Millega lööd ja keda?

Mark raidpere: Jõudsin äsja koju. Õhtu linnas oli pikk, nagu seda liiga sageli juhtub. Mul on paar sõpra, kes on ajaproovile vastu pidanud, ja üks neist kaotas pea, öeldes täna välja mõtteid, ilmselge kavatsusega minu lähemate päevade meelerahu segi paisata. Puhtast ahnest õelusest torkas osavalt, ise juba ohutus kauguses. Küllap olin selleks ka kenasti kõik ettevalmistused ära teinud. Jahhh, ma olen ängistatud. Tahaks lüüa.

Pimedal ajal ei tohiks selliseid küsimusi esitada.

Ükskord, nii umbes VI klassis, igatahes olin juba jõudnud meile usaldatud kooli näärinäidendis Punamütsikese ema rollis küpse diivana üles astuda, tegid poisid vahetunnis isekeskis selgeks, kuidas paremhaak täpselt käib. Noh me ikka imiteerisime pärisolukorda, et kuidas nukkisid hoida, lööginurka seada, milline on näoilme löögi sooritajal ja selle vastuvõtjal. Kui olin parasjagu piisavalt kõrvalt jälginud, sekkusin ka ise tegevusse, kindel oma artistlikkuses, ja demonstreerisin omandatut, püüdes teha soorituse võimalikult täpselt, sujuvalt, justkui aeglustuses. Kardan, et taotlesin teatavat isikupära. Pärast hetkelist kohmetust reageeriti üksmeelsete naerupahvakutega. Ootasin, kuni vaikseks jäi, ja järgnevad aastad oli nõnda omaette aega mõelda, mis valesti läks.

Miks ikka tühja lüüa. Võõravõitu kujund.