Müür monumendi juures – Ühise nimetaja otsingul

GREGOR TAUL

Kuni 5. maini on Londoni disainimuuseumis avatud Briti arhitekti David Adjaye näitus, kus analüüsitakse mälu ja ruumikultuuri temaatikat tema büroos kavandatud seitsme monumendi ja memoriaali kaudu. Adjaye on 1966. aastal Tansaanias sündinud Ghana päritolu ehituskunstnik, kes on üles kasvanud ja hariduse omandanud Inglismaal. Tema projekti järgi hakati tunamullu rajama Läti nüüdiskunsti muuseumi, mis paraku küll – nii nagu ka kümme aastat tagasi Rem Koolhaasi projekti puhul – hiljuti kalevi alla pandi. Adjaye juures töötasid enne ERMi arhitektuurikonkursi võitmist ja oma büroo asutamist Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane, kes vahest just sealt suurte žestide tegemise oskuse kaasa võtsid.
Adjayet peetakse staararhitektiks, kelle karisma, loominguline biograafia ja arhitektuurse mõtte suurejoonelisus võib muuta keskpärase ruumi maamärgiks ja anda säratule linnale ihaldusväärse oreooli. Kuid ta ei figureeri valimatult üle maailma, vaid on end karjääri kaudu defineerinud ühiskondlike hoonete (nt Londoni linnaraamatukogu, 2002–2005; Denveri nüüdiskunsti muuseum, 2007), demokraatlike ruumide (Nobeli rahukeskuse näitusehoone Oslos, 2005) ja kriitilist kunstikultuuri edendavate paikade (Gwangju lugemispaviljon, 2013; installatsioon „Sclera“ Londonis, 2008) projekteerija ja mõtestajana. Ühtlasi hinnatakse teda Aafrika päritolu brittide eestkõnelejana: alles mõne nädala eest käis ta välja mõtte, et Ühendkuningriiki tuleb rajada mustanahaliste ajaloole ja kultuurile pühendatud muuseum.
Näitusel esindatud seitsmest teosest ei ole ranges mõttes mitte ükski traditsiooniline monument. See on hea, sest mõisted monument ja monumentaalne tähistavadki pigem millegi ülla loomise taotlust kui kindlapiirilist objekti. Väljapanek algab disainimeedias ohtralt kiita saanud Washingtonis asuva afroameerika ajaloo- ja kultuurimuuseumiga (National Museum of African American History and Culture, NMAAHC, 2016). Muuseumi avamisel pidas kõne president Obama, kes noorena oli unistanud arhitekti elukutsest. Ta innustas arendajaid ja kaaskodanikke vaatama kaugemale arhitektuuri efektsusest ja keskenduma süvatasandile ehk linnaplaneerimisele ja infrastruktuurile. Küllap üks ei välista teist, kuigi kahtlustan, et hurraa saatel identiteediloome kipub ühiskonnas unarusse jätma mustanahaliste struktuurse marginaliseerimise.
Palju tähelepanu on väljapanekus pühendatud muuseumi fassaadi katvale metallstruktuurile, mille vorm on inspireeritud XX sajandi alguse joruuba (praegu Nigeeria) kunstniku Ise Olowe puuskulptuuridest. Ühtlasi viitab ornamenteeritud sein sellele, et sajandite jooksul on Ameerika Ühendriikide mustanahalised (orjad) olnud need, kes on sepatööd kõrgel tasemel alal hoidnud. Adjaye kavandatud fassaadil on dekoratiivvormid maitsekalt abstraheeritud ja tulemus on iseseisev esteetiline süsteem, mille puhul originaalallikas end häälekalt ei reeda, kuid mõjub teadjaile meelitavalt.
Vahest just peenetundeline kujundite kasutamine ongi üks põhilisi proovikive, mille puhul vähem kogenud monumendiloojad äparduvad. Hoiatav näide on Eesti Rahva Muuseumi hoone, mille klaasfassaadi katab kaheksakandadest moodustuv muster. Arhitektide Pariisi kontorist vaadates võis see tunduda huvitavalt eksootilise ja lokaalse kujundina, kuid meile mõjub see äraleierdatud märk samasuguse kitšina nagu kuninganna portree või matrjoška mõne Briti või Vene mäluasutuse müüril. Kitš on eetiliselt siiski ohutum lahendus kui potentsiaalselt „tuleohtlikud“ visuaalsed kujundid. Hiljuti Netflixis linastunud dokumentaalfilmis Stanisław Szukalskist, poola Arno Brekerist, näidatakse põnevalt, kust jookseb veidrate ja vaenulike piltide hämar piir. Teame omast käest, kui valulisi reaktsioone kutsuvad esile SS-mundris sõjamehi kujutavad monumendid. Kui maitsekalt stiliseeritud ega ka maitsetult üledekoreeritud fassaadid ei suuda meid ajaloost rääkima panna, tuleb pooldada kolmandat tüüpi lahendusi, mis vanad haavad lahti rebivad, vaidlema panevad ning pakuvad võimaluse lahendusteks?
Viimast tüüpi ilgeid monumente püstitatakse õnneks (või kahjuks?) kõige vähem, sest tellijad püüdlevad hõllanduse ja koosmeele poole. Seda kinnitab ka hiljuti Bostoni kesklinna planeeritud Martin Luther Kingi ja Coretta Scott Kingi memoriaali konkurss, mille teise vooru pääses ka Adjaye ja tema koostööpartnerite võistlustöö, kus vaatajate tähelepanu suunatakse maastikule ja ajalooliselt kogetud ruumile. Monumendi endaga tähistada ei taheta. Konkursi ilmetud võidutööd panevad imestama, miks ei ole suudetud ühegi mõjuva lahendusega välja tulla. Kas see on nüüdismonumendi puhul sümptomaatiline? Või oli koht vale või võistlustingimused viletsalt koostatud?
Sir David Adjaye ja disainer Ron Aradi ühistööna projekteeritud Ühendkuningriigi holokausti memoriaal ja õppekeskus plaanitakse avada 2021. aastal parlamendihoone kõrval Victoria Tower Gardensis. Sellel piklikul rohealal asuvad veel orjanduse keelustamist tähistav gootipärane memoriaalehitis, raskepärane monument sufražettide liidrile Emmeline Pankhurstile ning Auguste Rodini ilmakuulus skulptuurigrupp „Calais’ kodanikud“. See on monumentaalne tulipunkt postkoloniaalse impeeriumi südames. Eesti puhul võiks sellist ruumilist olukorda võrrelda Tõnismäe haljasalale uue mälestusmärgi püstitamisega või kommunismiohvrite memoriaali mahutamisega teiste samasuguste hulka Maarjamäel. Tulemus on pigem mitme mälukollektiivi oskuslikult kureeritud neutraliseerimine kui kellegi esiletõstmine. Linnaruumilisest vaatepunktist on seda pisikese ala kohta siiski liiga palju.
Suures plaanis hinnatakse Adjayet selle poolest, et ta suudab arhitektuuris mõelda ja töötada kunstniku vabaduse piires. Tema artistlikkus väljendub ennekõike sümbolitena. Näituse videointervjuudes räägib ta ühtaegu poeetiliselt ja praktiliselt oma monumentide kujundlikust taustast. See mõjub liiga metafoorselt ja kunstlikult, isegi aplalt retooriliselt, kuid kahtlemata toimib, kuna on populaarne ja populistlik, avalik ja individuaalne kogukonna ja ka üksikindiviidi identiteeti toetav arhitektuur. Õigupoolest on üllatav, et Adjaye näituseprojekte monumendiks nimetab, sest sama hästi võinuks selle väljapaneku ka ühiskondliku arhitektuuri, avaliku ruumi, kohavaimu, müüride lõhkumise või identiteediloome pähe maha müüa. Teisalt on see sümboolne, et eespool nimetatud ruumikujunduse aspektid monumendina ühise nimetaja alla on toodud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht