Neliteist kunstikooli on ilmselgelt vähe
Kõikvõimalikele kitsendustele ja raamõppekavadele vaatamata on hea kunstihariduse võti ikka ja ainult õpetaja.
Eesti riigi (Eesti.ee) kodulehel on riigi- ja omavalitsuste hallata 102 muusika- ja kunstikooli, kusjuures kunstikoole on vaid 14 ning segakoole, kunstide koole, kus muusika ja kunsti süvendatud õpetamise kõrval õpetatakse ka tantsu jm, on 28. Eesti on ikka tõesti laulurahvas, sest kõige laiahaardelisemalt ja soodsamalt antakse muusika süvaõpetust.
2011. aastal koostatud riiklikus õppekavas on kirjas, et kunstiõppe siht on „arendada mõtlemis-, koostöö- ja eneseväljendusoskust, et toetada isiksuslikku arengut ning toimetulekut tänapäevases mitmekultuurilises muutuvas maailmas“. Kunstipädevusega on seotud väärtus-, enesemääratlus-, suhtlus-, sotsiaalne, matemaatika- ja ettevõtlikkuspädevus. Suhtluspädevuse all on eraldi rõhutatud kunsti, aga ka muusika olemust eelkõige kommunikatsioonivahendina, väärtuspädevuse all ka infokanalitesse teadliku ja kriitilise suhtumise õpetamist. Seda lugedes on lootust, et meie üldhariduskoolides lapsed pelgalt ei joonista ega maali akvarellide või guaššidega talve- ja suvepildikesi ega vooli plastiliinist loomakesi, et ka kunstiajalootundides ei räägita vormitunnuste ehk stiilipõhiselt ammu tehtud kõrgest kunstist, vaid arutatakse ka praeguse kunsti ja visuaalsete märkide tähenduse üle, ühesõnaga, ollakse kahe jalaga praeguses ajas.
Kunstikool ehk varasema nimetusega lastekunstikool on paik, kus eelkõige keskastme koolilapsed (12–17aastased) saavad süvendatud kunstiõpet ehk neist tulevad aktiivsed ja targad, teadlikult kriitilisi valikuid tegevad kultuuritarbijad. Enam-vähem nii on ka kõik meie kolmteist* (laste)kunstikooli oma tegevuse määratlenud.
Haapsalu kunstikooli põhimääruses (ja ka õppekavas) seisab, et kooli eesmärk on tagada haritud loominguliste isiksuste kujundamine. Jõhvi omas on loova mõtlemise kõrval oluline ka oskus oma tegevust eesmärgistada, kavandada ja hinnata, valida, otsustada ja vastutust kanda ning koostöövalmidus. Tallinna kunstikooli eesmärk on tagada kunstialane huviharidus, mis tugineb visuaalkultuuri põhiväärtustele ja avatusele kunstielus toimuva suhtes. Tartu lastekunstikooli põhimääruses räägitakse üldpädevuse kõrval kultuuri-, väärtus-, kodaniku-, enesemääratlus-, suhtlus-, matemaatika-, loodusteadus- ja tehnoloogia-, ettevõtlikkus- ja digipädevusest.
Jõgeva ja Puka kunstikooli põhimääruses on eraldi esile toodud oma kodukandi kultuurielus aktiivne osalemine ning rahvakunsti arendamine. Narva kunstikooli puhul rõhutatakse võrdset kohtlemist ja õpilaste vaba tahet ning demokraatiat ehk siis koolireeglite kujundamist õpilaste, õpetajate ja lastevanemate ühisel jõul.
Kõigi koolide ühe eesmärgina seisab kaunisõnaliste üldiste väärtuste kõrval ka laste ettevalmistamine professionaalseks kunstiõppeks ehk tuleviku kunstnike esmane kasvatamine. Viljandi kunstikooli kodulehel on see mõnusalt inimkeeli kokku võetud: „Tavaliselt arvatakse, et kunsti õpitakse selleks, et saada kunstnikuks, kuid see on tänapäeval vaid üks võimalustest. Väga paljud hinnatud tulevikuerialad nõuavad kunstiteadmisi. Kas soovid tegeleda arhitektuuri, ruumikujunduse, disaini, veebiarenduse või arvutimängude loomisega – alustada tuleb algusest ja seda saabki teha Viljandi kunstikoolis.“
Kuna tegemist on nii-öelda riiklike huvikoolidega, siis tuleb neil vähem või rohkem lähtuda riiklikust huvihariduse raamõppekavast, alustada joonistamisest, kompositsioonist, värvi- ja vormiõpetusest ehk maalimisest ja skulptuurist. Kunstikoolide tunniplaanis ongi kõige rohkem joonistamist. Selles ei ole midagi halba, sest kui ollakse manuaalselt äpud, ei osata veenvalt väljenduda, siis ei jõua ka kõige aktuaalsem ja vajalikum sõnum vaatajani. Ei ole vaja loobuda ka klassikalisest treeningust: objektide joonistamisest, et õppida varju ja valgust nägema ja edasi andma, rääkimata natüürmortide, elava looduse ja inimese maalimisest. Küsimus on vaid selles, kuidas seda tehakse, mida juurde räägitakse, kuidas praeguse elu ja sootsiumiga seostatakse, milliseid tähendusi välja tuuakse. Kõikvõimalikele kitsendustele ja raamõppekavadele vaatamata on hea kunstihariduse (ehk siis kultuuriliselt pädevate, iseseisvalt mõtlevate aktiivsete inimeste kasvatamine) võti õpetaja. Õpetajast sõltub, kas tema õpilased omandavad pelgalt joonistamisoskuse või saavad neist teadlikud kultuuritarbijad ja ka -loojad. Tark koolijuht peab suutma enda ümber koondada reegleid (mõistlikult) eiravad, loominguliselt mõtlevad ja kindlasti praeguse kunstiga kursis olevad õpetajad. Ilmselt ei ole sellega erilist probleemi Tallinnas, Tartus või ka Pärnus, sest noori kunstnikke, kellel ei ole mitte ainult õpetajapaberid, vaid ka soov õpetada, peaks seal jätkuma. Töörõõmu kõrval on see kindel sissetulek. Keerulisem on väikestes paikades nagu Puka või Jõgeva või Märjamaa (kunsti ja muusikat õpetatakse ühes koolis). See võiks olla nii mõnelegi sotsiaalselt mõtlevale kunstnikule paras väljakutse, sest nii-öelda kohustuslike ainete kõrval õpetatakse enamikus kunstikoolides muudki (keraamikat ja nahkehistööd, aga ka arvutigraafikat, disaini, fotot ja videot, nagu seisab Kuressaare või Tartu või ka Tallinna kunstikooli õppekavas).
Nüüdismeediumid nagu foto, video või ka disain on õppekavas kõrvalainetena, mõttekas on need aga integreerida põhiainete sisse, samuti siduda tegevuskunst vormi- või ka kompositsiooniõpetusega. Mitmed erksamad õpetajad on seda enesestmõistetavalt ka teinud, sidunud kunstiajaloo praeguse kunsti ja meie aja visuaalsete märkidega, kas või reklaami ja arvutimängudega. Kuigi kunstiajalugu peetakse õppekavades teisi valdkondi siduvaks aineks, lõpeb nii mõnegi kunstikooli kunstiajalooprogramm XX sajandiga, hullem veel – kogu möödunud sajandile on jäetud vaid üks semester, XXI sajandist aga ei sõnagi. Tallinna kunstikooli kunstiajaloo õpetamine on lühidalt, kuid paljulubavalt kokku võetud: „Kunstiajaloo tundides [—] õpitakse mõistma eri kultuuride kunsti spetsiifikat, kunstiajaloo taustprotsesse ja konteksti. Samuti arutatakse seal tänapäeva kunsti probleemide üle, pärides eri kunstifenomenide tekkepõhjuste järele.“ Või veelgi inimlikumalt, nagu on see Tartu kooli puhul: „Kunst ilma ajaloota ja ajalugu ilma kunstita on vaesed, väheütlevad. Kui kunstiteostele anda lugu, ajalugu, annab see palju juurde. Ajalugu ilma kunstita on aga kurb, julm ja lame.“ Või ka Viljandi kooli puhul: „Uurime lähemalt ka kaasaegset kunsti, mis paljudele tundub eriti imelik ja salapärane.“
Õpetaja kõrval mängivad vägagi suurt rolli kaasõpilased. Ühistööl, aga ka lihtsalt koosolemisel, omasugustega kunsti ja elu üle arutamisel, on üllatavalt suur mõju. Usun, et igaüks on seda kas enda või oma lapse peal kogenud. Juba selle positiivse kogemuse pärast tasub kunstikooli minna.
Kunstikoolid aga võiksid, lausa peaksid ennast rohkem tutvustama. Praegu on oma galerii vaid Jõhvi ja Tartu koolil. Viljandi on viimastel aastatel teinud praeguse kunsti propageerimisel tõhusat tööd ning õpilaste kureeritud väljapanekuid on saanud vaadata kõrvuti professionaalsete tegijate omadega näiteks Viljandi Linnagaleriis. Kui praegused kolmteist kunstikooli oleksid avalikus elus nähtavamad, oleks ehk lootust, et visuaalset kunsti hinnatakse tulevikus muusikaga samaväärselt.
* Neljateistkümnes on professionaalset kunstiharidust andev Tartu kunstikool.