Näitus kui kommentaar (mitte pihtimus)

Kaido Ole valikuid saadab siiamaani soov puhastada teadvus, mälu ja silm mürast ning alustada puhtalt lehelt, kuigi teab, et see on tegelikult võimatu.

HEIE TREIER

Kaido Ole näitus „Nogank hoparniis“ Tallinna Kunstihoones kuni 5. II, kuraator Anneli Porri, muusika Tarmo Johannes.

Kaido Ole. Liiklusmees. Segatehnika HDF-plaadil, 2016. „Liiklusmees“ annab võtme või koodi näitusele.

Stanislav Stepaško

Kõige esimene töö, mida Kaido Ole esitleb Tallinna Kunstihoone isikunäitusel, kannab pealkirja „Liiklusmees“. Formaadilt suhteliselt väikesena ning tehnikalt maali ja assamblaaži vahepealsena eristub see paljudest teistest näitusetöödest. Asudes Tallinna Kunstihoone garderoobis, juhib „Liiklusmees“ viiest sama formaadiga tööst moodustuvat pildirida ning annab mõneti võtme või koodi näitusele tervikuna või vähemalt osale põhiväljapaneku maalidele.

Garderoobis on kunsti vaatamise psühholoogia teine. Garderoobis eksponeeritud tööd tunduvad pärisnäituselt väljajäetuna. Seetõttu nägin „Liiklusmeest“ alles näituse külastamise järel kõige viimase tööna. Esimene või viimane, mõlemad positsioonid on näituse suhtes märgilised, mistõttu pakun, et seal on sõnum.

„Liiklusmees“ kui assamblaaž koosneb kolmest osast: figuur on kokku monteeritud punasest, oranžist ja rohelisest valmisesemest (ready made). Nii et tegemist on valgusfooriga, mis reguleerib liiklust ja liikumist. Korravalvuriga, keda või mida reguleerib arvuti kaudu keskne juhtimissüsteem. Nii et pigem mitte inimene, vaid masin, mille järgi peavad inimesed käituma. Kes liiklusmehe suuniseid ei järgi, saab karistuse või trahvi osaliseks.

„Liiklusmees“ annab näitusel kätte värvikoodi ja suuna. Punane on oht ja tabu – stopp. Oranž või kollane on lühike ooterežiim. Roheline on vaba minek.

Pöördudes pärast „Liiklusmehe“ suuniseid uuesti ülemisele korrusele näitust vaatama, tundus, et paljudes maalides ongi sees nimetatud värvikood.

Punane, oranž ja roheline. Näitusesaali esimese tööna hakkab silma segatehnikas „Valikute trummel“ (2016), kus kunstnik on end maalinud koduses riietuses täispikkuselt ja profiilis värvitrumli sisse. Ta vaatab rohelise poole, mis on lootusrikas ja sarnaneb mõneti Leonardo da Vinci umbes aastal 1490 joonistatud Vitruviuse mehega, kes on looduse kroon. Trumlis on värvid sellises järjekorras: roheline, kollane / oranž ja punane.

Ka muude tunnuste põhjal laseb kunstnik mõista, et ta on andnud kontrolli iseenda figuuri üle teistele, vaatajaile. Maalil on terasest raami küljes juhtpult rohelise, oranži ja punasega, nuppudele võib vajutada. Midagi küll ei juhtu ja maal keerlema ei hakka, aga selline võimalus on markeeritud.

Nüüd hakkan juba punast, oranži / kollast ja rohelist nägema teistelgi töödel. Maalil „Kunstinäitusel“ (2016) kujutatud roosakat tooni (variatsioon oranžist) peenismees esindab ooterežiimil kahevahel tegelast, keda alateadlikult tõmbab punase (ohu ja tabu) poole. Tema selja taha jääb aga roheline (turvaline). „Jalutuskäik järve äärde“ (2015) esitab kriipivalt punaste juuste, huulte ja riietega naist rohelisel taustal (vastand­värvid!), tema nõudlikult paljastatud hambad on suunatud tagasihoidlikemas toonides (mees?)tegelasele.

Siiski oleks valgusfoori värvikoodi vaatamine näituse ainsa koodina liiga lihtne ja alahindaks kunstnikku.

Maalidel „Jaht“ (2016) ja „Avastamas abstraktse ekspressionismi džungleid“ (2015) on palju rohelist, mis markeerib loodust. Aga tegemist pole lõdvestust pakkuva rohelisega, vaid kamulflaažiga, kus rohelise asemel peaks olema tegelikult punane (oht). Suures rohelises põõsas varitseb silmapaar püssitoruga; abstraktsete ekspressionistide hiigelmetsas kummitab nähtamatuid ohte, mida ei oska isegi defineerida.

Maalid kommenteerivad. Värvirikkaid maale vaadates tundub, et tegevus toimub nähtamatute jõudude ja masinate kontrollitavas keskkonnas, olevikus. Kunstnik on mõnel juhul keegi, kes vaatab pealt, ja teisel juhul keegi, kes osaleb, aga mitte aktiivse subjekti, vaid pigem objektina, olles samuti allutatud tundmatutele jõududele.

Maalid on tasapinnalised, sügavuseta, viidates seega XX sajandi modernistlikule maalikunstile. Aga kuna siin esineb veel ka jutustus või narratiiv, tähendavad tööd XXI sajandi modernistliku maalikunsti naasmist uuel ringil, ületatud kujul.

Kuna paljud maalid ei taotle kunstniku enda seesmise siira maailmapildi väljendust, eristudes pihtimuslikust kunstist, on need tööd pigem nagu peegel või kommentaar toimuvale. Maalid kujutavad olevikulist materiaalset masinapõhist maailma selle materialismis, kus puudub hing. Sellele viitab ka Kaido Ole retoorika näitusegiidis: kunstnik väidab end „tegevat kunsti“. „Kunsti tegemine“ erineb põhimõtteliselt „kunsti loomisest“, mis viitab loomisele, loomingule. Tegemine ja loomine esindavad kaht enam-vähem vastandlikku lähenemist kunstile, mõlemal on seljataga vastandlikud mõttevoolud.

Naer on vabaduse saar, mis välisjõudude poolt determineeritud materialistlikus keskkonnas näib kestma jäävat. Naermiseks on võimeline inimene, mitte masin. Kaido Ole naerus on niisiis vabaduse sõnum, sarnaselt praegu korduvalt analüüsitud mitmete 1990ndate eesti kunstnike (Ole põlvkonnakaaslaste) strateegiaga, kus naer tähendab võitjapositsiooni.

Nogank hoparniis“. Pealkiri on näitusele valitud sellisena, et see ei seostuks mitte millegagi, ei tähendaks mitte midagi ega tekitaks ühtegi mõtet. Justkui minek tagasi nulli. Tegemist on Kaido Ole strateegiaga juba sellest ajast peale, kui ta noore kunstnikuna esile tõusis. Toonase tsitaate ja viiteid eelistava pealiini kunstiga võrreldes tõusis selline valik esile kui midagi täiesti risti vastupidist. Ole valikuid saadab siiamaani soov puhastada teadvus, mälu ja silm mürast ning alustada algusest, puhtalt lehelt, kuigi teades, et see on tegelikult võimatu.

Kuid sellega on Kaido Ole osanud publiku ja ka kriitikud osavalt endaga nõusse rääkida. „Valikute trumli“ ees seistes mõtlesin, miks see töö nii omane või tuttavlik tundub. Siis tõusis silme ette Kumu näitus „Arhitektuuri ja arhiivi vahel“, kuhu Neeme Külm on ehitanud mitut saali läbiva konstruktsiooni, et vaataja saaks üht väikest fotot ringi ümber telje vändata.

Terve seinatäis maale „Eesti lõpp“ paneb samuti seisma ja mõtlema, kuidas saab Ole näituse kontekstis nii ebatavaline lahendus nii tuttavana tunduda. Silme ette tõuseb Raul Meele palju romantilisem, rahvaluulel põhinev „Üles! Üles! Mägedele“, arvutigraafika formaadis alt üles kirjutatuna.

Siinse kahe tähelepaneku mõte on märgata kunstisiseseid seoseid, mis latentselt, võib-olla alateadlikult Ole näitusel esinevad, hoolimata pealkirjast, mis teostab lahtiühendamise kõikidest seostest ja viidetest.

Eestile pühendatud suur saal. Lõpuks näituse kulminatsioon. Eestile pühendatud saal, mis on omamoodi monumentaalne, isegi veidi pidulik. See on kui abstraktne oopus või eepos, mis haarab endale kogu ruumi ega talu läheduses ühtki väiksemat formaati ega vale heli.

Kui tulla värvikoodi juurde, siis punane, oranž ja roheline on siit kadunud. Valgusfoori värvide puudumine signaliseerib võib-olla igatsust hinge järele, mis on kontrolliühiskonnas ellujäämise ja selle üle naermise käigus kaotsi läinud. Sest Eesti värvikood on Ole järgi mahe: jahedate siniste ja pruunide toonide gradatsioon. Tasapinnalisuse asemel on Eesti saalis sügavusperspektiiv („Eesti algus“) ning pürgimine vertikaali poole („Eesti lõpp“), kus alumisest tumedast pruunist muutuvad toonid ülespoole tõustes järjest heledamaks ja helgemaks.

Tarmo Johannes räägib näitusejuhis oma üle kuu aja kestvast makro-muusikateosest, mis Ole maalipaarikut saadab. Ta ütleb seda, mis peaks visuaali täiendama: „Igapäevane keskendumine mängimaks sisse selle päeva motiivid on otsekui sisenemine palvesaali, päevast päeva korduva rutiini täitmine, samas ka kui peatumine edasiruttavas ajas.“ Muusikul on võib-olla kergem suhestuda oma erialas hinge kui nähtusega, ta kirjutab tekstis üliaeglasest hingamisest seoses flöödimänguga. Ja ometi valmib temagi muusika arvutist, masinast tulevana.

Näitusel on Kaido Ole teinud koostööd mitme eriala esindajatega, püüdes nii tüüpiliselt praegusaja maalikunstnikule pääseda üksi oma ateljees tühja lõuendiga dialoogi pidamisest. Kuraator Anneli Porri on teinud head tööd, selle selgeim tulemus on näitusejuht, kus Kaido Ole kunsti üle arutlevad mitme eriala spetsialistid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht