Neoliberalism tüdrukute nimesid ei tea

Dorota Gawęda ja Eglė Kulbokaitė: „Nooremana me ei osanud vastu hakata koolisüsteemis vohavale misogüüniale ja mõista oma positsiooni.“

REBEKA PÕLDSAM

Laupäeval, 2. XII kell 18 organiseerivad Keiu Krikmann ja Maija Rudovska Arsi projektiruumis performance’i-õhtu „Noore Tüdruku Lugemisgrupp 151: piiretelinn“ („Young Girl Reading Group 151: Folding City“). 2013. aastal Berliinis alguse saanud Young Girl Reading Group on poolaka Dorota Gawęda ja leedulase Eglė Kulbokaitė kollektiivne, performatiivne ja protsessuaalne kunstiteos, mis otsib digiajastu võimalusi feministlikuks emantsipatsiooniks. Loetakse Hao Jingfagi raamatut „Folding Bejing“, duo kõrval esinevad ka Maria Metsalu, Pire Sova ja Keiu Krikmann.

Te olete praeguse Euroopa kunstiringkonna üks imetletuim paar, nagu uus Eva ja Adele või Gilbert ja George. Kuidas sai alguse Young Girl Reading Group (YGRG)?

Dorota Gawęda: Kohtusime kuus aastat tagasi Londoni kuninglikus kunstikolledžis (RCA). Eglė õppis kaasaegse kunsti kureerimist ja mina visuaalkommunikatsiooni. Saime õppimise ajal tuttavaks paljude meile praegu oluliste inimestega, kooliajale vaatame heldimusega tagasi. Aga tagantjärele oleme märganud ka üha enam vigu patriarhaalset loogikat taastootvas institutsionaalses hariduses. Nooremana me ei osanud piisavalt seda sõnastada ja vastu hakata koolisüsteemis vohavale misogüüniale ja rassismile ning mõista oma mõneti privilegeeritud, aga ka marginaalset positsiooni.

Pärast RCA lõpetamist hakkasime otsima võimalusi, kuidas väljaspool akadeemiat edasi õppida. 2013. aastal alustasime Berliinis YGRGga ja siis sai meie eesmärgiks teadmiste dekoloniseerimine: igasuguse hariduse eesmärk peab olema iseenda paremini mõistmine. See on eriti oluline just neile, kes ennast praeguse normatiivse haridussüsteemi peeglis ei näe nagu naised, LGBTQ-vähemused, puudega inimesed, töölisklass või rahvusvähemused. Teisalt huvitab meid, kuidas tajud ja tundmused, mõtted ja füüsilised aistingud kokku sulavad ja tänu millele saab teksti läbimine muuta meie ettekujutusi ja arusaamu kõige sügavamal tasandil, nii et pealtnäha pole justkui midagi muutunud. YGRG kui unistamine ja kunst on meid ühise eesmärgina kokku liitnud nii era- kui tööelus.

Tiqquni raamatut „Ettevalmistavad materjalid Noor-Tüdruku teooriaks“* („Preliminary Materials for a Theory of the Young-Girl“) ei ole eesti keelde tõlgitud, nii et vaid vähesed teavad seda neoliberalistlikku šovinismi omas retoorilises mahlas kirjeldavat teost. Palun rääkige pisut sellest raamatust: mis teid selles kõnetas ja kuidas YGRG sellele vastab?

Gawęda ja Eglė Kulbokaitė: YGRG alustas selle Ariana Reinesi inglise keelde tõlgitud Tiqquni raamatuga 2013. aastal Berliinis. Selle raamatu vastuolulise kuvandiga peategelane, Noor-Tüdruk andis meie projektile pealkirja ja piisavalt mõtteainet, mida edasi arutada ja arendada. Tiqquni Noor-Tüdruk viitab soolistatud mõtteviisile, kus kõike naiselikku ja noort samastatakse alateadlikult kapitaliga. Noor-Tüdruku kohmetama panev tegelaskuju ajendab meid jätkuvalt looma alternatiivset ruumi, kus saaks mõelda teistmoodi. Oleme YGRGis valinud lugemiseks peamiselt feministlike autorite tekste, kus käsitletakse intersektsionaalselt im/materiaalsust, tehnoloogiat, võimu, sugu ja iha kui identiteedi ja kunstiloome mõjutajaid. Praeguseks oleme lugenud Octavia Butleri, Paul B. Preciado, Nnedi Okorafori, Ursula Le Guini, Silvia Federici, Maggie Nelsoni, Sadie Planti, Rosi Braidotti, Donna Haraway, Richard Sennetti, Laboria Cuboniksi, Nina Poweri, Anne Carsoni, Alice Walkeri ja Luciana Parisi loomingut.

YGRG ei ole tavaline lugemisgrupp, vaid see on ka teie performance’i- ja installatsioonikunsti praktika.

Gawęda ja Kulbokaitė: Meid on huvitanud lugemiskogemuse eri tahud. Raamat pole loodusnähtus, vaid tehniline vahend vaimse tunnetuse, kehaliste aistingute edasiandmiseks ja loomiseks. Eriti on seda tunda, kui raamat nõuab süvenemist, audiovisuaalsuse ruumilisi piiranguid ja kujutlustegevuse kasvu, nagu seda on märkinud Paul B. Preciado. Meile on YGRG kunst, mis toimib virtuaalse ja tegeliku piiril, kus digitaalne arhiiv ja online-vestlused on võrdväärselt olulised meiega kohtumistele tulnud lugejatele.

YGRG kätkeb endas kehalisi ja digitaalseid võimalusi, mis omakorda eeldavad, et selle tähendust mõistetakski järjepideva muutumise protsessina ning internetis linkimise, taasesitamise ja ümberkohandamise tsüklis. Tahame jälgida, kuidas mõtted kuulujutu, soovituste ja viidetena rändavad ja ühismeediavoolus ideevõrgustikena edasi paljunevad. Seepärast ongi dokumentatsioon ja online-kohalolu meile äärmiselt olulised vahendid, et mõelda välja, kuidas muuta enesepromoteenused ühiskonna ülesehituses ühiseks sünkroonseks uudishimuks ning eneseteadlikuks, esteetiliseks, intiimseks avastuste kambriks.

Tallinna „YGRG151: piiretelinnas“ võtate aluseks Hoa Jingfangi raamatu „Piirete Peking“. Millest lähtute selles performance’ite sarjas?

Gawęda ja Kulbokaitė: See ulmeteos räägib majanduslikest ja klassivahedest, mis kujundavad linnaarhitektuuri ja seeläbi keha ruumitaju. YGRGi kohtumistel oleme lugenud mitmeid tekste (Sennetti „Liha ja kivi“ / „Flesh and Stone“, 1994), kus näitlikustatakse, kui sügavalt on soolised ja rassilised erinevused ja klassivahed meie kultuuriruumi sisse kirjutatud. Lugedes saab keha ja ruumi suhet märkimisväärselt ümber kujundada, sellele soovimegi Tallinna üritusel kõige rohkem keskenduda.

Olete mõlemad Ida-Euroopast ja pärast kunstikooli lõpetamist elanud ja töötanud mitmel pool Euroopas. Kas Ida-Euroopa feminism erineb Lääne-Euroopa omast?

Kulbokaitė: Poola ja Leedu, kus me pärit oleme, on ajalooliselt mõneti sarnased riigid, mis praegugi on poliitiliste jõujoonte poolest lähedased. Nõukogude aja pärand avaldub neis siiski küllalt erinevalt. NSV Liidu lagunemise järel elame nn uues idas, mille enesekuvandi on määranud lääne neoliberalism. Üha kiirenev majanduse neoliberaliseerumine on marginaliseeritud gruppide järjest tugevama mahasurumise tagajärg. Poola praegune äärmusparempoolne valitsus piirab demokraatiat, hävitab loodust (Białowieża hiite seadusvastane langetamine) ning võtab naistelt ja LGBTQ-vähemustelt põhiõigused. Need probleemid on akuutsed feministlikele aktivistidele ja kõigile teistele mõtlevatele poolakatele ning seega peaksid olema kõigi mõtlevate eurooplaste, poliitilise eliidi ja lääne feministide tähelepanu keskmes.

* Young Girl on viide Tiqquni raamatu mõistele „Young-Girl“, kes on fetišeeritud noor, anorektiline naisobjekt, kapitalistliku süsteemi üks võtmetegelane, pigem kõike hoomav negatiivne nähtus kui kriitika noorte tüdrukute pihta.