Moksville ehk eksperimentaalne küla külas

Triin Loks

Kunsti- ja ideesümpoosion „Avamaa” Moostes 10. – 19. VIII. Selleaastase „Avamaa” alapealkiri oli „Moksville”, eesmärk rajada käepärastest materjalidest ajutine küla. Sümpoosioni märksõnad olid „iseorganiseerunud kultuurid”, „ajutised ehitised”, „taaskasutatavad ning kohalikud materjalid”, „ajutine kogukond”, „eksperimentaalarhitektuur”, „interdistsiplinaarsus”, „mesitarulik mõtlemisviis”. „Moksville’i” kontseptsiooni autor on üks MoKSi eestvedajatest, USAst pärit heli- ja videokunstnik John Grzinich. Sisevaade John Grzinich, kirjeldage tänavust „Avamaa” projekti? Seekordne „Avamaa” põhines eksperimendil, omalaadse küla ehitamisel endisesse õunaaeda. Igal osalenud kunstnike grupil tuli välja arendada ehitise struktuur ja idee, mis sobib külaelu üldskeemi. Idee kohaselt pidi iga grupp saama ühesuguse stardipaketi, kuid projektide mitmekesisuse ning eelarvepiirangute tõttu pidime kasutama ümbruskonnast leitud materjale. Niisiis oli alguspunktiks lage väli. Alustasime viie projektiga, kuid ürituse jooksul tekkis neid seitse. Kas teil oli tulemuse suhtes ootusi? Kas Moksville oli mõeldud protsessi või tulemusena? Ausalt öeldes ei teadnud ma päris täpselt, mida oodata. Kõikide gruppide ideed olid head ning Moksville’i kontseptsiooni suhtuti entusiasmiga, kuid tulemus võis olla ükskõik milline. Eesmärk polnud püsiv tulemus, seetõttu oli mängimiseks ja eksperimenteerimiseks rohkem vabadust. Enamikul puhkudel osalesid kunstnikud esmakordselt sellises ettevõtmises. Tundub, et kõikide eesmärk täitus, kuna välja pakutud ideed hakkasid suuremal või vähemal määral toimima. Üllatav oli n-ö „ülejäägiprojektide” iseseisev väljaarenemine. Kohalikud lapsed tahtsid ise kaasa lüüa lastelinna projektis ning seetõttu arenes sellest iseseisev projekt, osalenud meeskondadel tekkis ka lisaprojekte nagu bussipeatus või tuuleharf.

Laupäeval, kui küla oli huvilistele ametlikult avatud, oli näha, kuidas Moksville hakkas vaikselt toimima nagu „päris” küla: seal oli toitlustusasutus, sai harrastada lauatennist, sai külastada vanade naelte muuseumi ning väikest meenepoodi jpm. Seega toimis koostöö gruppide sees ja ka vahel päris hästi.

Arvestades projekti lühiajalisust, oli tõepoolest tegu üllatavalt kompleksse tulemusega, kõige rohkem võttis aega sotsiaalsete suhete väljaarendamine küla sees. Iga meeskond töötas tervikuna hästi, kuid võimatu oli ette ennustada, kuidas sujub gruppidevaheline koostöö. Osalejad läksid kaasa spontaansete sidemetega, mis selle nädala jooksul tekkisid. Meie strateegia oli hoiduda surve avaldamisest, et jõuda „tulemuseni”. Iga grupp pidi seadma oma eesmärgi ning töötama endale sobivas tempos. Mõni töötas alguses intensiivsemalt, et saada paika struktuur, ning ülejäänud nädala katsetasid niisama, mõni valis teistsuguse tempo. Kõik arenes osalejate huvist lähtuvalt, välja arvatud laupäeval, mil olid ette nähtud konkreetsed üritused.

Ehitamisel kasutatud materjal oli loodussõbralik ja käepärane. Kas see oli juhuslik või kuulus Moksville’i kontseptsiooni (arvestades asjaolu, et õunaaeda planeeritakse tulevikus ökoküla ja asjaolu, et praegu on ökoloogilised ja säästlikud eluviisid väga aktuaalne teema)?

Kuna Moksville’i projekt kestis vaid nädala, siis polnudki vaja kasutada kestvamaid materjale. Me ei soovi, et Moksville’ist jääksid jäljed, kuna see on ikkagi Mooste vallale kuuluv maa. Selle ettevõtmise mõte peitus isetegemises (DIY – do it yourself).

„Avamaa” on rahvusvaheline üritus, mida seekord külastas suhteliselt palju kohalikke, kuid arvukalt oli ka mujalt külalisi. Siiski tundub, et paljudeni Moksville’i sõnum ei jõudnud. Kas Moksville (aga ka „Avamaa” üldisemalt) oligi n-ö endale, siseringile mõeldud?

Usun, et segadust tekitas tõsiasi, et kogu ettevõtmise tuum peitus loomisprotsessis. Paljud kohalikud inimesed osalesid Moksville’i ehitamisprotsessis algusest peale või ühinesid sellega nädala jooksul. Pole vale kirjeldada Moksville’i ka kui erialast (speciality) ettevõtmist.

Te filmisite seda protsessi. Kas tegite seda jäädvustamise, dokumenteerimise eesmärgil või areneb sellest omakorda iseseisev kunstiprojekt?

Dokumenteerisin projekti nii videos kui ka intervjuudena. Loodan selle materjali põhjal luua lühifilmi, et aidata inimestel mõista Moksville’i eesmärki ning äratada neis huvi sellist ettevõtmiste vastu.

Kõrvaltvaataja pilguga

Moksville’i võib kirjeldada kui sürrealistlikku küla. Vanasse õunaaeda oli kerkinud mitmefunktsiooniline mänguväljak (näiteks lauatenniselaud, mille sai muuta kinoekraaniks), mille ehitas Itaalia disainerite ja arhitektide grupp (Alberto Olcese, Gabriele Molfetta, Luca Raffo, Selene Vacchelli, Daniela Venturini), Soome kunstitudengid Nooralotta Ikonen ja Katariina Hillo olid avanud taimetoidu restorani, Daniel Allen ja Lauri Laanisto tutvustasid camera obscura toimemehhanismi, teine Soome tudengirühm Juha Hilpase eestvedamisel katsetas iidse savipõletusahju loomist ja kasutamist, rahvusvaheline kollektiiv Error (Ernest Truly, Justin Tyler Tate, Päivi Raivio, Mikko Laajola) püüdis käima saada energiageneraatorit. Iga külaelu juurde kuulub ka kultuurne tegevus ja nii kerkiski külaplatsile välikino ning Jaapani-Eesti loomerühm (Masayo Kajimura, Maiko Date, Anna Hints + Tartu kunstikooli vabatahtlikud) oli ehitanud varjuteatri tarbeks Maboro laevast inspireeritud lava, mille ümber ka tantsiti. Sealjuures olid valitsevaks ehitusmaterjalideks papp ja põhupallid.

John Grzinich rõhutas kogu ettevõtmise juures loomeprotsessi. Nädalavahetusel läbi astunud külastajad said osa vaid lõpp-produktist, mis polnud aga ürituse tuum (strateegia polnud ju tulemuse saavutamine). Tekibki küsimus, kas külastajate Moksville’i kogemus oli täiehaardeline? Neid, kes nädala jooksul koha peal uudistasid, oli siiski vaid käputäis. Lapsed olid tärkava küla rajamisel ehk kõige aktiivsemad: igal aastal võib MoKSi projektides näha kohalikke lapsi kaasa löömas, kas kasvamas on n-ö MoKSi põlvkond? Lapsed mängisid lauatennist, Errori kollektiivi tornist kuuldus generaatori abil käima saadud raadiohelisid, bussipeatuses istusid sõbrad ja ajasid juttu, restorani juures käis aktiivne sagimine, kohalik külamees oli ühe papist paviljoni ette põhupallide vahele magama jäänud – külaelu kihas. Oma külatunnetus tekkis vihma ajal, mil inimesed kogunesid kööginurka ning ka papist lastelinnak pakkus edukalt varju. Moksville’i hakkas tekkima oma sotsiaalne kiht, kahjuks külaelu, eksperiment lõppes liiga ruttu.

Osavõtjad tulid, tegid, lahkusid. Külastajad tulid, nägid, lahkusid. Kas saab ka öelda, et külastajad tulid, nägid, võitsid? Osavõtjad võitsid ilmselt küll: nad katsetasid, jagasid mõtteid ja eluhoiakuid. Saadud kogemused ja ideed viisid nad endaga kaasa. Ideed liiguvad inimeselt inimesele, protsess on väga aeglane, kuid see ikkagi toimub. Aeglus on üks rohujuuretasandil tegutsemisega kaasas käiv paratamatus. Materiaalsel kujul endast jälgi ei jäetud, jäljed jäid osavõtjatesse. John Grzinich lubas üritusest dokumentaalfilmi teha.

Siiski, milline on asjasse otseselt mitte puutuvate inimeste ja Moksville’i projekti suhe? Kuna üldistuste tegemisest ja lõpp-produkti rõhutamisest hoiduti, siis ilmselt peab igaüks oma järeldused ise tegema. Osutavaid viitasid Moksville’i külateedel polnud, kuid laupäevane seltsielu oli väga õdus. Lauldi, tantsiti, kõigil oli tore.

Moskville’i võiski võtta kui omapärast sürrealistlikku kunstipärast (küla)kogemust, mida rõhutas näiteks ka tegevus Errori torni ümber, kus õpiti noaviskamist. Turvalisus ei kuuluvatki Errori juurde, kuna tõeline kunst pidavatki ohtlik olema. „Avamaa” kollektiiv ja kohalikud lapsed jagasid oma teadmisi ning kogemusi, et jõuda parima noaloopimise taktikani. Lõpuks selgus, et kõik oleneb randme asendist ning tuleb keskenduda oma sisemisele raevule. Tegu oli tõesti teistsuguse, jaburusse kalduva keskkonnakogemusega.

Kogu projekti võib vaadelda ka loodusesse naasmisena. Ökoloogilise psühholoogiaga tegelev James Gibson on rääkinud pakkumisest: loodus pakub näiteks kännu näol istet, tuli pakub end toidutegemiseks, soojasaamiseks, tee pakub end käimiseks …¹ Sellest ideest lähtuvalt võib viia kokku looduse pakutava ja inimese kui ehitaja: looduses on universaalsel kujul kõik olemas, inimene on seda oma arengu jooksul enda huvides ära kasutama õppinud. Muutuvad küll tehnoloogia ja materjal, kuid põhiidee jääb samaks. Selle põhimõttega näis Moksville hästi klappivat (kas teadlikult või mitte): kogu seltskond elas keskkonnaga harmoonias, kasutati just seda, mida antud paigal pakkuda oli. Moksville haakus ka ökoloogilist disaini iseloomustava „hällist hällini” mõtteviisiga: jäägid tuleb uude ringlusse viia. Varasema tootmise jäägid said siinkohal Moksville’i tooraineks, kusjuures uued „tooted” õigustasid end eelkõige funktsionaalsusega (esteetilisusele suurt rõhku ei pandud).

Ülesehituselt võis Moksville’i vaadelda ka kui inimasustuse praeguse seisu kriitilist projekti. Kuna arhitektuur peab enamasti pakkuma lõpliku lahenduse ning kipub kinnitama ühiskonnas olemasolevaid mehhanisme, on ajutistes lahendustes teedrajav potentsiaal. Niisiis aitavad lühiajalised projektid kaasa ennekõike keskkonna mõtestamisele ja selles valguses näis Moksville kohati kriitikana tohutu ressursside raiskamise ja meid ümbritseva tehislikkuse pihta. Vastselt valminud Moksville’i ümber tekkis teatud romantiline hõng just inimsuhete rõhutamise ja looduse rüpes tegutsemise tõttu.

Karm reaalsus on muidugi teine. Tänapäeval hindab inimene kõrgelt mugavust ja kindlustunnet. Igas kogukonnas tekivad varem või hiljem võimu- ja omandisuhted, mis lööb omavahelistesse suhetesse nii mõnigi kord kiilu. Vaid õhust, veest ja armastusest pole võimalik ära elada. Selliste projektide võlu seisnebki eelkõige eksperimenteerimises ja tavapärasest rajast veidi kõrvale kaldumises. Evelyn Müürsepp nentis, et üldiselt ei nimetanud keegi end kunstnikuks: tegu oli multifunktsionaalse iseloomuga uurimisprotsessiga. Sellises laiahaardelises ettevõtmises peitub suur potentsiaal, kuid Moksville’i puhul jäi kripeldama selle jäämine suuresti vaid fantoomküla tasandile. Jäi mulje, et Moksville’i rajades kindlat eesmärki polnud: see ehitati ja seejärel lasti külal vabalt areneda. Tahes tahtmata tekkis küsimus, aga kellele ja milleks. Selge on see, et MoKSi küla rajamise ajendiks polnud puudujäägid Maslow’ püramiidi jalamil (st tegu polnud ellujäämiskursusega), vaid selleks ajendas tipuosa täiustamise soov. Ehk õnnestuks töö tulemust siiski kuidagi rohkem teistega jagada? Uurimisprotsessi osad peaksid olema hüpotees, tõestus ja järeldus. Just viimasest jäi vajaka. Võib-olla täidab selle lünga valmiv film …

1 James J. Gibson, The Ecological Approach to Visual Perception. Hillsdale 1986.