Nüüdiskunst vajab loomingulist ja kriitilist käsitlust

Reet Varblane

Piia Ruber Kriitiku ja kuraatori Aliina Astrovaga vestleb Reet Varblane. 24. jaanuaril avati Temnikova ja Kasela Lastekodu tänava galeriis Aliina Astrova kureeritud näitus „500 000 inimest on hetkel õhus. Tere tulemast lõputu potentsiaali maailma!” või nagu kuraator ise on kasutanud ingliskeelset pealkirja „There are 500, 000 people in the air right now. Welcome to the world of infinite potential!”. See on Londonis kuraatori- ja kriitikuhariduse omandanud Aliina Astrova teine kuraatoriprojekt selles galeriis, kuid ta on kureerinud mitmeid nüüdisnäitusi nii Londonis kui ka Tallinnas, kirjutanud kriitikat nii rahvusvahelises kui ka Eesti kunstiajakirjanduses. Praegu töötab ta veel ajakirja KUNST.EE inglise keele toimetajana.  Lastekogu tänava galerii näitusele tulles näeb vaataja kõigepealt aknaid katvaid suuri fotosid ning nende vastas mullikilesse mässitud seina. Fotod on Tallinnast, kuid need on niiviisi võetud, et neil võib olla ükskõik milline nüüdisaegne pilvelõhkujatega suurlinn. Tavaliselt Tallinna ei mõtestata suurlinnana.See ongi see, mis mind on selle näituse puhul huvitanud. Enne sind käis näitusel üks noormees ja ütles sama asja. Fotodel on tegemist öise tuledes linnaga. Mind hakkas huvitama mõte Tallinnast suurlinnana, mitte füüsilises, vaid infokandja mõttes: mis Tallinn ise tahab olla, kuidas suudab selle teisteni viia, kuidas seda vastu võetakse. Kui rääkida just neist kõrghoonetest, siis selles piirkonnas, Stockmanni kaubamaja ümbruses, kasvasin ise üles. Mäletan seda aega, kui seal polnud ühtegi kõrghoonet. Kui hakkasin neid pildistama, ise mõeldes, et saan kümmekond pilti, tuli välja, et hooneid on vaid viis-kuus tükki, mitte rohkem. Seega ei põhinenud minu enda linnataju mitte sellel, mis Tallinn tegelikult on, vaid illusioonil sellest tegelikkusest. Seda taju ma siis üritasingi paigutada üldisemasse konteksti, seda nii psühhogeograafilises, majanduslikus, poliitilises kui ka esteetilises mõttes. Oluline küsimus selles protsessis oli, kuidas konverteerida tegelikkuse ja selle tajumise suhe kunstilisse vormi, kuidas avada tegelikkuse keeruline olemus visuaalse kaudu. Mulle tundub, et nendes piltides on tegelikkuse ja illusiooni pinge säilinud. Kui mõelda väljapaneku pealkirja peale, siis ei viita sa mitte ühelegi paigale, vaid sellele, mis jääb paikade vahele ehk siis õhus või lennukis viibimisele või teisi sõnu kõige kiiremale viisile, kuidas saab ühest kohast teise. Rahvusvahelised lennujaamad on suurlinna lähistel. Kuidas selles kontekstis vaadata Tallinna?Pealkiri on HSBC pangareklaam. Nägin seda esimest korda neli-viis aastat tagasi ning olen seda juhtunud ikka uuesti lennujaamades nägema. Kohe esimesel korral avaldas muljet, kuidas  maailma üks suurimaid panku reklaamib ennast lennunduse ehk kommunikatsiooni abil. Need laused kirjeldavad minu arvates väga konkreetselt tänapäeva neoliberalistlikku hoiakut, kus maailma majanduslik-poliitilist potentsiaali otsitakse selles, kui kiiresti ja kui palju saab kaupa, inimesi, kunsti ühest kohast teise transportida. Sellest lähtuvalt muutub ka linnade roll ja tähtsus. Oluliseks ei osutu pindala ega rahvaarv, vaid kui kättesaadavaks on näiteks Tallinn võimeline ennast muutma. Prantsuse autori Michele Huellebecqi „Kaart ja territoorium” („Map and Territory”) romaani peategelane vaatab huviga Ryanairi kataloogis trükitud kaarti: just see, kuhu odav lennufirma oma lennukeid saadab, dikteerib kaardil linnade nähtavuse. Kunsti nähtavuse dikteerib selle võime liikuda võrgustike kaudu. Siit ka näitusel eksponeeritud hiiglasliku mullikilesse mähitud seina idee.

Siit kerkib kaks küsimust. Üks on seotud praegusaegse kommunikatsiooni haprusega, mille suurepärane näide on paari aasta tagune vulkaanipurse Islandil, mis halvas terve Euroopa (ja selle kaudu kogu maailma) lennuliikluse, ja teine kõikvõimalikud inimeste loodud viirused, mis võivad võrgusüsteemid halvata. Mida paremat tehnoloogiat kasutada, seda kergem on seda ka läbi lõigata.
See kaasneb ühise, globaalse võrgustikuga. Pole ju vahet, kas tegemist on lennuliikluse või virtuaalse võrgustiku, internetisüsteemiga, kuna praegu on need tihti pandud toimima ühesuguste eesmärkide nimel. Probleem pole isegi võrgustikus, vaid majanduslikus ja poliitilises loogikas, millele võrgustik allub või allutatakse.

Teine küsimus on mul seotud linna, antud näitel siis Tallinna enda esitlusvõimega, enese nähtavakstegemisega. Kui mõelda kõige nüüdisaegsema transpordiliigi ehk siis lennuühenduse peale, siis strateegiliselt kõige olulisem paik on lennujaam. Tallinna puhul tundub, et naabrite Helsingi või Riiaga võrreldes jääb see tasapisi järjest väiksemaks ja vaiksemaks. Tallinn (ka Eesti) on lennuühenduse mõttes üsna raskesti kättesaadav paik. Potentsiaali pole osatud kasutada.
Selle projekti kontekstis on mind huvitanud kättesaadavuse laiem mõiste. Meie lennupotentsiaal on küll tagasihoidlik, aga internetiühenduse poolest, e-riigina oleme ise igal pool kättesaadavad ja saame ka ise kõikvõimaliku teabe hõlpsasti kätte. Mulle on Skype, mille üle eestlased on väga uhked, väga oluline olnud. Võib isegi öelda, et Skype’ist selle  näituse idee alguse saigi. Seda nii praktiliselt, kuna pidin selle kaudu palju suhtlema, kui ka kriitiliselt, sest laiemas plaanis üritasin ju mõtestada lahti seda, kuidas info tänapäeval liigub, mismoodi seda ühest formaadist teise konverteeritakse, mis selle käigus kaduma läheb ja mille võrra rikkamaks saadakse. Sellest, kuidas see protsess aset leiab, sõltub, kuidas ennast inforuumis tunnetame. Seda nii virtuaalses kui ka füüsilises ruumis, näiteks linnas.

Oled sa seoses selle projektiga küsitlenud Tallinna külastanud turiste ja ka tallinlasi? Mida nemad praegusest Tallinnast arvavad? Ma ei pea silmas sotsioloogilist uurimust, vaid kolleegide-sõprade küsitlemist.
Küsitlust ma just korraldanud ei ole, aga selle aja, kahe aasta jooksul, mis ma Eestis tagasi olen, on mul olnud paar-kolm juhtumit, mis on selle projekti idee tekkimist mõjutanud. Esimene oli poolteist aastat tagasi Tallinna Kunstihoone Maria Arusoo kureeritud näituse „Kontiinum_kunst kui taju. Ruum kui protsess” avamise ajal, kuhu oli kutsutud kunstnikke ja kriitikuid ka kõikjalt väljastpoolt Eestit. Istusin Londoni (nüüd peaks elama Berliinis) kriitiku Lisa Blanningu kõrval, kes vaatas kuraatorit ja publikut ning imestas, et kõik on nii stiilsed. Asi ei olnud inimeste isiklikus stiilsuses või väljapeetuses, vaid selles, et ta ei näinud enam Ida- ja Lääne-Euroopa nüüdiskunsti näituse külastajates erinevust.  Ta oli tulnud eelarvamusega kohata teistsugust, n-ö üleminekuühikonda, aga leidis eest samasugused koodid, lääne kunstimaailmaga homogeense pildi.
Teine juhtum on otseselt praeguse projektiga seotud. Sellele osutab mullikilesse mähitud ajutine vahesein, mis sai püstitatud kahe inglise kunstniku Ed Lehani ja Dean Blunti näituse tarvis. Selgi näitusel käsitlesin infot valmisobjektina ja esitasin küsimusi selle levimisega kaasneva olukorra kohta. Ed oli siin pikemalt  ja imestas, kui palju on Tallinnas neoonkirju. Pildistasime neid ning nende fotode põhjal oleks võinud arvata, et need on võetud kuskil Tōkyōs. Tallinna oli päris huvitav vaadata kellegi teise pilguga, saada aru, kuivõrd konverteeritavad on selle linna koodid. Seetõttu, vaadates öise linna pilte, mis galerii aknaid katavad, tunneme ära homogeense linnapildi, mitte konkreetselt Tallinna.

Eks juba 1990ndatest peale ei saa ka meil rääkida homogeensusest ei loodava kunsti kunstnikkonna ega ka vastuvõtja mõttes. Meie kunstivälja tasandid erinevad üksteisest märksa rohkem, kui ükskõik milline neist tasandeist samalaadsest lääne tasandist. Nii võib ükskõik millise näituse avamisel teha vahet, kas tegemist on ametnikkonna või kunstnikkonnaga: inimeste esitlemisviis räägib järjest rohkem nende kuuluvuse kohta.
Ehk vanemate põlvkondade puhul on see rohkem nii, aga see võib tuleneda ka sellest, et kunst on Eestis  marginaliseeritud ala. Aga laiemas mõttes on ka siin ju olukord muutunud. Näituse tegemise ajal käisime Stockmanni läheduses söömas: trendikas ja noortepärases kohas poleks ma kunstnikul ja ärimehel erilist vahet teinud. Väljanägemise, eneseesitlemise koodid on viimaste aastate jooksul palju ühtlasemaks muutunud, kuna info eri stiilide kohta levib ülikiiresti ja on kõigile kättesaadav.  Loomulikult on oluline, et info liigub vabalt, seda ei tohi alahinnata, kuid peame olema valmis tunnistama ka seda, et nii kunstis kui ka laiemas sfääris toodab globaliseerimine järjest homogeensemat pilti. Niipalju, kui olen seda uurinud, siis ilmselt peitub vastus just lokaalses mõtlemises.

Kas mõtled paikkonna eripära?
Küsimus ei ole isegi piiritletud geograafilises asukohas, vaid probleemis, olukorras. Neid tuleb lahendada lokaalselt. Kui suhtuda kriitiliselt neoliberalistlikku süsteemi ja üritada sellele alternatiive luua, siis ei tule otsida väljapääsu mitte ühtsetes, universaalsetes, odavates lahendustes, vaid iga probleemiga tuleb tegeleda kui eraldi nähtusega. Siis võivad sündida ka erakordsed lahendused. See ei pruugi majanduslikult olla kõige jätkusuutlikum, aga selles ehk ongi mõte: olukorras, kus domineeriv süsteem tähtsustab majanduslikku efektiivsust, võiksid vastupanutaktikaks olla lahendused, mis on vajalikud, mitte majanduslikult õiged. Pealegi, suhtudes igasse olukorda kui erilisse juhtumisse, vähendaksime stereotüpiseerimist, mis soosib ebakriitilist mõtlemist.

Kas on loota, et Lastekodu tänava galerii jääbki ideede läbimängimise paigaks?
Kui sa pead silmas seda, et sellest galeriiruumist saab projektipõhise programmiga näitusepind, siis jah, mulle meeldiks see plaan küll. Kuna tegemist on noore, areneva paigaga, siis arutame omavahel pidevalt, milliseks peaks see kujunema, millised võiksid olla eragalerii rollid praeguses kontekstis. On selge, et tuleb arvestada lokaalset eripära: eragalerii formaat, mis toimib hästi Londonis, ei pruugi olla siin sama edukas. Lastekodu galerii on just selline pind, mis sobib eksperimentaalseteks projektideks: see ei ole väike vanalinna galerii ega ole ka mahukas kunstihoone ega muuseum. See on väga huvitav ruum ka oma erilise ülesehituse ja asukoha poolest.

Milline on Lastekodu galerii publik?
See on veel lõplikult välja kujunemata, tegu on uue galeriiga ning siiani on näitusetegevus kulgenud ebaregulaarselt. Nüüd on plaanis hakata näitusi regulaarselt korraldama: ühel kuul Lastekodu galeriis, teisel Müürivahe galeriis. Selle skeemi järgi on kõik näitused avatud kaks kuud. Usun, et siis on see ka publikule kättesaadavam. Kui mõelda avamiste peale, siis  on käinud suhteliselt palju rahvast, on olnud ka neid inimesi, keda ma ei tunne ega ole seal kunagi näinud, mis on märk sellest, et info liigub järjest laiemalt.

Kas on kavas näitustele lisaks korraldama hakata ka arutelusid, seminare, töötubasid, kunstnikega kohtuda? Kui võtta kas või praegune väljapanek, siis jääb see selgituste ja arutluseta pisut steriilseks. Visuaalsete märkide ja koodidega harjunud külastajal tekivad assotsiatsioonid, ta leiab endale tähendusvälja, konteksti, aga oleks nagu veel tuge vaja.
Selle näituse puhul on mitmed inimesed tundnud huvi arutelu vastu, seega loodan veel enne näituse lõppu kutsuda huvilised galeriisse kohvi ja konjakit jooma ja vabas vormis arutlema, aga järjepidevat lisaprogrammi pole küll plaanis. Vahest olen ise targemaks saanud ja mul on kadunud soov suruda kõiki asju rangesse vormi. Pigem korraldan selliseid asju siis, kui tunnen, et on tekkinud vajadus.

Sellest sügisest õpetad ka EKA disaini osakonnas.
Indrek Sirkel graafilise disaini osakonnast tegi mulle läinud suvel selle ettepaneku ja kuna oleme Indrekuga ka varem hariduse teemal huvitavaid diskussioone pidanud, siis nõustusin. Ma hindan hariduse ühiskondlikku rolli väga kõrgelt, kuid suhtun kriitiliselt Eestis üldisemalt levinud kunstiõpetamisformaati: õpetatakse selgeks kindlad vormid ja reeglid, selle asemel et arendada kriitilist mõtlemist ja aktiivset osalemist. Seega keskendun oma tundides just diskussioonidele. Olen saatnud tudengitele igal nädalal uue teksti läbilugemiseks. Mõned on keerulised akadeemilised tekstid, mõned ajakirjandusest võetud lihtsamas keeles kirjutised. Üks tudengitest valmistab lühikokkuvõtte ja siis arutame teksti. Tekstid kasvasid välja eelmise tunni arutluskäigust ehk siis vajadusest, mitte ette formuleeritud kavast. Üks esimesi oli filmi „Pimeduse rüütli taastulek” („The Dark Knight Rises”) arvustus, mida kutsusin kommenteerima Tarmo Jüristo. Ta oskas pöörata tudengite tähelepanu mitte ainult tekstis olevale infole, vaid samm-sammult ka sellele, kuidas tekstiga kriitiliselt tegeleda. Kuidas terminoloogia tagant sõnumit välja lugeda ja sellega suhestudes oma arvamus vormistada. Kursuse lõpuks osutus regulaarne võimalus omavahel arutleda tudengitele palju tähtsamaks kui konkreetsest tekstist saadud informatsioon. See pole sugugi nii elementaarne, kui esmapilgult võib tunduda, kuna sellisele praktikale siinses kunstiõppes tihtipeale rõhku ei panda.
 
Kas Londonis õpetati sulle kriitilist lugemist? Sa oled oma kunstiteoreetilise hariduse saanud Londoni Saint Martins College of Art and Design’is.
Minu BA-kursus „Kunsti ja disaini kureerimine, kommunikatsioon ja kriitika” pole küll parim näide, sest see oli uus kursus ja paljud õppekava aspektid polnud tollal veel välja arendatud. Aga sellegipoolest erines õpetamismeetod juba siis Eesti ülikoolide omast kõvasti: meil oli väga vähe loenguid, põhirõhk oli uurimusel põhineval iseseisval tööl. Euroopa ülikoolides on kriitikakursused väga levinud, Eestis pole aga minu teada mitte ühtegi. Kui lugeda siinseid kunstikirjutisi, siis on selge, et on koolitatud ajaloolasi, semiootikuid, kunstnikke, kuid mitte kriitikuid. Puudub kriitikatraditsioon. Viimase paari aasta jooksul on hakatud rohkem avalikult arutama praeguse kunstirolli ja -välja seisu üle, kuid see ei ole puudutanud kunsti kriitilist käsitlust. Tuleb teadvustada, et samamoodi nagu kaasaegne kunst, kus pidevalt toimub areng ja diskussiooni mõtestatakse ümber, nii on ka sellega kaasnev kriitika pidevas liikumises.

Milline kunst on sinu arvates vajalik?
Kunst, mis mitte ei kirjelda tuimalt asju või olukordi, vaid avab nende olemuse komplitseerituse. Mulle ei piisa intelligentsetest ja vaimukatest viidetest või isikupärasest tehnikast. Ka kunstilise vormi kasutamine ise peab olema õigustatud. Seega toimib hea kunst väga mitmel tasandil, ka esteetilisel. Lehani ja Blunti näitus, mida mainisin, on hea näide. Paigaldasime galeriisse Adidase poolt Londoni olümpiamängude ajaks loodud seina reproduktsiooni. Must sein, mille peale oli spray-värviga kirjutatud Adidase loosung „Mitte miski pole võimatu” („Impossible is nothing”) ning maalitud brändi ikoonilised kolm triipu. Ed oli seinale riputanud plakatid, mis taastasid originaalis brändireklaamina mõeldud objekti rolli seinana, kuhu saab midagi üles riputada, või majaseinana, kuhu on tehtud grafiti, teiselt poolt kopeeris see Facebooki seina kui kohta, kuhu edastatakse informatsiooni. Need paralleelid ajendasid mõtlema info ja ideede levimise üle. Nii galerii kui ka kunstnike kohalolek olid kaasatud sellesse diskussiooni. Kommerts­brändi originaalideed reprodutseerides suutsime tekitada eragaleriisse objekti, mida isegi parima tahtmise korral poleks saanud müüa, sest see poleks uksest välja mahtunud. Ühesõnaga, ükski asi polnud seal juhuslik, kõigi rollide ja positsioonide kohta esitati tegevuse käigus küsimusi. Selline kunst toimib žestide  tasandil ja just seetõttu tekitab enda ümber äärmiselt palju kriitilist ruumi.