Mentaalne teekond*

Enn Põldroos

ELUTÖÖ­PREEMIA piltide eest, mis on aidanud olla. Leidsin unustatud failist paari aasta eest kirjutatud teksti. Siin see on.

„Ma ei usu kunsti rolli ühiskonna sotsiaalsete hoiakute kujundajana. Sellise kunsti kesine tõhusus ei õigusta kulutatud jõudu.
Olen oma elu jooksul olnud tunnistajaks vähemalt neljale perioodile, mil hüüdsõnaks oli „kunsti sotsiaalsus”. Esimene oli räige stalinlik sotsrealism, mille „päikesevalguses” sai kunstiinstituudis õpitud ja millest kõrvalekaldumine võis olla eluohtlik. Järjekorras teine oli sõjajärgne Itaalia neorealism, millel oli oluline mõju meie kuuekümnendate aastate „karmi stiili” väljakujunemisele (ja mis jõudis meie teadvusse üheaegselt Mehhiko poliitilise monumentaalkunstiga). Mingil hetkel haaras see mind jäägitult. Mõne aja pärast ilmus ja kadus 1970ndate uusvasakpoolsusest sündinud „angažeeritud kunst”. Ka see jättis eesti kunsti oma jälje. Nüüd, neljanda lainena, kummitab „sotsiaalne tundlikkus” näitusesaalides läbi virna laotud esemete ja monitoride vilkumise. Neis kõigis on rohkem ühist, kui esmapilgul paistab. Neid kõiki ühendab illusioon, et kunst uurib sotsiaalset maailma. Kuid ma võin vist tuletada reegli: iga järgmise sotsiaalsusdiskursusega on nõrgenenud sellise kunsti tegelik toime sootsiumile.
Stalinlik sotsrealism suutis päris hästi oma väärastunud sihte saavutada, tema mõju massikujutelmadele oli arvestatav. Ta võis olla vastik, kuid igal juhul oli ta tõhus. Järgmiste lainete mõju ühiskonnale osutus kord korralt nõrgemaks. Tänane sotsiaalselt orienteeritud kunst on taandunud kunstnike ja kuraatorite siseringi mänguks, mille mõju väljapoole on tühine. Kui kunagised Repini „Burlakid” võisid oma aja õrnukesi intelligente vapustada, siis mõne tänase installatsiooni ehmatused võivad katarsist pakkuda vaid kitsale mõttekaaslaste ringile. Kunst muutub siseringi mänguks.
Jumal hoidku – siseringlus kunstis pole minu silmis kunagi olnud mingi patt. Seekord on aga asi siiski natuke teisiti. Kui juba mängida sotsiaalse sõnumi peale, peaks väärtusmäärangutesse kuuluma ka sõnumi levik. Antud juhul jääb selle toime aga nadiks.
Ma ei soovi kõige sellega tegemist teha.”
Ma olin siiski piisavalt ettevaatlik, et lisada: „But never say never!”.

Ja ongi hea, et nõnda ütlesin. Olen vist vahepeal teinud järjekordse kannapöörde. Minu piltidel võtavad kohad sisse need, kes on hädas oma olemisega. Või kelle olemasoluga on hädas tuimad möödujad.
Ma maalin inimesi, kes ei suuda vabaneda köidikutest, mille olemasolu nad tihti ei märka („Vabad inimesed”), või masendavalt elurõõmsat kooslust, kelle kutsumus on olla külalised („Külalised”).

Olen mõistnud, et minu asi pole konstrueerida süllogisme. Minu asi on fikseerida õnnelikul hetkel leitut, raamida tunnet tõe lähedalolekust. Olen samm-sammult lähenenud arusaamale, et kunstniku tarkus seisneb targutamisest loobumises. Kunstnik on indikaator. Ta registreerib, et midagi on toimumas, teadmata teinekord, milles on asi. Sedapuhku pole küsimus tema lihtsameelsuses. Kunsti missioon ongi tegelemine tõdedega, mis pole põhimõtteliselt defineeritavad ega allu formaalloogilisele töötlusele.
Ma usun, et kunsti peab tegema, see on tähtis ja vajalik. Vajalik kellele? Ei kellelegi. Kunstihuviliste osa inimkonnas on kaduvväike. Kuid ometi ei suuda ma vabaneda müstilisest usust, et kunst kuulub nende asjade hulka, ilma milleta maailm ei püsiks koos. Euroopa oleks tunduvalt vähem Euroopa, kui Michelangelo poleks ühe suhteliselt ahta võlvruumi lakke maalinud „Maailma loomist”.
Ma olen kasvatatud eelmise sajandialguse heas humanistlikus traditsioonis. See eeldas paljude asjade kirjutamist suure algustähega. Lapsepõlvest peale uskusin elu üllast eesmärki. Selleks eesmärgiks ei saanud olla allaheitlik peitumine jumaliku ettehoolduse vatiteki alla. See eeldas Tegu. Siht võis olla vaid inimkonna teenimises, võimalik koguni, et eneseohverdamises. Inimkond tasub selle eest kuulsusega. Kuulsus oli tasu, aga ühtlasi sertifikaat, mis pidi kätte antama tõendina, et elu on elatud õigesti. See asjaolu pakkus eriti huvi. Juba lapsena teadsin, et pean saama kuulsaks. Ma kukkusin läbi. Ma pole jõudnud lähedalegi tuntuse miinimumtasemele, mida pidasin õigustuseks kunstnikuks olemisele. Ma ohverdasin perekonna kunstile ja kunsti perekonnale. Ma kaotasin mõlemad. Ma osutusin kehvaks perekonnaisaks. Mul ei jätkunud närvi, et siduda ennast poliitikaga piisavalt pikaks perioodiks, mis oleks andnud välja elutöö mahu.
Võrreldes noorussihtidega peaksin nüüd lugema oma elu nässuläinuks, kuid ma ei kiirusta sellega. Minu elus on keskseks saanud väärtused, mida ma noil kuldsetel aegadel ei osanud sihtidena sõnastada. Elu on olnud üks parasjagu põnev värk, olen kaifinud igasuguseid kummalisi olukordi. Mõnu, mis ma sellest olen tundnud, jääb mingi energiakogumina kusagile hõljuma. See on minu illusioon surematusest. Eks see maailm olegi üks kollektiivne mõnude kogum. Ka kannatuste kogum. See, mis saavutamata, ei vaevagi mind enam nii väga.
Ma usun ikka veel suure algustähega ideaale, mida mulle lapsepõlves sisendati. Ka seda, et kohustus missiooni ees on kõrgem kui kohustus iseenda ees. Nüüd näen, et sageli on sellest saanud tühja tuule tagaajamine. Mõnikord? Enamalt jaolt? Ma ei tea, sellel pole tähtsust. Loeb, et see hoiak on minu elule andnud aroomi. [—]
Väärtussüsteem, mida järgin, pole kõrgema jõu poolt üles seatud elektrikarjus, mis peaks inimkarja koos hoidma. Ma olen esteet, see kõik on minu jaoks lihtsalt kogum ilureegleid, mida eirates oleks võimatu oma elust kunstiteost teha. Milline siis ka poleks nende ilureeglite päritolu.
Kui saabub kokkuvõtte aeg, võiks eksperthinnangu aluseks olla selle eluks nimetatud kunstiobjekti kompositsiooni parameetrid, detailide ja terviku kooskõla. Vast ka innovatiivsus. Õnnestunud elu võiks olla nagu harmooniline klassikaline kompositsioon, või hoopis kui tänapäevane multimeedia objekt. Olen alati imetlenud inimesi, kes on suutnud elada stiilipuhtalt. Pean tunnistama, et minu elu on olnud üksjagu kaootiline. [—]
Minu põhimõte on olnud kahelda selles, mis asub pealispinnal. Kunagi ammu lugesin kusagilt, et võime kahelda on intelligentsuse sünonüüm. Need sõnad läksid hinge ja sinna nad jäid. Imelik, et just selles ütlemises ei suutnud ma enam kahelda.

Jüri Arrakul on tema usk.
Subbil on korrastatud ilumaailm, kus ka umbrohtude rohimisel peab olema ülimalt ettevaatlik.
Lembit Sarapuul on tema ürgjõud, kõverad jalad, mille vahele on ülimugav maakera haarata.
Toomas Vindil on vaiksed, vahel ultra­helised meloodiad.
Minul on kahtlused.

* Katkendid autobiograafilise raamatu „Mees narrimütsiga” (Eesti Keele Sihtasutus, 2013) peatükist „Mentaalne teekond”.