Nadežda altarite lootusesõnum

Võib-olla oli noore kunstniku lahkumine veel üks lunastusohver, sest maailm näib vajavat üha uuesti lunastamist.

KAIRE NURK

Tagasivaade Nadežda Tšernobai näitusele „Altarid. Vol 3“ Y-galerii 15. – 31. XII 2015. Näituse kujundas Peeter Krossmann.

Nadežda Tšernobai viimane altar kannab viiteid nii loomisele kui ka pattulangemisele (ja koos sellega surelikkusele). Kunstniku lavastus oli inspireeritud Michelangelo Aadama loomise stseenist Sixtuse kabeli laemaalingul. „Transtsendentsi altari“ fragment.

Nadežda Tšernobai viimane altar kannab viiteid nii loomisele kui ka pattulangemisele (ja koos sellega surelikkusele). Kunstniku lavastus oli inspireeritud Michelangelo Aadama loomise stseenist Sixtuse kabeli laemaalingul. „Transtsendentsi altari“ fragment.

Kaire Nurk

Nadežda Tšernobai „Altarid. Vol. 3“ oli viimane näitus Y-galeriile ülikoolilt vaid ajutiselt renditud suures ruumis kunagise kirikuhoone lae all. Tšernobai saavutas selle ruumi erilise kohaspetsiifika ja ajalisusega absoluutse kontakti. Siseneja eest oli ruum esmalt varjatud modernistlikku valgekuubilikkust sisendava lakoonilise paneeliga, kus olid suurelt afišeeritud näituse tiitrid. Ühest küljest oli selline sissejuhatus ehk vajalik viitamaks, et järgnenud religioossete motiividega assotsieeruv installatsioon on siiski eelkõige kui kunstinäitus ja selle autor (ilmalik) kunstnik. Teisest küljest kiirgasid Tšernobai altarid samaväärselt kristlike altaritega fataalset, paratamatut, sügavat, püha tõde, mille jaoks ja mille vastuvõtmiseks tuleb luua vastav, varjatud, kontemplatiivne (sise)ruum.

Nadežda Tšernobai altarinelik paiknes kunagise apsiidi asukohas, kaarjas ruumiorvas. Selleni oli kujundatud läbi (tühja) hämara ruumi pikk (keskendav) ainitine teekond – piiretega ääristatult ja punase vaibaga kaetuna. Näituseinstallatsioon kui osalusruum väljaspool konkreetset aega ja (tänast) maailma.

Kuigi heli pluss visuaal pole sõnadesse (kadudeta) tõlgitav, on ainuüksi sõnastuspüüd juba iseenesest interpretatsioon. Siinses kirjelduses esitan ka mõned kõrvutused ja küsimused, kuid lähemale sellele aukartustäratavale ja stigmaga näitusele ei saa, ei või minna. See näitus ja mälestus sellest on püha. Tahan seda vahendada, ühte neist väljapanekutest, mis lasevad aimata tõde, et kunsti võimsaim sõnum on seotuses inimesega, eluga. Vastasel juhul jääb kunst pelgalt kunstiks.

Altarid kui elutee. Nadežda Tšernobai altariseadistus oli neljakordistatud. Neli subjektiivset, ent kristliku altarivormi ja temaatikaga sümbioosis kunstniku­altarit oli reastatud üksteise taha, kõige ees kõige viimane: nii nagu CVs tuleb paigutada kõige värskem fakt kõige ette, vanemad sellele järgnema. Tagantvalgus jättis viimase altari hämarusse, justkui viitamaks, et möödunut teame, aga tulevikku mitte.

Altaritest rääkimiseks on vaja need kõigepealt eristavalt nimetada. Pakun välja järgmised, võimalikult neutraalsed nimetused: „Sünnialtar“, „Valge altar“, „Must altar“ ja „Transtsendentsi altar“. „Sünnialtar“ (algselt „Lugu ulguvast koerast“, 2009) paiknes kõige taga, kõige peidetumalt apsiidi kumerusse. Kõige alguses. Selle tiivad olid suletud. Seda on tõlgendatud kui kunstnikutee algustähist, kui hommage’i õpetajale. Õpetaja sünnib õpetades, oma õpilaste kaudu, õpilase-õpetaja, õppimise-õpetamise dialektikas. Figuuris altaril on leidnud väljenduse sünnitusvaluna tõlgendatav poos ja käte krampunud asetus, mida dramatiseerib musta-punase ekspressioon. Sünnitatava portree kuldses raamistuses (kui nimbuses) väljendub ilmalik hommage. Kahtlemata tuleb rõhutada ka valitud motiivide kehakesksust ja soospetsiifikat, naise sünnitusvõime esitamist teatud määral võimupositsioonina. Küsigem/kujutlegem kõrvutavalt, millise kehakeskse pühendusaltari võiks luua meestudeng naisõppejõule?

„Valge altari“ (2011) väljendusarsenal on nagu esimesel altarilgi profaanne ja väga algupärane, selles väljendub altari vormi ja esitatud kujundite sügav konflikt. Üheaegselt hajali ja sümmeetriliselt paigutatud elementide keskmesse on kinnitatud plastiliselt vormuv rinnakorv, millest süda on brutaalselt välja rebitud. Vastuolu külma rahustava valge üldkoloriidi ja antiiktragöödiale iseloomuliku kehažesti vahel loob pinge ja mõistatuse. Veritsevad armid rinnakorvi tagapõhjal laevad lõhkise vormi sisemuse.

Järgmine ehk „Must altar“ väljendab püüdlust modernismieelse maalilaadi suunas, rahunemist. Tundus, et selle stilistikas kajastub Läti kunstiakadeemia mõju (kunstnik alustas seal doktoriõpinguid 2014. aastal). Ka on kujundites enam lähedust sakraalse traditsiooniga: figuuri ristikompositsioon, palvetavad (?) käed, markeeritud nimbus, naeltest läbistatud jalad. Küllaga on ka nihestust. Nadežda Tšernobai varasemaile altareile iseloomulikku erootilise pinge rolli täidab siin miniformaadis tiibaltarlik lisand, mis on monteeritud maalile, muidu krutsifikslikule figuurile otsekui niudepõlle asendama. Selle kesktahvlil on mehe portree, täpsemalt pea, mida käed külgtahvlitelt näivad tahtvat musta draperiiga katta! Kaaperdus Caravaggio maalilt „Juudit Olovernese peaga“ on ilmne, kuid kujundi ambivalentsus on uue kontekstiga vaid suurenenud. Tšernobai Olovernese pea on külili, tema silm jääb plinkima läbi väikse ruudukujulise väljalõike minialtari ustest, mille väliskülgi täidavad palvetavad – ei! – läbi ava paistvat silma peopesas hoidvad käed. Mitmekordne pilt pildis lavastus. Kes ja miks on sellel altaril risti löödud? Tema käed ulatuvad maaliformaadist välja, need saab lõpetada vaid vaataja kujutlus, tema jalad on see-eest topeldatud. Figuuri nägu on pigem naiselik (otsusekindel ja tajutavalt sarnane – autoriga). Maali musta fooni tihedalt kraabitud venekeelne tekst on ilmalik.

Viimaks „Transtsendentsi altar“ –kohtumõistjalik ja anduv üheaegselt, suurim altar. Üle avatud tiibade ja kesktahvli laiub ilmaruumi lõputu avarus. Figuurid on siiski maalireaalsusse maandatult kolme tahvliga vertikaalselt poolitatud – valusalt fragmenteeritud. Ent hämarusest koloreeritud maalipindadel eristuvad figuurid helendavatena, nende gravitatsiooniülest hõljumist tundub saatvat otsekui täheparv. Lähemal uurimisel osutusid tähed õunteks, täis kummalisi pruunjaid plekke. Jah … altarisisemuse kosmiline ruum oli täidetud mädanevate õuntega. Stigmatiseeritud viljad!? Taevases paradiisis?! Mitte kui külluse, viljakuse sümbolid! Aadam ja Eeva pärast pattulangemist. Altarina kristlikus kirikus mõeldamatu režii! Ääretult vastuoluline! Eeva figuur on jõulisem ja hõljuvam, alastuses avatum ja pigem kerkimas ülespoole, Aadama ilme näib küsivam, tema asteeniline kõhn figuur varjav ja fikseeritud maali allserva horisontaaliga. Paralleel Duchamp’i „Paradiisiga“ (1910-1911) on (psühholoogiliselt) avastuslik.

Mädaplekkidega paradiisiaia õunad. Nadežda Tšernobai lavastus oli inspireeritud Michelangelo Aadama loomise stseenist Sixtuse kabeli laemaalingul. Nagu Michelangelol, kelle Aadama ideaalfiguur on identne teda „oma näo järgi loova Jumalaga“ (erineb vaid vanus), on ka Tšernobai figuurid osaliselt samased – identselt autoportreelised ja vanusevahega. Samuti ei puutu kummalgi maalil tegelaste käed kokku, jättes sõlmhetke vaataja kujutleda. Tšernobail on see lahendatud ambivalentsemalt – viitamaks kahe figuuri teatud ebakõlale: õun Eeva käest näib kui möödaminnes veerenud Aadama peopesale ja sinna pidama jäänud. Altarisisene stseen kannab üheaegselt viiteid nii loomisele kui ka pattulangemisele (ja koos sellega surelikkusele).

Altari sulgemisel moodustus väliskülgedel kahkjalt helenduv, ent maiselt jõuline naisfiguur, kes meenutas nii Maarja Magdaleenat ja rististseeni kui veel midagi. Mädaplekid õuntelt olid muutunud ta kehal viieks pruunjate äärtega kuldseks stigmaks. Üks neist oli topeltkujund, eriti suur haav, ruutjas väljalõige altari ustes, avaus südame kohal, millest paistis plekiline õun. Mädaplekkidega paradiisiaia õunad – ainulaadne sünteesiv kujund kogu kristliku traditsiooni foonil. Nii geniaalselt lihtne! Ja nii kõnekas. Segunevad kohtuotsuse vääramatus/ettekuulutus ja sellest võimenduv lunastuspalve. Ent kuidas saab lunastada see, kel südame asemel plekiga vili? Lahendamatu dilemma!

Kas Tšernobai altarite fataalsus tuleneb altari vormist, mis automaatselt seostub meie teadvuses piibelliku pagasiga või selle sakramendilikust sisust, altarist kui lunastusohvri kohalolu sisendusest? Nadežda Tšernobai jättis endast järele sõnumi. Võib-olla sellise, mis meid ülendaks. Vaimsustaks. Muudaks … paremaks. Võib-olla oli tema lahkumine veel üks inimkonna (küll lokaalne) lunastusohver, sest maailm näib vajavat üha uuesti lunastamist, et oleks uut lootust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht