Müüdiloome on kunstniku üks põhieesmärke

Olga Tobreluts: „Miski ei tõotanud enne Ukraina täiemahulist sõda tragöödiat, kuid ma ei suutnud lõpetada pinges kehade ja surevate noormeeste maalimist.“

ERKKI JUHANDI

Olga Tobrelutsu näitus „Uus mütoloogia“ Eesti Rahva Muuseumis kuni 16. IV, kuraatorid Erkki Juhandi ja Reet Mark.

Olga Tobreluts (sünd 1970) alustas kunstnikukarjääri Peterburis, ent nüüd elab Ungaris. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud interdistsiplinaarne kunstnik ning tema töid on eksponeeritud Londoni Tate Modernis, New Yorgi Momas, Stockholmi Moderna Museetis ja mujal. Kunstniku töid on omandanud Moma, Mario Testino fond jt mainekad kunsti­asutused. Esimest korda sai tema töid Eestis näha 2001. aastal näitusel „Peterburi uus kunst“. ERMi näitusel on väljas maalid, nende seas spetsiaalselt ERMi näituseks tehtud kümneosaline suurmaal „Harmagedoon“, ja videoinstallatsioon.

Olete pärit Peterburist, kuid esivanemate kaudu seotud Eestiga. Sellele osutab ka teie perekonnanimi Tobreluts.

Isa poolt on mul eesti juured. Mu vanavanaisa Eduard Tobrelutsu ja Elise Kisla tütar Tamara Tobreluts oli mu isapoolne vanaema. Tobrelutsud on pärit Põlva kihelkonnast Lutsu külast, Kisla suguvõsa elas aga Raadi mõisa piirkonnas. Seetõttu olen eriliselt rõõmus, et minu esimene isikunäitus Eestis toimub Raadil Eesti Rahva Muuseumis.

Võtsin endale kunstnikunime, kui esinesin esimest korda näitusel. See oli underground-näitus, kus pildid olid väljas Leningradi Paleesillal. Enne näituse avamist käisin vanaema Tamara haual: tema ju mind kasvatas ja mu maailmavaate kujunemist mõjutas. Seal otsustasingi võtta vanaema mälestuseks kunstniku­nimeks tema perekonnanime, et see unikaalne nimi säiliks. Toona ma veel ei teadnud, et Tobrelutsude suguvõsa Eestis on suur ja mul on seal palju sugulasi. Venemaal on seda nime raske hääldada, meedias ning ka tuttavate ja sõprade väljaöelduna ja kirjutatuna võttis see nimi uskumatuid vorme.

Palun kirjeldage oma kunstnikuks saamise teekonda.

Elukutsevalik oli mulle selge juba 13aastaselt, kui vanaema Tamara Tobrelutsu juubelile olid kogunenud sugulased ja peresõbrad. Peolauas päriti minult, kelleks tahan saada, ja mina vastasin, et kunstnikuks. Külalised ei mõistnud mind ja olid hämmingus, sest meie suguvõsas pole kunagi olnud ühtegi kunstnikku. Mu sugulaste ettekujutuses olid kunstnikud vaesusse määratud õnnetud inimesed, keda ei mõisteta.

Niikaua kui ennast mäletan, olen alati joonistanud, seda märkasid ka minu kunstiõpetajad. Meie kodumaja pööningu seinad olin täis joonistanud kõikvõimalikke abstraktseid ornamente. Kui juba koolis käisin, haaras mind kunstitundides joovastus ja rõõm joonistamisest. Ma ei suutnud ennast oma väljendustes talitseda. Minu õpetaja Irina Filippovna, kes oli tark ja läbinägelik naine, juhatas mind kunsti ja selle mõistmise juurde, olgugi et ta õpetamismeetodid polnud ehk kõige paremad. Näiteks pani ta mu oma tunni ajal kooli laborandiruumi luku taha ja andis mulle individuaalseid ülesandeid. Ükskord unustaski ta mu sinna, aga mina ei olnud õhtu saabumist märganudki. Kõik järgnev oli juba uskumatute sündmuste kokkusattumus, edu ja geniaalsed inimesed, keda kohtasin oma teekonnal ja kes aitasid mul järgida mu kutsumust.

Olete esinenud Veneetsia biennaalil, teie töid on paljude tuntud muuseumide kollektsioonis, erakogudest rääkimata. Kuidas arvate, milline on teie kui kunstniku positsioon?

Kui olin oma kunstnikutee alguses, siis aitasid mind Timur Novikov¹ ja kunstirühmituse Neoakademia teised liikmed, seal valitsenud vaimsus. Isegi nüüd, kui mind juba hinnatakse kunstnikuna ja olen esinenud Veneetsia biennaalil ning mu tööd on paljude tuntud muuseumide kollektsioonis, olen otsinguil, töötan mitmesugustes meediumides ja tehnikates: maalis, graafikas, skulptuuris ja videos.

Üle kolmekümne aasta olen eksperimenteerinud kollaažitehnikaga (virtuaalsete visuaalsete tähendusakende loomisega), iga uue seeriaga olen fikseerinud antiikkunsti abil nüüdisaegse inimese tajumuutusi. Näitena võiks tuua 1989. aastal Peterburi lähistel Sablinka jõe kallastel läbi viidud kunstiprojekti. Otsisime looduse olemust ja selle fraktaalseid jäljendeid, seejärel proovisime loodusest leitud kujundid kunstiliselt lahustada. Enda arvates leidsime esialgse tähendusvälja muutumise abil uue transformeerumise märgi. Siis kujutasime seda kunstiteose formaadis, kus teisenemine oli juba toimunud. Selle mõtte visualiseerimiseks korraldasime performance’eid. Paraku jäi meie tookordne tegevuskunst korraliku salvestustehnika puudumise tõttu ning ka fotokollaažis puudulikuks: näha olid teravad liitekohad, kollaaži kokkuliimimise jäljed jne. Kuid need katsetused täitsid oma kunstilise eesmärgi ja meid peetakse Venemaa videokunsti pioneerideks.

Arvutite tulekuga muutus kõik. Siis sain juba reaalsuse otseselt illusiooniks muuta ja täielikult virtuaalsesse fantaasiaruumi sukelduda. Selles ruumis avastasin liitekohtadeta maailm, mis mind köitis. Muidugi märkasin, et digireaalsus muudab mõtlemise fragmenteerituks. Muutunud tajust lähtuvalt muutub aga ka visuaalne mõte ja arusaam.

XX sajandi lõpus toimunud struktuurimuutused eri kultuurivaldkondades, nagu näiteks muusika, arhitektuur, teatri- ja tantsukunst, kirjandus, keelekasutus, luule ja info säilitamine, osutavad taju globaalsele muutusele ning sünteesi ja uue visuaalse keelekoodi kujunemisele. Maailm, kus elame, ei ole muutuste vastu immuunne. XX sajandil toimusid tajus ja mõtlemises üleilmsed nihked. Näiteks XX sajandil populaarse kollaažitehnika asemele tuli sajandi viimasel kümnendil virtuaalne reaalsus.

Kuid inimese nägemisvõime areneb pidevalt. Erinevalt dinosaurustest ja roomajatest õppis inimese silm tajuma staatilist pilti. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi neurobioloogide uurimistulemuste järgi tuvastab inimaju kujutise 13 millisekundiga, kuigi alles hiljuti oli see kiirus 100 millisekundit. Oma uurimuses kirjutavad nad, et inimese aju võimaldab informatsiooni kiirelt töödelda, juhtida silmi ja valida vaatlemiseks objekte. Silm liigub kolm korda sekundis ja selle ajaga peab aju tuvastama kogu vaateväljas oleva info, mõistma nähtut ja otsustama, kuhu vaadata edasi.

Seda on kirjeldanud ka füüsik Boriss Raušenbahh (1915–2001) raamatus „Perspektiivi süsteemid kujutavas kunstis“: „Asi on selles, et maale silmitsetakse suhteliselt lähedalt, ruumitunnet ent kujundavad põhiliselt sügavuse tunnused, mida pole võimalik kujutada: disparaatsus, konvergents, liikumisparallaks. Seetõttu, ükskõik milliseid nippe kunstnik ka ei kasutaks, hakkavad need kolm sügavuse tunnust, mis annavad vaatajale infot tema ees oleva eseme kohta, olenemata tema soovist, lausa „karjuma“, sest vaataja näeb tasapinda, mitte sügavat ruumi. Sama räägib ka teadmine (inimene teab, et tema ees on maal ja mitte ruum) [—]. Nendes tingimustes on inimese nägemistajul lahendada raske ülesanne, kuna tema alateadvus saab vastandlikke signaale.“²

Nii on see juhul, kui teha harjumuspärane realistlik simulaakrum. Kuid mis juhtub siis, kui lõhkuda süžee realistlik esitus arvutialgoritmi juhuslikult pakutud abstraktsete geomeetriliste kujundite kogumiga, s.t lõhkuda ja uuesti kokku panna äratuntav klassikaline kujutis, fragmenteerida see? Kas vaatajal tekib uusi visuaalseid seoseid ja jätkub dialoog varem loodud realistliku prototüübiga? Kas see annab võimaluse see uuesti lahti mõtestada? Seega pole tarvis luua uuesti kompositsiooni, värvilahendust ega süžeed, see rikuks eksperimendi puhtuse.

Võtame näitena Pontormo³ tuntud maali „Ristiltvõtmine“. Selle fragmenteerimine ja traditsioonilises maalimistehnikas lõuendil elusuuruses taasloomine annab põneva tulemuse. Kui maali kaugelt vaadata, siis see defragmenteerub ja saab uuesti kokku figuratiivseks kujutiseks, ent kui lähedalt vaadata, siis laguneb värvitükkideks, pudenedes abstraktsuseni. Teemat üldistades tekib allusioon, et figuratiivsus absoluudis oli võimalik vaid kauges minevikus, kuid pudeneb praegusele ajale lähenedes abstraktsuseni. Nii on ka tekstide puhul. Loetakse lühikesi sõnumeid ja üha keerulisem on vastu võtta mahukaid tekste, neid iseseisvalt analüüsida ja nende üle mõtiskleda. Seepärast tükeldatakse tekste paljudes infoportaalides fragmentideks.

Digitehnoloogiad säilitavad elu hetki ja loovad elektroonilise kollaaži. Märgid ümbritsevad meid kõikjal ja annavad suuniseid tegutsemiseks. Kas märkide tajumine on ajule signaal kujundi loomiseks? Pole ju tarvis näidata pilti kõrbest, et seda ette kujutada. Igaühel on alateadvuses hulk pilte kõrbest, mida ta on kunagi kusagil näinud. Samuti piisab joone tõmbamisest ja kolmnurga asetamisest sellele joonele, et mõistus muudaks selle kahemõõtmelise pildi individuaalseks kolmemõõtmeliseks teoseks püramiidiga silmapiiril. Minimalism annab siin suured võimalused individuaalseks fantaasiaks.

XX sajand eksperimenteeris kujutistega, lõikas neid, murdis ja installeeris, justkui palavikuliselt otsides kujundikeelt tulevaste põlvkondade tarvis. Sajandi lõpus tekkis aga võimas relv arvuti näol, mis kutsus sünteesima kunste ja andis võimaluse ühendada eri kunstiliike. Sünteesitud kunst on justkui ainuvõimalik tee ideede võimalikult täpsemaks taasesitamiseks.

Millest kõneleb teie Eesti Rahva Muuseumi isikunäitus „Uus mütoloogia“?

Müüdiloome on kunstniku üks põhieesmärke. Puutudes kokku igapäevaelu ja -sündmustega, püüan nähtut ja kogetut analüüsida, võrdlen tekkinud olukordi ajaloosündmuste ja kujunditega ning mõtlen siis välja uusi vorme ja kujundeid. Viimasel kümnendil haaras mind seletamatu energiatulv, mis realiseerus minu loomingus lahingustseenide kujutamisega. Maalidel on pinges kehad, pinges musklid, ületamatu ületamine. Mulle kangastusid heitlused, surm, kaotused ja varingud. Miski ei tõotanud tragöödiat, kuid ma ei suutnud lõpetada pinges kehade ja surevate noormeeste maalimist. See oli kui lummus, kui hirmus ja piinav unenägu ning väljapääsuks oli vaid maalimine ja need maalid paraku šokeerisid vaatajat. Sellest kujunes maaliseeria „Lahingud ja võitlused“.

Kui algas 24. veebruari tragöödia, sain aru, et need maalid on prohvetlikud, tuleviku ettekuulutus. Kuude jooksul, mil Ukrainas on toimunud traagilised sündmused, maalisin ERMi näituse tarvis kümnest osast koosneva suurmaali „Harmagedoon“ dialoogis Pablo Picasso maaliga „Guernica“. Just see on kõige lähedasem sellega, mis nüüd mu silme ees. Sellesse dialoogi lisasin veel Hendrick Goltziuse⁴ 1588. aastal loodud figuurid. Ta oli teinud oma joonistused reaktsioonina Hispaania võitmatu armaada hukule Gravelines’i lahingus meresõjakäigu ajal Inglismaa vastu. „Harmagedoon“ on figuratiivne piltmõistatus, praeguste lahingute ja õuduse šifreeritud tekst, ning viitab ühtlasi Johannese ilmutusraamatu XVI peatükile. See on tsükli „Lahingud ja võitlused“ lõpumaal. Tsükli kallal olen töötanud aastaid.

Paraku ei õnnestunud kogu maaliseeriat tervikuna ERMi näitusele tuua, sest mitmed maalid on juba jõudnud erakogudesse. Seetõttu näeb neid vaid näituse kataloogis.

Teie klassikasse kuuluvate suurmaalide kõrval on väljas teile tähtis videoinstallatsioon. See on loomulik, sest olete ju Venemaa videokunsti pioneer.

Videoinstallatsiooni keskmeks on 1993. aastal tehtud video „Eelaimdus sõjast“, mille aluseks on Aleksandr Deineka 1938. aasta maal „Tulevased lendurid“. Autor reisis Krimmis, külastas Sevastopolit ja lõi selle maali värskete reisimuljete mõjul.

Teadlikuna Teise maailmasõja tragöödiast hämmastas mind maalist hoovav vaikus ja rahu – vaikus enne tormi. Õnnelik tulevik näis ootavat ees kõiki tolle aja inimesi. Nõukogude inimesed uskusid sellesse kindlalt. Minevikku juhuslikult kiiganud inimesena tekkis mul soov lisada maalil olevate poiste pea kohale madalal lendavad hävituslennukid, et peatada maalilt kiirgav valeõnn, rahu- ja vaikusepete. Hävituslennukite lennumürin minu videos muudab pildi meeleolu täielikult ja poisid tunduvad selle foonil justkui papist lõigatud butafoorne dekoratsioon rahutu mere taustal.

Kui vaadata teie arvukate näituste pikka loetelu ja katalooge, siis tundub, et antiikaeg on teile eriliselt tähtis.

1990. aastate alguses asutas Timur Novikov Peterburis uue kaunite kunstide akadeemia, mis populariseeris ilu ja klassikalise pärandi kajastamist tänapäeva kunstis. 1994. aastal oli Timur Novikov minu esimese isikunäituse avamisel Peterburi etnograafiamuuseumis. Seal kutsus ta mind rühmituse Neoakademia liikmeks ja uute tehnoloogiate õppetooli professoriks. See oli pigem suurepäraste nüüdiskunstnike mäng klassikaga, avangardismilugu, nad kuulutasid uue akadeemia peategelasteks antiigi ja klassika. Ma toetasin Timuri ideid rõõmuga, sest olime sõbrad ja mõttekaaslased. Lisaks kuulasime mõlemad techno-muusikat, tantsisime Tantspolises ja mõistsime teineteist poolelt sõnalt.

Kas olete Vene kunstnik või hoopis maailmakodanik ja -kunstnik? Kas sellel on tähtsust

Minu õpinguaastad möödusid Berliinis. Õppisin mitmete Euroopa kunstiinstitutsioonide juures ja ma ei kujuta end ette suletuna ainult ühe riigi inforuumi. Tänapäeva kunstnikule on oluline mõista maailma eri paigus toimuvat. Mulle on tähtis palju reisida, kohtuda inimestega eri riikidest ja aru saada, kuidas seal elatakse ja kuhu ollakse teel. 1991. aastal reisisin Tšiilis lõunapooluse suunas ja nägin, mis oli juhtunud Tšiili lõunaosa loodusega pärast võimsat vulkaanipurset. Pärast silmapiirini paljaks põletatud ja tuhaga kaetud maa vaatepilti oli isegi roheaktivistide liikumine mulle arusaadavam ja leidis mu südames poolehoidu.

Meie planeet on väga habras ja seda on lihtne hävitada. Sellepärast on ka aatomirelvade olemasolu inimkonnale tohutu ähvardav oht. Kahjuks oleme selle teadmisega harjunud elama ega mõista lõpuni kõiki riske ja ohu suurust.

1 Timur Novikov (1958–2002) oli vene kujutav kunstnik, disainer, kunstiteoreetik, filosoof ja muusik, Peterburi kunstirühmituse Neoakademia looja. Peterburi uue kunsti näitusel Rotermanni soolalaos 2001. aastal oli väljas Timur Novikovi ja ka Olga Tobrelutsu töid.

2 Борис Раушенбах, Системы перспективы в изобразительном искусстве. Moсквa, Науka 1986.

3 Jacopo Carucci (1494–1557), tuntud ka kui Jacopo da Pontormo, Jacopo Pontormo või lihtsalt Pontormo, Firenze koolkonna maneristlik maalikunstnik.

4 Hendrick Goltzius (1558–1616), Madalmaade maalikunstnik ja graafik.