Nihestatud realism

Teet Veispak

Anders Moseholmi näitus “Delayed Presence” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 9. X.

Andres Moseholm. Tüsistus. Õli, lõuend. 2005. repro

 

Anders Moseholmi (s 1959) näitus Tallinna Kunstihoone galeriis ei ole tulnud tühjale kohale. Neile, kes on jälginud kuraator Anders Härmi tegemisi viimase aasta vältel, on see isegi veidi ootuspärane: esmalt tema kureeritud uue maali näitus “Maalimine keelatud” käesoleva aasta algupoolel, siis Briti Nõukogu vahendatud “Supernoova” – need kõik on justkui ühe asja ajamine. Ja nüüd siis taani kunstnik Anders Moseholm, kes hakkas aktiivselt näitustel osalema 1990ndate keskpaigast. Ja teeb seda toimub aasta-aastalt üha hoogsamalt ning tihedamalt. Kui uskuda kunstniku enda sõnu, kes oli muide ise kohal ka näituse avamisel,  siis ka tulemusrikkamalt. Tulemusrikkuse all tuleks siinkohal mõista Euroopa publiku kasvavat huvi tema tööde ja nende soetamise vastu ning tärkavat huvi Ameerikas, väikesest Taanist rääkimata.

Tallinna näitusel on eksponeeritud ta uuemad (kõik tööd on valminud käesoleval aastal) nn urbanistlikud maalid. Linn (pro suurlinn) on Moseholmi loomingus kesksel kohal, ehkki linnatemaatika kõrval on talle sama oluline  maastikumaal; ta maastikud on vabad imalast sentimendist, neis võib tajuda linnainimese veidi võõrandunud pilku ning ka respekti, mis meil enamasti on, kui jõuame paikadesse, millega meil puuduvad otsesed sentimentaalsed seosed.

Moseholmi urbanistlikud maalid tunduvad kandvat endas midagi ähvardavat: neis pole heledaid toone, neist ei paista õigupoolest mingit lootust, need muudavad linnakeskkonna rõhuvaks ja depressiivseks. Kõrgete hoonete vahel võib küll kumada midagi heledamat, kuid see pole õigupoolest valgus, vaid hallikas sudu. (“Remoteness Feels Vere Close”,  “Proceed – Hesitate”, 2005). Ka kujutatud hooned ise ei ole vaatajale lihtsalt hoomatavad, nende arhitektoonika on rõhuv (“Substance”, 2005). Moseholm näikse vaatavat linna kõrgemast vaatepunktist, kust viimane paistab iseenesest kasvava keskkonnana, mille iseloomustamiseks sobiksid kõige paremini  saastatud õhk ja rämpsu mattuvad tänavad.

Moseholmi maale on nimetatud ka mentaalseks realismiks. Võimalik seegi. Sama hästi võiks ta töid nimetada ka nihestatud realismiks. Kõneldes oma töömeetodist, ütles Moseholm, et liikudes ühes või teises suurlinnas, teeb ta hulgaliselt fotosid tänavatest, majadest, endale küll selgelt aru andmata, miks ta just seda või teist konkreetset objekti pildistab. Hiljem, kavandades uusi töid, leiab ta fotode seast sobiva, mida hakkab maaliliselt töötlema. Sellega annab ta (foto) realistlikule kujutusele omamoodi lisadimensiooni, luues nihestatult realistliku maali. Selles nihestatud realismi võtmes võiks vaadata ka ta maalidel lahutamatuna näivate tekstiliste sõnumite osa. Mõnedel piltidel  (“Dedicated Distortion”, 2005) tunduvad need küll veidi ülemäära domineerivat, kuid enamasti sulanduvad need  maalil muu kujutatuga orgaaniliseks tervikuks. Tekstilisi osi ei ole Moseholm ette kavandanud, need on  intuitiivsed lausungid, mis maalimise hetkel tunduvad kunstnikule tähtsad ja olulised; ühtlasi on tekstid maalidel ka nende pealkirjaks.

Kuigi Moseholmist rääkides on rõhutatud, et tegemist on kunstnikuga, kellele on olulised keskkonnaküsimused, ning kes arvab, et oleme jõudnud ökoloolise kriisi ajastusse – seda pole raske ka ta piltidelt välja lugeda –, arvan, et näituse kontekstis oleks tuumakam siiski  rõhutada seda, et  tegemist on ennekõike maalikunstnikuga, kellel on suurepärane kompositsioonitaju ning kes tõlgendab isikupäraselt maailma. Kui ta pilte natukenegi pikemat aega vaadata, siis võib veenduda selleski, et ta teeb seda mõjusalt ning tulemusrikkalt.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht