Mis kunsti mõttest sai?

Andri Ksenofontov

August Saia näitus „1+2+3+4=10” Draakoni galeriis kuni 3. IX.  Võtame alustuseks ühe. Siis lisame ta kõrvale kahe, siis kolme, siis nelja. Millega võrdub selle rea viies liige? Viiega, loomulikult, ehk kui kasutada arvuti klaviatuuril leitud lisamise ja võrdumise märke ning numbriklahve, näeb see arutluskäik välja nii: 1+2+3+4=5. Aga August Sai, alles veel maalikunsti magistrant, sai 1+2+3+4=10. Osutub, et viimase näol on tegemist postmodernistliku matemaatilise tehtega, mis on pärit lingvistilise veiderdaja Jacques Derrida enda sulest. See tehe, mis on ära seletatud raamatus „Levitamine” („Dissemination”), viitab August Saia sõnul nelinurgale ehk „avatud kolmnurgale, mille neljas külg on raiutud õhku, mis on lavataguse poole pööratud peegel, mis peegeldab, moonutab ja avab terviku, jäädes ise nähtamatuks, võimaldab kõnel olla kuuldav, kehal olla nähtav ja see on kahtlemata koht kus peituvad illusioon ning viga”. Tegelikult on väga  raske teha kunsti, mida selline lause täpselt kirjeldaks; kui sellist lauset lugeda, on väga raske ette kujutada kunstiteost, mis sellist lauset täpselt väljendaks. Mis siin täpsusest rääkida, isegi ligikaudselt ei ole sellised asjad eriti võimalikud.     

  

Kunstiajalugu kulgeb paljusid radu ja niite mööda, üks liin on lõputu mässamine eneseväljenduse ümber. Paljud kunstnikud õpivad kenasti ära selle, mida väljendada, seda nad elu lõpuni väljendama jäävadki. Teised aga ei jõua sellenigi, mida üldse väljendada. Kui seda liini lähemas minevikus jälgida, siis impressionistid üritasid väljendada täpselt seda,  kuidas nad asja näevad, postimpressionistid seda, mida nad asjast mõtlevad, nüüd aga üritatakse väljendada seda, mida väljendamiseks alles otsitakse. Vahel aitavad välja lühiesseede vormis kirjanduslikud näpuharjutused, mida esitatakse stipendiumitaotlustes, pressiteadetes, näitusetöid selgitavates tekstides. See meenutab koomiku John Cleese’i tegelast Basil Fawltyt, kes tellis restoranist pardi, kohale jõudis aga kreemitort. Ta lõi kämblad  tordi sisse ja tõmbas selle laiali lootuses parti leida. Vahel tuleb mõte, et miks ei võiks kunstnikud ühe ausa lõhkise tordiga rahule jääda, miks nad nimetavad seda pardiks ning üritavad kirjalikku tõestust konstrueerida, et seal kusagil peaks üks part peidus olema. Või saias rosin, kui seal mitte mingisuguseid rosinaid ei ole. Milleks konstrueerida „avatud kolmnurga neljanda külje koht, mis on raiutud õhku”, olematu rosin, kui meil juba on üks täiesti kunstipärane  dekonstrueeritud sai?       

Selles mõttes käitub August Sai pigem kui teaduse ja tehnika võidukäigu ajastu ateist,  kes inimese lahti lõikas ja rõõmsalt „ei olegi hinge!” hõikas. Mõjub värskendavalt tõusva religioossuse tingimustes, kus lunastust otsivad kunstnikud meeleheitel hüüavad: „Siin pidi ju rosin olema!”. Sellised on videosarja „Kaart pole territoorium” osad I–III. Need on tehtud vanas heas animatsioonitehnikas, sedavõrd lihtsas, et ei vaja stuudiotingimusi. meenutavad Hardi Volmeri ja ansambli Päratrust animatsioone üliõpilaspäevilt. Need on  nooruslikult ausameelsed, siirad ja vahetud.       

August Sai kujutab lennukat fantaasiat kartongkarbis  või mustas kilekotis ja näitab seda nii, nagu see käib. Ta tõmbab oma ajud lahti nagu Basil Fawlty tordi ja näitab, et seal on see ja see, aga seda ja toda seal ei ole. Isegi „1+2+3+4=10” kukub August Saial välja ikka samamoodi, nooruslikult ausameelselt, siiralt ja vahetult. Milleks otsida mingit 1+2+3+4=5, mis on vormilt originaalne küll, aga sisult ajuvaba? „1+2+3+4=10” puhul on tegemist installatsiooniga, mille keskseks  elemendiks on maal, mis kujutab kortsutatud pinda. Sest paberi kortsud on lõpuni kustutamatud nagu mälestused teadvuses. Ent installatsioonis maali ei näe, sest see on kaetud rohelise paberiga nagu televisioonistuudio tühi sein, mille ees ilmateadustaja kätega vehib. Ning kui näitusekülastaja kaamera ette astub, valgusvihku kinnikaetud maali ees, siis monitoriekraanil, kus ta end samal ajal näeb, on maal kinni katmata.     

Täpselt samamoodi, nagu näeb end stuudiomonitoris ilmateadustaja, ilmakaardid selja taga. Mida näitusekülastaja näeb, millest mõtleb, kui maali näeb, mida ei näe? Selles mõttes näeb August Sai ilmateadustajas, kes  seisab tegelikult keset lagedate seintega stuudiot, olulisemat sõnumit kui ilmateates endas. Nagu keset lahti lammutatud saia, kus ei ole rosinaid ega parte, ei peagi olema, ainult sai. Nii võimatuna kui see ka ei kõla, aitab vahetegemine selle vahel, mis teoses on, ja selle vahel, mida seal ette kujutada võib, ära hoida kunstisuhtluse sõgedust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht