Millal saab esemest kunstiteos?

Teoste hulk ja lähenemisnurk on Pallase galeriis barokselt külluslik – biomorfismist pühakirjani.

HOLGER RAJAVEE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Pallase skulptuuriosakonna ühisnäitus „Asja armastajad“ Pallase galeriis kuni 26. XI. Kuraator Eeva-Ruth Niitvägi, graafiline disainer Kert Elliot Mägi, kunstnikud Helli Aas, Aleksandra Ivask, Greete Jalast, Raigo Kannike, Gertrud Kinna, Viktor Kiss, Olger Lehtsaar, Helene Lüüsi, Karmen Macachor, Aurora Mikk, Kert Elliot Mägi, Eeva Ruth Niitvägi, Tõru-Tõnn Parts, Andi Poolak, Lotta Karoliina Räsänen, S. Tsäko, Andreas Tukmann, Carmen Ööbik, Rasmus Eist, Dmitri Gorbušin, Rauno Thomas Moss ja Tõnis Paberit.

Galeriis on eksponeeritud kahekümne kaheksa Pallase kooli skulptuuriosakonnaga otse või kaudu seotud kunstniku teosed. Nagu on seletuskirjas öelnud näituse kuraator Eeva Ruth Niitvägi, ei ole külastajal vaja otsida kunstiteoseid, vaid skulptori maailmataju, kunstniku valitud asjade seisundit enne, kui neist saab artefakt. Kas see tähendab potentsiaalsete olmeesemete kaost enne kunstilist korda?

Valiku põhjus on hämar, kuid kindlasti ei ole tegemist suvalise kolaga. Selle sedastusega tuleb nõustuda: ainuüksi asjaolus, et üks või teine objekt on kunstivälisest ruumist teisaldatud galeriisse, peitub teadlik valik, autori subjektiivne suva. Kas seda saab nimetada kolaks või mitte, on juba vaataja vastuvõtu küsimus. Kunstihuviline, kes on huvitatud nüüdiskunsti ilmingutest ja kursis XX sajandi vältel toimunud kunstiarenguga, on ammu karastunud selliste eksperimentidega ning teab, et galerii, muusemi või muu näitusepaiga läve ületades kohtub ta kunstistatud esemete keskkonnaga, koosnegu see nii kummalistest või tavalistest objektidest kui tahes.

Teoste hulk ja lähenemisnurk on Pallase galeriis barokselt külluslik – biomorfismist pühakirjani. Nagu sagedasti ülevaatenäituste puhul nii on ka seekord tunda koostaja dilemma, mida võtta ning mida jätta. Taieste hulk võimaldanuks teha ka kaheosalise näituse ning anda nii igale unikaalsele objektile rohkem hingamisruumi põhimõttel „vähem on parem“. Kui aga mõelda, et kuraator on soovinud uurida eseme teose-eelset etappi, siis see toimib ning kummastaval kombel loksub paika ka mõte, et asjadest hoolitakse rohkem kui inimestest ja ideedest (kuraator ei ole ilmselt seda sellisena küll mõelnud). Näituse väljanägemine ei ole manifesteeriv, nagu see kipub praegu tavaks olema. Kuraator on pigem konstateerinud katastroofikuulutuseta asjade olemasolu selle paljususes, soovinud vaadata asja, näha selles esteetilist ja huvitavat ning leida selle kaudu üles erakordne ümbritsevas.

Rauno Thomas Moss. Isa Brown oli siin, 2022

Reet Pulk-Piatkowska

„Asja armastajad“ on kahtlemata näitus, mis sobitub hästi visuaalkultuuri või/ja pilditeaduse konteksti, seal käsitletakse pildipööret selle kõigis ilmingutes. Kas igasugusel esemel on, olgu selleks siis kahemõõtmeline piltkujutis või kolme­mõõtmeline ese, iseseisev, universaalne vägi? Kas ese käitub esteetikat irriteeriva entiteedina, kui tõsta see argielu materiaalsuse vormiesteetika süsteemist kunstilise idee-esteetika taustsüsteemi? Näitus väärib õppuritele ja ka huvilistele visuaalkultuuri aineasjatundja teema­kohast loengut või arutelu.

Kõige nauditavama osa moodustavad grupeeritud esemete kogumid, mis viivad mõtted kunsti- ehk kurioosumikambritele (kunstkammer/wunderkammer), XVI sajandist pärit nähtusele, mida võib pidada praeguste samasugusel viisil koostatud näituste kaugeks eelkäijaks.

Rühmanäituse orgaaniliseks osaks on ka Rasmus Eisti isikunäitus „Ruum/Space“, mis pakub peep-show projektsiooni meetodil (seegi on algusejuurtega XVI sajandis) vaatajaile nägemuse miniatuursest universumist, kus kohtuvad teadus ja kunst. Just pisiesemete kooslustes peegeldub kõige enam kas siis ühe autori või grupiteosena valminud taiese mängulisus, heatahtlik kontekstuaalne huumor. Igas objektis on midagi, mis on kunstnikule silma jäänud, sundinud uuesti ja uuesti vaatama. Teoste kaaskirjas korduvad väited, mida võib nimetada intiim­esteetikaks, nagu pärinemine lapse­põlvest, mälestusväärtus jms. Mõnigi kord jääb vaid üle imestada, kui täpselt avavad nüüdiskunsti probleeme palju varasema aja kunstikirjutiste mõtteavaldused. Abee Jean-Baptiste Du Bos on kirjutanud 1719. aastal teoses „Kriitilisi mõtisklusi luule- ja maalikunstist“: „Kuna tõelistel tundmustel, mis pakuvad hingele kõige eredamaid aistinguid, on niivõrd ebameeldivad tagajärjed, sest vähestele õnnehetkedele, mida nauditakse, järgneb terve rida kurbi päevi, kas ei võiks siis kunst hoida meist eemal paljud kirgedega kaasnevad masendavad tagajärjed, ent säilitada nendega kaasnevad naudingud? Kas ei võiks kunst luua nii-öelda uue loomusega olevusi? Kas ei võiks luua kunstiesemeid, mis ergutavad meis kunstlikke kirgi ja suudavad vallata meid hetkel, mil neid tajume, kuid ei tekita hiljem piinu ja kannatusi?“*

Ja ikkagi kipub kummitama mõte kunstiloo keerdkäikudest, seda ka selle näituse puhul. Mis oleks juhtunud, kui 1914. aastal ei oleks tulnud Marcel Duchampil mõttesse osta pudelite kuivatusrest ja nimetada see ready-made’iks? Mis oleks edasi saanud, kui Grand Central Palace’i kunstinõukogu 1917. aastal vastu võetud otsus, et Duchampi näitusele toodud pissuaar (pealkirjastatud „Purskkaevuna“) ei ole kunst, oleks jäänud jõusse ja selle üle ei oleks mitte kunagi enam arutletud? Milline oleks kunstipilt praegu, kui valmiseseme kontsepti poleks modernismi ajal ülepea kunstinähtusena aktsepteeritud? Jääb üle vaid oletada …

* Jean-Baptiste Du Bos, Réflexions critiques sur la poésie et sur la peinture. Premiere partie. Jean Mariette, Paris 1719, lk 23-24.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht