Nostalgia tõelise kunsti ja kakluse järele

Robustselt kujundatud näitus „Rahutud muusad“ koosneb peamiselt analoogfotodest, filmijuppidest ja arhiivimaterjalist – eksponeeritud on vana ja pleekinud, aga autentne.

MARGUS KIIS

Näitus „Rahutud muusad. Veneetsia biennaal kohtub ajalooga“ („Le muse inquiete (The Disquieted Muses). When La Biennale di Venezia Meets History“) Veneetsias Giardini Itaalia paviljonis kuni 8. XII. Kuraatorid Cecilia Alemani (kunst), Alberto Barbera (film), Marie Chouinard (tants), Ivan Fedele (muusika), Antonio Latella (teater) ja Hashim Sarkis (arhitektuur).

Selgi suvel oli Veneetsia inimesi täis ja vesi kanalites roheline – tilluke metropol, nagu alati. Aga ikkagi oli Veneetsia teistsugune. Kunst oli kuidagi … hajameelne, kurb. Paljud galeriid, kunstipoed ja näitusesaalid olid suletud. Muuseumidesse lasti sisse vaid eelregistreeritud külastajad, mõned näitused olid ainult internetis.

Tänavu möödus esimesest Veneetsia biennaalist 125 aastat. Giardini, kus mullu tungles pidevalt rahvast, tundus sel suvel väike ja hüljatud, kuigi seal on väljas üks tõeliselt suur näitus. Sissepääsu juures piletit ei müüda (vähemalt suvel ei müüdud), see tuli internetist osta. Väravas oli mitu turvameest, kes mõõtsid külastaja temperatuuri.

Uus hoog 1960ndail. Näitus „Rahutud muusad“ koosneb peamiselt vana kooli analoogfotodest, filmijuppidest, dokumentidest, ajaleheväljalõigetest, leidub isegi slaide. Kõik on kujundatud lihtsakoeliselt ja eksponeeritud puust seinavitriinides. Nagu rõhutades, et kõik on küll vana, pleekinud ja räbaldunud, aga autentne – mäss digitaalse virtuaalsuse ja püüdliku puhtuse vastu. Väljapanekus on võetud kokku kunst, teater ja film, mida on viimase 125 aasta jooksul Veneetsias näidatud, ja sünkroniseeritud see tegelikkusega.

Kui peauksest sisse astuda, näeb suuri fotosid ja filmilõike ajavahemikust 1895–1945: õhtukleidiga daamid ja smokingiga härrad, mees valges on vist Mussolini. Selgitav tekst puudub või on ainult itaalia keeles. Sieg heil’i viskavad mehed.

Olengi jõudnud 1940ndate lõppu ja 1950ndatesse juba. Sõda nagu polnudki. Pärast sõda algas Itaalia kiire tõus. Kuigi teatris oli sakslane Berthold Brecht ikka suurim staar, peetakse Luchino Visconti Austria okupandi ja Veneetsia daami armulugu käsitlevat „Sensot“ väga tähtsaks ajaloo ja kultuuri sümbioosi kehastuseks.

Viies näitusesaal on pühendatud 1970ndate kõige kuumemale poliitilisele teemale ehk Tšiili presidendi Salvador Allende kukutamisele ja selle vastu protestinud Veneetsia biennaalile „Tšiili vabaks!“.

Margus Kiis

1950ndad kuiva esteetika ja puisusega jäävad selja taha, sest tulevad 1960ndad. Näitus saab hoopis uue hoo: filmijupid, kus korduvad sõnad „revoluzione“, „aggressione“, „decadente“, „sesso“, „ribellione“, „modernizzazione“. Samal ajal, kui vanad Veneetsia biennaali avavad, mässavad noored tänavatel ja nõuavad Veneetsia biennaali vabastamist. Kes lösutab kohvikus ja targutab noortega? Jean-Luc Godard muidugi. Kes seal jalutab, valged püksid jalas? Pier Pasolini muidugi. Midagi pole teha, väriseva kaameraga võetud 1960ndate ja 1970ndate filmid mõjuvad efektselt, erutavalt ja ergutavalt. Tahaksin ise olla selles maailmas, kus kunstnik ja filmitegija oli staar, guru, keda pildistati ja filmiti, isegi kui ta lihtsalt passis kusagil kohvikus. Tema suhu vahiti ning iga uut teost oodati. Või kardeti, sest see võis muuta ajalugu.

Hullud 1970ndad. Pole siis ime, et 1970ndatele on pühendatud lausa mitu saali. Fotodel vaatab vastu justkui Pasoloni „Salò ehk Soodoma 120 päeva“ maailm: paljad kehad, piinatud, kuid kangelaslikud noored laval, hämmastavad aktsioonid keset linna. See oli julge aeg, kus tehti hulle asju. Praegu on alalhoidlik, lumehelbekeste ning solvujate aeg. Aeg, mil kunst ei eruta. 1970ndatel oli kõik teistmoodi. Mitte keegi ei kandnud nohuviiruse pärast maski. Keegi ei kartnud surra gripitaolise haiguse kätte. Siis toodi loomad näitusesaali, võeti alasti, näidati seksi, ehitati hiiglaslikke konstruktsioone, leiutati nutikaid masinaid ja tegeleti aktiivselt poliitikaga. Kõige kõrgem, viies näitusesaal on uhkelt pühendatud 1970ndate kõige kuumemale poliitilisele teemale ehk Tšiili presidendi Salvador Allende kukutamisele (ja tema enesetapule) sõjaväehunta pealiku Augusto Pinocheti riigipöörde käigus 1973. aastal ning selle vastu protestinud Veneetsia biennaalile „Tšiili vabaks!“ („Freedom to Chile!“). See on ka üks väheseid saale, kus on väljas päris kunstiteosed, suured grafititaolised paneelid (Sebastian Matte, Vittoria Basagle, Paolo Gallerani, Giorgio Nonveller, Paolo Pennisi), mida omal ajal demonstreeriti Veneetsia väljakutel. Nendel plakatmaalidel korduvad sõnad „libertad“, „fascismo“, „solidaridad“, „antifascismo“ jne. Korduvad sümbolid on rusikas käsi, sirp ja vasar, viisnurk ja muidugi kuri onu Sam USA lipu ja sõjakiivriga. Vaenlane teada, tuleb anda vastu nina! Minevik on tänapäeva toodud ja näitab näpuga.

Seoses 1970ndatega läheb see näitus ka Eestist üpris lähedalt mööda. Väike pime seitsmes saal on pühendatud Nõukogude Liidu ja Tšehhoslovakkia allasurutud kunstnikele ja heliloojatele. Saab (allakirjutanu väikeseks üllatuseks) teada, et 1977. aastal toimus Carlo Ripa di Meana eestvõttel meeleavalduse biennaal (Biennale del dissenso culturale) Nõukogude represseeritud loomeinimeste toetuseks. See tekitas suures osas Itaalia kultuurieliidis suurt pahameelt, sest siiamaani arvavad seal paljud, et NSV Liit oli peaaegu et maapealne paradiis. Veneetsiasse jõudsid küll toona peamiselt vene ja tšehhi emigrandid, enamikus poeedid. Kujutavat kunsti esindasid toona graafika, trükised ning maalide ja aktsioonide fotod. Neid näidatakse vana kooli slaididel, kus paistavad Ilja Kabakovi, rühmituse Dviženie, Vladimir Galkini, Igor Zahharov-Rossi jt teosed ja aktsioonid. Neid vaadates on natuke kahju, et Eesti mitte vähem uuenduslikud kunstnikud (näiteks Jüri Okas) olid süsteemiga niivõrd kohanenud, et mingigi märtristaatus välja kanda. Võib-olla jäi eestlastel ka erootilist kirge ning robustset julgust väheks, eriti võrreldes grupi Dviženie hipilike aktsioonidega.

Postmodernistlikud 1980ndad ja skandaalsed 1990ndad. 1980ndad on esindatud peamiselt postmodernistliku arhitektuuriga. See natuke maitselage stiil sai just Veneetsias 1979. ja 1980. aastal väga populaarseks, eriti seoses Aldo Rossi vineerist hoonega Teatro del Mondo, mida biennaali ajal kanalis ujutati, ning kuraator Carl Jenkinsi ideedega. Vaadates kogu seda postmodernistlike hoonete jooniste ja fotode pillerkaari, turgatas pähe, et maailma postmodernistliku arhitektuuri pealinn võiks olla hoopis Tartu.

1990ndatel on tähtis koht skandaalide saalis. Oli ju biennaali ajaloo üks suuremaid pahandusi Jeff Koonsi installatsioon „Valmistatud taevas“ („Made in Heaven“), mille peamine element on portselanskulptuur Jeff Koonsist, kes ameleb oma pornostaarist abikaasa Cicciolinaga. See vihastas mõnda vaga itaallast nii väga, et ühte Koonsi pilti rünnati isegi noaga. Tundub, et seks on olnud Veneetsia biennaali skandaalide põhjus ja sisu. Esimene pahandus 1895. aastal tuli Giacomo Grosso maali „Ülim kogunemine“ pärast, kus punt paljaid naisi aelevad don Juani kirstu peal. Aga ega jama tekita ainult paljad inimesed. 1976. aastal demonstreeris Antonio Paradiso tõupulli seksuaalses vahekorras kunstlehmaga ning sai hoope nii kirikult, moraalijüngritelt kui ka loomakaitsjatelt. See kõik tuletab meelde praegust aega, kui uusviktoriaanlikkus ja moraaliapostlite pealetung on täies hoos. Erinevalt 1970ndatest ja 1990ndatest ei kujuta aga praegu skandaale ette, sest keegi ei julge midagi nii provotseerivat teha.

Kuna internet on kohutavalt anglo­ameerikakeskne, siis tuleb paljusid ladina, slaavi ja aasia kultuurinähtusi endiselt vaadata vaid elusast peast. Eriti Veneetsias. Kuigi koroonapaanika sunnib järjest enam jääma koju arvutiekraani taha, on hea teada, et kunagi oli aeg, kui polnud ei nutitelefone, koroonat ega moraalijüngreid. Kakeldi ja tehti ka kunsti ikka päriselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht