Möödunud ajad ja inimesed

Rakvere lähistel elanud kunstnikupaar oli eemal funktsionääride silma alt, aga loominguliselt ja majanduslikult ikkagi Moskvaga seotud ega tundnud vajadust siinse kunsti­elu järele.

MAI LEVIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Arkadi Snegirjovi ja Adele Sildmetsa maalide näitus Vene kultuurikeskuses kuni 10. II, kuraatorid Kuno Raude ja Valeri Laur.

Arhitekt Kuno Raude tutvus oma vanemate uute naabritega Rakvere lähedal Tõrremäe külas Sillaotsa talus 1962. aastal. Need olid noored maalijad Adele Sildmets (1931–2014) ja Arkadi Snegirjov (1930–1994), kes olid lõpetanud Moskva Surikovi-nimelise kunstiinstituudi 1950ndate teisel poolel. 1956. aastal nad abiellusid.

Adele Sildmets oli pärast Rakvere kohaliku tööstuse tehnikumi lõpetamist 1950. aastal astunud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi monumentaal-dekoratiivmaaliosakonda. Sealt lähetati ta 1952. aastal Surikovi-nimelisse kunstiinstituuti. Arkadi Snegirjov oli moskvalane, Adele (sündinud Schnurr) oli sündinud Vaivara kihelkonnas Narva vallas Lilienbachi mõisa asunduses (1945. aastast Ivanovskoje küla Kingissepa rajoonis Leningradi oblastis), pärast sõda elanud perega Papiaru külas. Snegirjovid ostsid Sillaotsa talu Tõrremäel Adele emale ja kolisid ka ise peatselt sinna, kuid säilitasid erialased sidemed Moskvaga. Nende iseseisev loometee algas majanduslikus mõttes hästi: 1957. aastal ostsid nad auto ja viibisid rohkearvulistel loomematkadel. 1959. aastast kergendas sõite polaaraladele Arkadi Snegirjovi töö ajakirja Nõukogude Meremees kunstnik-korrespondendina. Nad on teinud jäälõhkujal Jermak reisi Murmanskist Vladivostokki. Arkadi Snegirjovi huvi vanade kultuuride ja arheoloogia vastu viis neid sageli Kesk-Aasiasse, peamiselt Usbekistani ja Kirgiisiasse. Tundrarahvaste ja polaaruurijate elu, kirgiisi džigittide, Buhhaara ja Samarkandi vanalinna kõrval oli üks nende põhi­teemasid sport. Iseäranis Arkadi Snegirjovi maalides paelub tugev joonistuslik külg, dünaamika ja muljevärskus.

Arkadi Snegirjov. Eesti kalurid. 1983, õli, lõuend.

Kuno Raude

1950. aastate teine pool oli karmi stiili leviku aeg eelkõige Moskvas. Snegirjoviga samaealine Pavel Nikonov, üks stiili peaesindajaid, lõpetas Surikovi-nimelise instituudi 1956. aastal, Nikolai Andronov 1954. aastal, vennad Pjotr ja Aleksandr Smolin 1957. ja 1959. aastal jne. Smolinite maal „Polaaruurijad“ (1960) asub Peterburis Riiklikus Vene Muuseumis.

Maaliti laadis, mida iseloomustab jõuline üldistav joonis, suured selged värvipinnad ja tõepoolest karmivõitu koloriit. Snegirjovilgi näeb hoogsat kindlat joonistust ja liikumist musta-halli-valge-pruuni gammas nappide erksamate aktsentidega. Eks see tulenenud ka ainestikust – polaarjaamade, tundra, Pamiiri mägismaa, kõrbe värvidest. Eeskuju ammutati 1920ndate ja 1930ndate algupoole nõukogude kunstist, eriti rühmituse OST ja selle juhtiva kunstniku Aleksandr Deineka loomingust, kelle ateljees oli õppinud Aleksandr Smolin. Mõju avaldas itaalia neorealism nii kinos kui ka kunstis. Nõukogude Liidus korraldati ka Giuseppe Zigaina (1956) ja Renato Guttuso (1961) näitus.

Paljusid polaaržanri viljelejaid nõukogude kunstis innustas ameeriklase Rockwell Kenti näitus (1957–1958), tema raamatud polaarretkedest ning ka raamatud temast. Mis puutub Eestisse, siis 1957. ja 1958. aastal teadsid kõik, et Ivar Murdmaa teeb esimese eestlasena kaasa Nõukogude ekspeditsiooni Antarktikasse. 1959. aastal ilmus Juhan Smuuli „Jäine raamat. Antarktise-reisi päevik“, mis tõlgiti paljudesse keeltesse. Karm stiil kandus 1950ndate lõpul Eestissegi.

Rakvere lähistel elades oli kunstnikupaar eemal NSV Liidu kunstiakadeemia funktsionääride ja ka ametliku kriitika silma alt, kuid loominguliselt ja majanduslikult ikkagi Moskvaga seotud ning nähtavasti ei tundnud nad vajadust siinse kunstieluga kontakteeruda. Mõlemad kuulusid 1960ndatest NSVLi kunstnike liitu.

Adele Sildmets. Looja. E=mc2. 1982, õli, lõuend.

Kuno Raude

Arkadi Snegirjov jäi karmile stiilile üldiselt truuks, kuigi selle nimekamad esindajad olid juba 1960ndatel ja 1970ndatel uued rajad leidnud. 1970ndatel lisandub tema loomingusse siiski sotsiaalkriitilisi, sürrealistliku värvinguga nägemuslikke kompositsioone, mille lahutamatuks koostisosaks on kollaaž. Neis peegeldub ka 1970ndate ja 1980ndate üks vene maalikunsti suundumusi. Mõne, autori poolt katki rebitud teose on Adele Sildmets hiljem kokku lappinud. Märkimist väärivad ka Snegirjovi stiilsed natüürmordid.

Ehkki mees oli kunstnikuna tugevam ja terviklikum, oli ka Adele Sildmets heal tasemel maalikunstnik, eriti varasemates töödes. 1970ndatel ja 1980ndatel köidab teda loodus, vohav ja õilmitsev rohelus, aga ka kosmoloogia.

Kunstnikupaari tööd on suurelt osalt laiali mööda endise NSV Liidu alasid ja välismaa erakogusid. Ligi poolteistsada ateljeesse jäänud teost pärandas Adele Sildmets heale naabrimehele ja sõbrale Kuno Raudele. Arhitekt Raude on kunstiinimesena suhtunud sellesse pärandisse missioonitundega, andnud välja põhjaliku kataloogi, korraldanud mullu näituse Rakvere teatrigaleriis ja nüüd siis Vene kultuurikeskuses Tallinnas. Tõesti, paljudel kunstnikel pole naabrimehega nii hästi vedanud. Õigupoolest peaksid selle materjali vastu huvi tundma muuseumid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht