseumi hakkas kunstiavalikkus nõudma juba 1960ndate algul. Muuseumi filiaalidest kõneldes ei saa unustada ka Jõhvi uues kultuurimajas 1978. aastal avatud laevalgusega näitusesaali. Seda külastas juba esimesel aastal üle 30 000 inimese.

Kunagi ütles Inge Teder, et tema teostamatu unistus on olla orkestrijuht. Tegelikult ta seda oligi, seejuures oma pillide suhtes üpris terava kuulmisega. Ta hindas niihästi põhjalikku uurimistööd kui ka värskeid ideid, korraarmastust nii hoidlates kui ka majandus- ja rahaasjus. Claude Lelouchi filmi „Mees ja naine“ puhul küsis kord maalikunstnik Peeter Mudist: „Kuidas küll need prantslased oskavad nii normaalseid filme teha?“ See, kuidas Inge Teder tegutses ja inimestega suhtles, oli samuti nii normaalne, et tundub tagantjärele ebatavalisena.

Pärast tujuküllaselt ja rahvarohkelt muuseumis peetud 60. sünnipäeva otsustas Inge Teder jääda pensionile. Selle üle imestati natuke, ent veerand sajandit muuseumi eesotsas oli olnud ikka väga väsitav. Ees ootas uus ajastu uute väljakutsetega. Kaine mõistusega Inge Teder arvestas, et nendest ei pruugi tema jõud üle käia. Iga epohh kutsub lavale oma liidrid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht