Mis oleks maailm väikeste inimesteta?

Silja Saarepuu: „Meie tööde kohatine kerge iroonia ei ole mõeldud moraalijutlusena. Oleme ise samasugused naerualused väikesed inimesed.“

REET VARBLANE

Villu Plink ja Silja Saarepuu on tandemina tegutsenud juba viisteist aastat. Nad on loonud oma performatiivseid teoseid koos – enamik on saanud alguse tegevuskunstiaktist, mille töödeldud dokumentatsioon toimib visuaalse jutustuse, elava pildina. Tegelastekski on tavaliselt kunstnikud ise. Plink ja Saarepuu on õppinud kunstiakadeemias metallikunsti, siis läbinud Jaan Toomiku interdistsiplinaarse magistriõppe. Kuigi tegevuskunsti, eelkõige enese vaba väljendamisega puutusid Villu Plink ja Silja Saarepuu kokku juba Pärnu Sütevaka humnitaargümnaasiumis. Karismaatilised tegelased nagu Sorge ei õpetanud pelgalt kunstitehnikaid, vaid innustasid ennast väljendama.

 

Üks teema, mis teie loomingus on ikka ja jälle esile tulnud, on väikesed inimesed. Kes on väike inimene?

Silja Saarepuu: Meie ise, aga ka teised inimesed, kes tegutsevad maal, Eestimaal või üldse Maa peal või siis maali taga. 2006. aastal valisime Hobusepea ja Draakoni galerii näituse pealkirjaks „väikesed inimesed” (ikka väikese algustähega). See võttis hästi kokku seal esitatud installatsioonid „Heinategu“ (minu oma), „Ilmutus“ (Villu oma) ja „Just Married!“ (minu oma). Sealt peale kujunes väikestest inimestest meie – nii eraldi kui ka koostööna loodud – tööde koondteema. Viimastel ühisnäitustel kasutame etikettidel vaid tööde pealkirju, jättes märkimata, kas tegemist on ühiselt või eraldi loodud tööga.

Villu Plink: Kolmekordse tähendusega sõnamäng – maa kui koht, Maa kui planeet ja maal kui kunstiliik – toimib ainult eesti keeles. Näiteks inglise või prantsuse keelde tõlkimisel kaob see mäng ära, tekivad teised tasandid.

Saarepuu: Lühikesed eestikeelsed sõnad nagu „maal“, „veel“, „palk“ jne tööde pealkirjadena suures plokk-kirjas on omamoodi sümbolid, märgid. Miks peaks pikalt seletama, kui aitab ühest sõnast? Nii jääb vaatajale võimalus oma tõlgenduseks, mis võib vabalt erineda autori omast.

 

Teie kunst on Eesti-keskne: pealkirjad toimivad ainult eesti keeles, tegevus toimub peamiselt Eestis ja paljudes performance’ites kannate eesti rahvarõivaid. Mida see teile tähendab? Kes te olete, kui rahvarõivaid kannate?

Saarepuu: Ikka väikesed inimesed. Need väikesed inimesed on eestlased, sest tegutsevad siin, aga nad võivad kuuluda ükskõik, millise väikerahva hulka. Mul on küll Kihnu seelik ja Villul Põhja-Eesti sinised kintspüksid, kuid kas on ikka tegemist rahvariietega, kui vööst kõrgemal on anonüümne must sviiter.

 

Aga miks on vaja väikerahvuse esindaja riietada rahvarõivasse, millel ei ole ega saagi olla otseselt midagi tegemist siinse paikkonna autentsete rõivastega, sest linnakultuur ja -rõivastus on mõjutanud ka eestlaste rõivaid? Praegu ei kanna keegi argise toimetamise juures rahvarõivaid, need pannakse selga vaid kindlas olukorras ning need osutavad siiski meie minevikule. Selles ei puudu ühisolemise tähendus, aga see ei kuulu praegusesse aega. Pigem on tegemist kõrgkultuurist väljapoole jääva rahvakultuuriga. Teie performance’ites ja videotes kordub veel üks rahvakultuurile omane element – tagumik.

Saarepuu: Kihnus kantakse triibuseelikuid veel täiesti argistes olukordades. Tagumiku näitamisel on meie rahvapärimuses kaitsemaagiline tähendus. Kui lugeda kas või Uku Masingut, siis näiteks tuulispasa käest pääseb tagumikku näidates või sirbiga visates …

Kergitatud triibuseeliku alt ja alla lastud kintspükste kohalt paistab peegel („AE!“), mis peegeldab ka meile omast napisõnalisust, sest siingi piisab ainult ühest sõnast või liigutusest.

 

Aga te peegeldate ju publikut? Teie kunsti vastuvõtja näeb ennast teie tagumikul.

Saarepuu: Publik ei näe ainult ennast, vaid koos ümbritseva ruumiga ehk siis oma mullis. Kui vaataja näeb ainult tagumikku, siis on see juba tema enda mõtlemises kinni.

Plink: Meie iga situatsioon on üldistus. Kumer peegel illustreerib seda: peegeldusse mahub vaat et kogu publik peale ja peegeldab seda tagasi tugevasti moonutades. Kumerpeegli peegeldus moonutab, aga ei hägusta, teravus jääb.

 

Kellele teie oma kunsti teete? Kui palju te oma tööde vastuvõtu peale mõtlete?

Saarepuu: Tööde tegemise ajal me publiku peale ei mõtle. Teeme seda, mida on vaja teha. Kui teos on valmis ja publiku ette jõudnud, siis muidugi mõtleme.

Plink: Eks kõigepealt mõtleme ikka iseendale, sest tahame näha, kuidas meie mõte visuaalsena välja näeb: kas pilt ikka suudab ideed edasi anda. Oleme näidanud oma töid päris palju väikelinnades nagu Viljandis, Kuressaares, Haapsalus. Sinna on sattunud vaatama üksjagu sellist publikut, kes tavaliselt kunstinäitustel, galeriides ei käi. Nende tagasiside on olnud vahetu, nad tahavad kohe jagada oma muljeid ja kogemusi.

Saarepuu: Viisteist tundi kestnud aktsiooni „KIVI“, kui viisime jääajal Soomest Eestisse tulnud kivi Soome tagasi, sai täielikult dokumenteeritud ning päev hiljem Soomes esitletud. Soomlaste vastuvõtt oli ülisoe: saalitäis rahvast võttis järjekorda, et kätt suruda ja tänada. Eelkõige just selle eest, et eestlased on võtnud oma südameasjaks tagastada midagi, mille jää on kümneid tuhandeid aastaid eemale viinud. Ka tänaval astusid inimesed juurde ja tänasid meid meie teo eest südamlikult.

 

Kus te ise oma töid näidata tahate? Kas institutsionaalne valge kuup on selleks õige paik? Eks ole tõsiasi, et kunstimaailma vägevad satuvad eelkõige esinduspaikadesse.

Plink: Mulle ei ole institutsionaalne valge kuup tähtis. Udmurdimaal filmisime oma töö ja ka näitasime pärast samas paigas, tegemist ei olnud supergalerii, vaid kultuurimajaga. See mõjus hästi loomulikult. Kui näitame sama tööd suures näitusesaalis, siis on see midagi muud.

Saarepuu: Oleme oma komplektid kohandanud vastavalt ruumile. Me ei ole seni loonud ühtegi tööd konkreetset ruumi silmas pidades. Küll aga on rida töid, mis ootavad alles õiget eksponeerimisruumi. Üldiselt on meie näitused olnud siiski institutsionaalses ruumis, aga möödunud aastal kasutasime videoinstallatsiooni „KIIK“ eksponeerimiseks Noblessneris ühte mahajäetud tööstushoonet ning video „TREPP“ näitamiseks Pika jala torni, torni sisemusest sai installatsioon.

 

Vanade võimsate ruumidega on alati see oht, et need mängivad tööd üle. Olen seda tajunud mitmel korral Patarei hoones, ega installatsioonid nii haledad olnudki, aga ruum oli võimas. Teine variant, nagu see oli ka teie puhul, lisab tööle vaid jõudu ja tekib dialoog. Noblessneris mängis kaasa ka mere lähedus. Teie video tegevus kahekordistus: meri loksus väljas ja sees.

Plink: Me olime seal õigel ajal, praegu on see koht juba muutumas. Mõne aasta pärast näituse dokumentatsiooni vaadates ei tunne kohta enam ära.

 

Kuidas teie loomisprotsess kulgeb? Kas te panete oma mõtted, alustekstid ka kirja? Milline on verbaalse arutamise ja intuitiivse tegevuse suhe?

Saarepuu: Lood tulevad ja lähevad, need, mis jäävad pähe, saab üles kritseldatud, kritseldusi on hästi palju.

Plink: Eks me mõlemad kritseldame, siis paneme kokku ja vormistame ära. Märksõnad meil ikka klapivad.

Saarepuu: Kui läheb juba konkreetseks tegemiseks, siis tulevad arvesse tehnilised võimalused jne. Näiteks traktor oli meil olemas, aga kui suur peaks põllumaa olema? Jne.

Plink: Milline on ilm, sest ilm on meie töödes väga tähtis faktor, sest annab tööle fooni ja meeleolu. Näiteks „ego“ filmimise ajal muutus vaikne lumesadu lõpuks päris korralikuks tuisuks. See aga kujundaski töö lõpu selliseks, mida alguses ei osanud plaanida. Eks ilmastiku sekkumisi on ka teisi olnud.

Saarepuu: Kui kõige olemasoleva poolest on meie järgmise teose tegevuspaik Kesk-Eestis ja ilm sobib, siis tuleb sinna kohale kihutada.

 

Te olete ennast taandanud oma tegelasteks, kellesse sageli olete üsnagi irooniliselt suhtunud. See eeldab tugevat eneseanalüüsi. Kui vaatate oma vanemate, kümme või enamgi aastat tagasi tehtud tööde peale, siis kuidas need tunduvad? Te ei ole päris projektikunstnikud, kes iga uue tööga alustavad täiesti puhtalt lehelt. Teie loomingut läbib selge ühendav joon, mõtlemisloogika.

Plink: On töid, millega oleme ise kohe algul rahule jäänud, aga on ka neid, mis on piinlikud. Aga ka nendest töödest, mis ei tulnud kõige paremini välja, oleme ammutanud midagi järgmiste tarvis. Asjad kasvavadki eelmistest välja.

Saarepuu: Suve algul olid meil Evald Okase muuseumis väljas ka vanad tööd, muuseumi ruumi ja seekordsesse väljapanekusse need ikka sobisid, kuigi näiteks „Just Married!“ ei ole enam päevakajaline: see oli valminud Euroopa Liitu astumise ajal. Kevadel riigikogu galerii näitusel oli see jälle täiesti asjakohane.

 

Milline on teie suhe rahvusliku identiteediga? Kas selle peale tuleb pidevalt mõelda?

Saarepuu: Mõelda ei ole vaja murelikult, aga unustada ei tohi juba sellepärast, et nii palju kui võimalik tuleb säilitada loomulik keskkond, et kõik ei muutuks plastiks ja digitaalseks.

 

 

Ma ei ole osanud teie töid ökoloogilisest aspektist vaadata. Mind on need kõnetanud pigem mütoloogilisest vaatepunktist. Maa teema kõrval olete käsitlenud ka vett, samuti mitmetähenduslikuna ja vahest veelgi laiemalt kui maad. Vesi kui ellujäämiseks hädavajalik element, aga ka sõnamäng määrsõnaga „veel“. Kui teie videoid, aga ka installatsioone vaadata, tekib assotsiatsioon just vanade lugude, legendide, müütidega. Asi ei ole legendi või müüti illustreerimises, ka mitte tõlgendamises, nagu seda on kunstis läbi aega hästi palju tehtud. Pigem on teie töödes mütoloogiline mõtteviis, ratsionaalse mõtlemise seisukohast lausa absurdne monotoonne kordus. See on aga monotoonne vaid meie praeguse elukorralduse ja -hoiakute seisukohast, kus propageeritakse elu kui muutust, järjekordset seiklust.

Saarepuu: See on väikeste inimeste folkloor. Näiteks video „EGO 157“ kujutab anonüümsete valgekraede šamanistlikku retke linnadžunglist looduse rüppe.

Seiklusjanu on teisest vaatenurgast sama monotoonne, rapsivalt monotoonne. Ükskõik kui palju me siin Maal ka ei siple, elu läheb ikka edasi. Meie elame oma aja ära, siis tulevad järgmised ja järgmised.

Kui palju te oma töid luues teadlikult eetilistele väärtustele mõtlete?

Saarepuu: Kas just teadlikult, aga eetilised väärtused on meile tähtsad. Meie tööde kohatine kerge iroonia ei ole mõeldud moraalijutlusena. Me ei istu kõrgel puu otsas ega viibuta näpuga teiste poole. Me oleme ise ju samasugused naerualused väikesed inimesed. Kes on suured inimesed? Kui suur üks suur inimene siis ikkagi on?

 

Silja Saarepuu ja Villu Plink. VAIP. Video, 2014.

Kaader videost

Lühikesed eestikeelsed sõnad nagu „maal“, „veel“, „palk“ tööde pealkirjadena suures plokk-kirjas on omamoodi sümbolid, märgid. Silja Saarepuu ja Villu Plink. PALK. Installatsioon, 2016.

Villu Plink

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht