Milleks? Aga, miks mitte?

Austria rühmituse Gelatin performance meenutas vana kooli kestvus-performance’it. See oli pakitud napi tunni sisse ja mõjus harali struktuuriga teatrilavastusena, kus lõpupoole pea kaotati.

URMAS LÜÜS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Austria kunstnike rühmituse Gelatin performance „Protopopopoformancoepost“ EKA galeriis 28. VI.

Gelatin, või siis pärast nimevahetust Gelitin, aga tuntum ikkagi Gelatinina, on neljane punt viiekümnendates mehi, kes on juba 1990ndatest saati koos kunsti teinud. Kindel meedium neid otseselt ei piira, kuigi enamasti ületavad nad uudisekünnise jaburmänguliste performance’itega. Gelatin on sõna „genital“ anagramm ja genitaalid meeldivad neile väga. Lisaks sellele, et neil endil on genitaalid ja genitaalidega mängimine on üsna sageli etenduste osa, meeldivad neile ka vedelikud, mis genitaalidest väljuvad. Meeldivad ka muudest aukudest väljuvad vedelikud. Näiteks on nad õppinud kakama tähestiku tähti ning koostanud sel moel oma kirjastiili. Samuti on näitusekülastajad saanud võimaluse vaadelda oma pärakust väljuvat ekskrementi. Täiesti uus vaatenurk, mille kogemisega paljud kiidelda ei saa.

Lapsemeelne süütus. Keha kõigi oma rikkalike saaduste ja funktsioonidega on nende käsituses süütult võluv. Jäikade peeniste eksponeerimine ja nendega rahva ees mängimine on vaba igasugusest seksuaalsusest. Milleks lutsutada oma sõbra varvast? No et, miks mitte? Ligane-lögane tatine möglamine jätab mulje paariaastastest lastest, kes on alles hakanud oma keha ja seda ümbritsevat maailma tundma õppima. Liivakastis leiduv kassikaka on võluv. See on pehme ja niiske ja liivane. Paneb käed imelikult lõhnama. Käed ka maitsevad seejärel imelikult. Immuunsüsteem tugevneb. Ema ikka ütles, et mu küllaltki vähe vastuvõtlik tervis on seotud naabri-Kirruga, kes laste liivakastis situl käis.

Kultuurilooja ühe meeldivama boonusena saad teha kõike, mida lapsena, aga grandioossemalt ja mastaapsemalt. Kultuur on üks suur mänguväljak. On klišee, et kunsti tehes saad tagasi lapseliku mängulusti ja sellega kaasneva loomingulisuse. Maailm on taas liigestest lahti, logiseb, laguneb ja laseb end kunstniku suva järgi uuel moel kokku panna. Ega see postmodernism muud polegi, kui kogu varasema kultuuri osadeks lammutamine ja olemasolevatest tükkidest liimi ja tatiga uue kollaaži kokkukäkerdamine. Lapsena võid endale suhu kusta ja teada saada, et kusi maitseb soolaselt. Täiskasvanute versioonis ronis Gelatin koos abilistega kõrge kokkuklopsitud konstruktsiooni otsa ja kusi eri tasanditelt üksteisele näkku nagu purskkaevu baroksed kujud või siis ehitas näiteks Tim van Laere galeriis Antwerpenis installatsiooni „Ja nüüd kõik koos“ („All together now“), kus näitusekülastaja sai minna käepärasest materjalist kokkuklopsitud välipeldikusse ning urineerida. Väljunud vedelik voolas mööda läbipaistvaid plastiktorusid suurde vesivoodisse, kus said lösutada oma ülesande täitnud kunstisõbrad. Mida rohkem inimesed panustasid, seda mugavam ja soojem oli voodis.

Gelatini õllepurkidega kaetud kunstnik takerdus kilede külge, tõmbas kilest kookoni puruks, kuid uut kunstiteost sellest ei kasvanud. Miski ei alanud ega lakanud nii, nagu pole kunagi alanud ega lakanud.

Ando Naulainen

Elurõõmus absurdilembus. Gelatin on oma tegemistes küllaltki ekspressiivne ja radikaalne grupp Austriast, kust on tulnud muidugi palju radikaalsust. Sealt pärinevad ekspressionistliku helilooja Arnold Schönbergi uus Viini koolkond, Viini aktsionistide rämejõhkrad etteasted ja Adolf Hitleri maailmavaade. Ekspressiivsusele vaatamata erineb Gelatin üksjagu aktsionistidest oma elurõõmsa absurdilembuse poolest. Kõik on kunst. Kui enamik kunstnikke teeb kunsti, siis Gelatin tundub elavat kunstis. Sedasi meenutavad nad mulle Kalamajas tegutsevat Metropoli kommuuni ja nende Põleva Kaelaga Kirjaku etteasteid. Väljanaerev absurd. Kord itsitav, kord irvitav, siis kõõksuv ja lõkerdav. Naeru viiskümmend varjundit. Tahaks need vaesed tolad välja naerda, aga ei saa: nad on end juba nii välja naernud, et ei jää üle muud kui vait olla või kaasa naerda.

Kunstiakadeemia galeriis toimunud etteastet sai läbi eemaldatud vaheseina jälgida kaldauditooriumist. Sedasi tekkis teatrilavastuse eelhäälestus ning paistab, et arhitektide planeeritud lükandsein on tõesti täppi pandud, sest teatrisaalina on ruume kasutanud ka Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg. Loodetavasti jagub tegijaid, kes oma tegemistega EKA esimese korruse võimalusi eksperimentaalse etenduskunsti keskkonnana veelgi avardavad ja õilistavad. Gelatin oli galeriiruumi täitnud suurte kilest kokku teibitud ja ventilaatorite õhusurve toel püsti püsivate kookonitega. Esmalt veeti kõikvõimalikel viisidel kokku kive ja kalmuküünlaid, kes pea peal balansseerides, kes trussikutes. Seejärel tehti küünaldest matkalõke ning lohistati tule peale kleepuva lögaga täidetud pott. Igaüks ajas veidi oma asja. Kleebiti pläustiga jaanipäevast järele jäänud tühja taarat keha külge. Mängiti nukuteatrit. Filmiti oma pükste strateegilisse piirkonda lõigatud august väljaõngitsetud munanditega ning projitseeriti vaatepilt üle suure seina. Enamasti kakerdati ja roomati niisama ringi. Poti tulelesaamisega paistiski programmiline osa läbi saanud olevat. Sealt edasi hajus asi ära harali: susserdati siin, susserdati seal, keerati lihtsalt ära magama ja tulede vilgutamine andis märku, et nüüd võib plaksutada ja ära minna.

Ootuse ja kogemuse konflikt. Mulle pakub naudingut igasugune toore füüsilise materjaliga mänguline jändamine, eriti kui selle taga on paras annus elutervet absurdi, kuid midagi jäi ikkagi kripeldama. Suure tõenäosusega sattusid konflikti ootused ja kogetu. Gelatin on jäänud mulle silma just eriti teravmeelsete ja mastaapsete tegemistega. Sageli on valminud etteaste käigus seeria teoseid. Sedasi veetsid nad kaheksa päeva kinniseotud silmadega New Yorgi Greene Naftali galeriis skulptuure meisterdades. Kola täis tuba organiseeriti vaatajate silme all taiesteks. Sedasi anti suur osa juhuse hooleks, kuid valminud teosed olid üle ootuste võluvad. Samuti tahuti trossidega lakke kinnitatuna mäekaevuritena Viini kaasaegse kunsti muuseumis läbi mitme korruse aatriumis kõrguvast penoplastimassiivist skulptuure. Mõni teine kord valmisid teosed lavastatud situatsioonis publiku kaasabil. Milanos maaliti publiku hulgast esile astunud vabatahtlike portreesid, kasutades selleks pärakusse torgatud pintslit. Esimesel Moskva kaasaegse kunsti biennaalil said külastajad põit kergendada danskeri moodi peldikus, nii et akna alla jäätus krõbedas pakases hiiglapikk uriinipurikas.

Sedasi olin valmis saama provotseeritud. Olles küll näinud igasugu etenduslikke piiriületusi, lootsin saada veidigi riivatud, uue nurga alla seatud. Leida end üllatumas, et nii saab ka mõelda. EKA performance pani mõtlema vana kooli kestvus-performance’itele. Oli küll veidi naljakas, olid karvased näkku surutud munandid, oli plögas püherdamist ja materjalidega mängimist, aga ei olnud ahhaad. Ei olnud mõtteid, mida õhtul voodisse enne uinumist pähe mõtisklemiseks kaasa võtta ega tunnet, et argine on absurdihuumoriga viltu veetud. Eks tegi oma töö ka lämmatav palavus, mis paarisajapealise publikuga umbses ruumis kõri nööris ja omas mahlas läbi leotas. Kestvus-performance’i struktuur oli pakitud napi tunni sisse ja mõjus sedasi püünelt vaadatuna harali struktuuriga otsingulise teatrilavastusena, kus lõpu poole triivides üha enam pea kaotatakse, sest poole etenduse peal on ette valmistatud ideed otsa saanud. Eks kuumusest ja õhupuudusest tingituna oli ettevõtmise lühidus muidugi paratamatu, sest vastasel korral poleks enam kedagi saali jäänud, kuigi oleksin nautinud sellise tegevuse juures mitu tundi kestvat ekslemist.

Gelatini varasemate tegemiste valguses lootsin, et kusagilt ilmub välja ämber vedela kipsiga, keegi ronib taamal seisva plankudest kokku klopsitud kaelkirjaku selga ning see plätserdatakse kõikvõimalike plöginate abil ühtseks suureks ratsamonumendiks. Kui kleepuv õllepurkidega kaetud taidleja kilede külge takerdus, lootsin, et ta mässib selle uue nahana endale ümber, muutes joogitaara oma kehal massiivseteks kasvajateks, et sellele siis omakorda uut kihti ehitama hakata. Unistasin lapselikust süüdimatusest, sellest, et mehed laval üksteisele suhu kuseksid ja pärast Bruce Naumani moodi purskkaevu mängiksid. Tahtsin, et miski käivituks ja puruneks, miski algaks ja lakkaks nii, nagu pole kunagi alanud ega lakanud. Kuid võimalik, et ma sedasi unistades juba täitsingi vajalikud lüngad ning Gelatin ei soovinudki olla enamat kui katalüsaator, et vaataja kogeks rahuldamatust, mida oma fantaasia varal ise lappida.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht