Mölaklus ei inspireeri!

Jürgen Rooste jalutas pühapäeva pärastlõunal Leonhard Lapiniga ta näitusel „Sisemaastikud”        Kust me alustame?  Leonhard Lapin: Linnart Mäll oli ju aastast 1975 kuni surmani mu vaimne õpetaja, kes rõhutas, et oleme orientalistid, mitte budistid. Nõnda ei olegi ma ennast budistina serveerinud. Mu töö Mällist kujutab sümboolselt ta elu: algab punasest ja jõuab türkiissiniseni, kommunismist budismi. 12 kullatud Buddhat valvavad seda. Mulle on sõbrad toonud ja olen ise hankinud  igasuguseid puutööriistu, ma olen neist loonud selliseid objekte ...        Kuidas sa selles valguses puusepa poega suhtud?  Suure lugupidamisega. Mitmed kuulsad arhitektid Euroopas ja maailmas, keda ma tunnen, on kas ise nooruses puusepad olnud või on puusepa pojad. Jeesus kuulub vaieldamatult nende hulka. 

Mõni võib-olla ütleks – oled ju põhikujundina kasutanud triipkoodi –, et miks, kurat, sa kasutad sellist kommertsialiseerumissümbolit, sa muudad nõnda ju iga asja tooteks.

Lugu on selles, et triipkood on tänapäeva maailma kõige levinum sümbol. Kui mõnel ajastul on olnud rist või Taaveti täht või mistahes, siis praegu on maailmas levinud triipkood, seda kasutatakse pea kõikjal. Võtsin aluseks ühe koodi ja töötasin välja säärase koodi, struktuuri,  et see midagi ei tähendaks .. See on säärane väike tükk, aga teda saab modelleerida.       

Oled sa kindel, et see midagi ei tähenda, kui seda arvutiga skannida ja lugeda, järsku on sääl tohutu infotulv?       

Siin on lisaks säärane abstraktse ekspressionismi ja Jackson Pollocki kogemus. Kuidas abstraktne  ekspressionism sündis? Teitaro Suzuki pidas loenguid zen-budismist ja õpetas, et ainuke reaalne aeg on siin ja praegu, tulevik on vormitu maailm, me ei tea, mis ta toob, minevik on unelmate maailm, sest inimesed projitseerivad oma unistused minevikku.     

Vanasti sa innustusid Malevitšist, aga nüüd näeb see välja, nagu oleksid päästnud ta kallale valla abstraktse ekspressionismi peni.     

Olen Malevitšist ammu eemaldunud, sain temalt kõik, mis tarvis. Malevitši süsteem oli ka puhtalt vaimne. Ta pidas ennast prohvetiks, õpilased olid ümber ja kirjutasid kõik ta sõnad üles. Kunst oli talle vaid märk ta vaimsest tegevusest. Oleks nõme teha järele Jackson Pollockit,  ma ühendan need asjad. Me elame kaubanduslikus maailmas, töö „Tarbimishorisont”, on mul siin vahest kõige looduslikum, aga sellest sõidab läbi triipkood. Alguses maalisin ma triipkoode, siis sai mul sellest kõrini, tõin sisse spontaansust, nüüd olen hakanud lisama igasuguseid asju, elemente.   

Ma kasutan ära kõike, mis mulle tuuakse:  Rein Laur kinkis mulle sünnipäevaks kastitäie loorberilehti. Kastist tegin linnumaja, aga loorberilehed laotasin tööle „Geeniuse hommikusöök”, lisaks veel kadunud Eesti rahad …   

Kunagi kujutasid sa väga palju masinaid, nüüd aga masinale mõeldud teksti. Triipkood on ju masinloetav, masina poolt loodud tekst.   

Ma ennustasin tehnoobiat ju ette. Noorem ökoloogide põlvkond üle maailma enam ei räägi, et tuleb taastada looduslik tasakaal. Kooskõla tuleb leida tehnikaga, see on looduse uus arenguetapp.   

Su enda tööd kujutavad ühe enam säärast (sise)loodusmaastikku.   

Geomeetriline abstraktsionism sündis ju nii: Piet Mondrian lihtsustas kirsipuud, nii et lõpuks jäid järele geomeetrilised kujundid. Mu kunstis toimub praegu vastupidine protsess: võtan aluseks triipkoodi ja jõuan looduslähedaste motiivideni.   

Kuidas sul emotsioonide ja ratio vahekorraga on?   

Olen suutnud vabaneda ahistavatest mõttemallidest. Seetõttu olen ma lasknud emotsioonid vohama. Teen alusstruktuurid ära, õigupoolest on mul selle jaoks meister, kes need mu  kavandite järgi trükib. Panin näituse pealkirjaks „Sisemaastikud”: me elame küll kommertsialiseerunud maailmas, aga osal inimestel on see tunde- ja vaimuelu ka ikka. 

Sind on peetud ka avangardistiks, olid rühmituses  Soup ’69 ja tegutsesid arhitektina ja … Eks need vastuolud nõukogude ajal olid üsna teravad, teie ja vanemate generatsioonide vahel. 

Mitte niivõrd generatsioonide, vaid meie ja võimu vahel. Minu õpetaja oli Edgar-Johan Kuusik. Kui ma olin 25, käisin tal külas, ta oli siis 80. Kõik, kes tahtsid luua, käisid läbi, näiteks Malevitši õpilane, Pavel Kondratjev oli ligi kaheksakümnesena mu sõber. Mind võeti üsna noorelt seltskonda. Käisin näiteks Tartus, orientalistikakabinetis. Kui praegu on orientalistikapäevad, koguneb sadakond inimest, rohkemgi, aga siis tuli kabinetti kümme inimest. Masing, Nurmekund,  Ernits, Vanapa, Mäll – valitses vaimne solidaarsus.         

Kuidas su sees see vaimne avangard ja deemonlik pool suhestuvad? Enne oli ju kindel, et deemon tuli väljastpoolt. Tänases triipkoodimaailmas oleme me ju suhteliselt vabad.         

Aga tarbimine! Ma olen kogu aeg tudengeid hoiatanud, et ärge võtke laenu! Tänases kulutamises on peidus see deemon!         

Aga kuidas sus eneses avangard ja dekadents tasakaalus seisavad? Oma deemon – kuidas teda pidurdad?         

Loomingu kaudu. Aga eks ta nurga tagant kogu aeg piilub, et kuidas saaks käkki keerata.       

Hulluseenergia tuleb suunata ikka loomingusse?       

Teine asi on see, et osa mu omaaegsetest avangardsetest sõpradest on läinud toda raha-teenimise teed, deemoni kätesse. Olen siiamaani ikka suutnud kuidagi välja rabelda lõpuks, ma usun, et tänu sellele õpetusele, mis ma Mällilt ja teistelt saanud olen. Ta oli ainuke mees, kes oskas kõigile mu küsimustele vastata, teist sellist pole ma kohanud. Ta vastas väga mahlakalt, mitte akadeemiliselt või igavalt. Praegu EKAs  õpetades tunnen, et mu kohustus on seda sõnumit edasi anda. Kui Ando Kesküla mind kutsus aastal 1995, siis naerdi mu üle, kui tulin ida-õpetustega – mu kompositsiooniteooria hakkab ju tühjusest –, aga nüüd enam ei naerda. Struktuur algab tühjusest ja võib kasvada väga keeruliseks mateeriaks, aga ta on alati seotud filosoofiaga.     

Ja tänase maailma, inimese hirmutav tühjusetunne?   

Ma nimetan seda tühisuseks, mitte tühjuseks.   

Seda elutühjust kustutame me ju ka muude struktuuridega.   

Kolmandat sorti tühjus oleks materiaalne, emptiness, kui sa selle klaasi tühjaks jood. Aga see tühjus, millega mina tegelnud olen, on ikka seotud vaimsega. Olen üliõpilastele selgitanud,  see on väga lihtne: hakake ajas tagasi liikuma, meenutage end kümnesena, seitsmesena, kolmesena. Kuhu te jõuate?   

Kui mõelda Tallinna linnale, siis mul on tunne, et tekkinud tühjusevõimalused on  täidetud totaalse tühisusega.   

Olen tegelnud väga palju klassitsismiga, ja seal on see tühjuseprobleem üsna keskne, juba vanast Kreekast. Olen tegelnud XX sajandi klassitsismiga, Mussolini ajastuga. Hoonet ümbritseb  tühi väli. Kui sa täidad selle igasuguse sodiga, kaob tunne ära. Hoone pingestab oma ümbrust. Või siis vennaskalmistu Riias, mille tegi skulptor Zāle, või Veneetsias surnute saar …   

Aga tänane Tallinn?     

Küsimus on filosoofilist laadi: kui arhitektid teadvustaksid endale tühjuse, siis tuleks see välja. Aga ma arvan, et Vabaduse plats on suhteliselt hästi õnnestunud, kui poleks ainult seda risti. Kõik tänapäeva tipparhitektid rõhutavad ikka, et see on vaimne probleem. Kui sa selle  kõrvale lükkad, muutub arhitektuur kaubaks. Loomingut on arhitekti töös viis protsenti, kui sa selle kaotsi lased, siis ei jäägi midagi … ainult tehnoloogia. Seetõttu ongi tänapäeval palju katastroofiarhitektuuri, nagu teoreetikud seda nimetavad. Kui sa vaimsed probleemid kõrvale paned, siis hakkad igasuguse tiluliluga tegelema. Järele jääb kaos, ka inimeses eneses, ja kui tellija on sellega nõus …   

See on ju realistlik arhitektuur!   

See osutab sellele, mis ühiskonnas tegelikult toimub. Isegi stalinistlikus arhitektuuris on pärle, kui arhitekt valdas vaimselt klassitsismi. Tartu jalakäijate silla juures on üks suur stalinistlik peldik, mis mulle väga meeldib. Parem igatahes kui Solarise keskus.   

Kas Eesti keskkond on inspireeriv?   

Keskkond ei ole väga inspireeriv. Eks seetõttu inimesed käivadki palju ära, eriti Indias. Ja eriti naised. Kummalisel kombel see vaimne sfäär tõmbab naisi rohkem.   

Kas totaalne mölaklus ei inspireerigi siis?   

See inspireerib võib-olla absurdikirjandust. Ma panin kokku eesti absurdi isa Heino Mikiveri kõik näidendid, lõpetasin ka teoreetilise saatesõna. Teda saab seostada prantsuse eksistentsiaalse absurditeatri lainega, alustas umbes samal ajal oma esimesi asju.  Mölaklus ei inspireeri, inspireerivad inimesed, loodus, valguse murdumised, kevadine lumesadu, loojanguvärvid. Mõned kaunid naised. Mitte mölaklus. Kui noorem olin, Trapeežina see ehk inspireeris isegi. Aga praegu olen ma vaimselt täiesti sõltumatu, suveräänne: kui ma lähen üles oma ateljeesse, võin ma teha, mis tahan. Positiivne on see, et ühiskond väga ei sega mind. Ega ta ei toeta ka eriti. Mõtlen just, et keegi võiks mõne töö ka ära osta.   

Korra ütlesid, musta huumori või väikse kibedusega, et see on vist sinu viimane näitus Eestis. Kuidas sa nüüd sellele vaatad, kui näitus püsti on ja inimesed käivad (on pühapäeva hilispärastlõuna ning külastajaid saalib  tõesti, ajuti sätivad nad end kuulama, mis klassik kõneleb)? 

Mul oli kaks näitust Soomes. Ja kogu see retseptsioon, ja korralik kataloog, mis nad tegid! See oli absoluutselt teine, ja töid osteti korralikult. Aga Eestis tee, mis tahad, see on ime, kui keegi midagi ostab, need tööd jäävad kõik  seisma, eks lapsed siis kunagi tulevikus müüvad neid, mitmekordse hinnaga, ma loodan. Sellise suure näituse tegemine nõuab palju aega ja ressurssi, ja mis sa vastu saad? No üks ilus arvustus oli. Üks ilus klipp „OP”-i saates. See on ka kõik. Aga kunstnik on muidugi säärane, et täna on isu täis, siis hakkab jälle … Ma lubasin, et ma teen Tartu Kunstimajas järgmisel aastal ühe, ma olen hingelt ikka Lõuna-Eesti mees, see vaimulaad sobib mulle rohkem. 

Ega see Lõuna-Eesti pole muidugi mingi Eesti, nii et ses mõttes sa oma sõnu ei söö.         

Tõsiasi on muidugi see, et mingit spetsiifilist Tartu kunsti enam ei ole, see on müüt. On Eesti kunsti, Euroopa kunst. Maailm on muutunud. Edaspidi teen näitusi kohtades, kus saan korraliku retseptsiooni, kataloogi …       

Tahad sa lõpetuseks öelda midagi, mida ma ei mõista küsida? 

Mis ma selle näitusega kõige rohkem öelda püüan? Iga inimene on võimeline loovuseks ja loovaks vabaduseks, kui ta seda ise tahab. Kui ta kurdab, et tal pole seda vabadust, siis on tõenäoliselt kõige suurem takistus see inimene ise. Ma küll tunnen, et olen läinud vanemaks, aga vaimselt vabamaks! See on see põhisõnum. Ma tahan inspireerida, olla eeskujuks, ükskõik, mis alal inimene tegutseb. 

Üles kirjutanud Jürgen Rooste